Tõlkimisest Euroopa Liidu institutsioonides

Aastal 2118 võiks olla konverentsiteeside algus tõe­näo­­liselt selline: „Kristian Jaak Petersoni 1818. aastal püstitatud visioonini jõudmiseks („kas siis selle maa keel”) kulus ligi kaks sajandit. XX sajandil sai eesti keelest iseseisva riigi riigi­keel. Eesti Vabariik oli alates 1921. aastast Rahvasteliidu liige. Eesti kuulus mitte­vaba­taht­likult NSV Liitu (1940–1941; 1944–1991), kuid ka riigikaotuse perioodil toi­mus ulatuslik tõlkimine teistesse NSVL-i rahvaste keeltesse ja keeltest.

XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiri­dest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel. XXI sajandi algusest oli Eesti rohkem kui 150 rahvus­vahe­lise organi­sat­siooni liige. Liikmelisus võimaldas vajadusel eestikeelset suhtlemist ja eesti kultuuri tutvus­ta­mist tõlkimise vahendusel.

XXI sajandi esimesel poolel muutus oluliselt traditsioonilise tõlkija ja tõlgi staatus, kuna tõlkimise põhifunktsioonid läksid üle esmalt masintõlkele, hiljem tehisintellektile. Tõlki­jast sai toimetaja, laiemas plaanis aga kultuuri- ja informatsiooni vahendaja, kelle töö põhi­funktsioon on kommunikatsioon.

XXI sajandi keskpaigast alates tõlgiti ulatuslikult, kasutades neuroproteese ja aju implan­­taate. Alates XXI sajandi lõpust toimub „tõlkimine” mõtte jõul, võõrkeelest aru­saa­mine ja enda võõrkeeles väljendamine on XXII sajandil inimaju üks funktsioone. Traditsiooniline tõlki­mine, nagu seda mõisteti kuni XXI sajandi alguseni, on marginaalne ja see kuulub pigem kõrgkultuuri.”

Mõtelda on mõnus, nagu on ütelnud Hando Runnel, fantaseerida veelgi mõnusam. Igasuguse tuleviku­­­fan­taa­sia juured on tänases reaalsuses. Siinse artikli ülesandeks on uurida, mida on andnud ja annab Euroopa Liidu liikmelisus eesti tõlkepraktikale ja -teooriale. See on rohkem kui kümme aastat Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni (edaspidi vastavalt nõukogu ja komisjon) eesti tõlkeosakondi juhtinud tõlke­tööstuse administraatori ja õigusteadlase kogemus ja nägemus (vt ka Ilja 2011; Dreving 2014; Pisuke 2013, 2015; Teras 2017).

Artikli uurimisobjektiks on EL-i institutsioonides tehtav kirjalik tõlge. Tõlkija (ingl trans­lator) ja (suuline) tõlk (ingl interpreter) on sisuliselt, õigus­likult ja organisatsiooniliselt eri­ne­vad erialad, mille tööprotsess ja probleemid on erinevad.(1) Suulise tõlke küsimusi EL-i insti­tut­sioo­nides ja nende muutuvat rolli XXI sajandi tõlketööstuses selles artiklis ei käsitleta.

Artiklis keskendun järgmistele teemadele: 1) EL-i mitmekeelsuspoliitika mõju eesti keelele; 2) tõlkimise roll mitmekeelsuspoliitikas, sh tõlkimine kui lahutamatu osa EL-i õigus­loomest; 3) tööstuslik tõlkimine ja tõlketööstus; 4) tõlkija rolli muutumine.

„Euroopa keel on tõlkimine” (Umberto Eco)

Euroopa Liidu keelepoliitika on andnud eesti keelele sellise staatuse, mida sel pole olnud kunagi varem. Eesti keel on rohkem kui 500-miljonilise ühenduse üks ametlikke keeli (nõukogu määrus nr 1, 15. IV 1958). Euroopa Komisjoni mitmekeelsuspoliitika (ingl multi­lingualism) sea­dis kolm ees­märki: 1) ergutada keeleõpet ja edendada ühiskonna keelelist mitmekesisust, 2) eden­­dada tuge­vat mitmekeelset majandust ja 3) muuta EL-i õigus­aktid, menetlused ja teave kodanikele nende omas keeles kättesaadavaks (Uus mitme­keelsuse raamstrateegia: 3).

Ametliku keele staatus väljendub eesti keele kasutamise võimalustes, eriti selgelt aga tõlki­mises. Kõik olulisemad EL-i dokumendid tõlgitakse eesti keelde võrdsetel alustel kõigi teiste EL-i ametlike keeltega, mida 2018. aastal oli kokku 24. Eesti keel on iga päev nähtav, kuul­dav ja kasutatav Brüsselis, Luxembourgis, Strasbourgis jm Euroopas, kus kogunevad komisjoni ja nõukogu töögrupid ning toimuvad Euroopa Parlamendi (edaspidi: parlamendi) istungid jm üle­euroo­pa­lised kohtumised. Eesti keele kasutamine kodanike ja organisatsioonide ametliku asja­aja­miskeelena, võimalus saada oma ema­keeles infot ja tutvuda kõigi olulisemate liidu toimimise doku­mentidega on õigused, mida Eesti varasem ajalugu ei tunne.(2)

Õigusteooria üks põhimõtteid on, et õigustele vastavad alati kohustused. Mitme­­keelsuspoliitikast tulenevaks kohustuseks on tõlkida eesti keelde kõik EL-i õigusaktid ja tähtsaimad poliitilised, majandus-, rahandus-, sotsiaal- ja infodokumendid (edaspidi: euro­­tekstid). Liikmesriigid on vastu võtnud poliitilise otsuse, millised dokumendid tõlgi­takse EL-i ametlikesse keeltesse. Liikmesriigil ega mis tahes muul füüsilisel või jurii­di­lisel isikul pole reeglina õigust sellisest tõlkimisest keelduda või seda takistada. Seega võib EL-i mitme­keelsuse põhimõtet nimetada ka kohustavaks mitmekeelsuseks.

„Emakeelne Euroopa Liit” ei lähe Eesti inimestele palju maksma. Kõik tõlkimisega seo­tud kulud tasutakse EL-i ühisest eelarvest ja tõlkimine toimub EL-i institutsioonides, mitte liikmesriikides. Kirjalikule ja suulisele tõlkimisele kulub vähem kui 1% EL-i aasta­sest eelarvest ja kulu iga liidu kodaniku kohta on umbes kaks eurot aastas (Pisuke 2015: 2).

Tõlkimine kõigisse ametlikesse keeltesse toimub EL-i institutsioonides Brüsselis, Luxembourgis ja Frankfurdis nende institutsioonide enda kehtestatud reeglite alusel. EL-i insti­tutsioonid on oma tegevuses iseseisvad ja liikmesriikidest sõltumatud. Samal ajal peavad nad oma missiooniks tagada rahvus­keelte areng. Näiteks Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke pea­direk­to­raadi (DGT, Directorate General for Translation) 2016. aasta aruandes on öeldud: „DGT missioon on olla täieõiguslik partner EL-i õigusloome- ja suhtlusprotessis, [---] ning ühtlasi kaasa aidata EL-i iga ametliku keele arendamisele” (DGT Annual Activity Report 2016: 3).

Kuivõrd on Euroopa Liidu reeglid kooskõlas eesti keele arendamise huvidega? Millised on võima­­­likud riskid ja probleemid? Sama küsimuse saab esitada kõigi ametlike keelte kohta, kuigi nn suurte ja väikeste keelte huvid on erinevad. Eurotekstide suur mass avaldab kindlasti mõju kõigile ametlikele keeltele. Kuid samal ajal on EL-i mitmekeelsuse põhimõte eesti keele säilimise ja arengu garantiiks, vähemalt sel ajal, mil me oleme selle liidu liikmed. Eesti keel on koos teiste suurte ja väikeste keeltega sama staatusega ja ühtemoodi nähtav. Liikmesriigid saavad võrdselt tõstatada keelte ja tõlkimisega seotud poliitilisi küsimusi ja vaja­dusel algatada õigusaktide muutmist.

Eesti keele kvaliteetse kasutamise lisatagatisena saame vaadelda neid ­tõlkijaid, kes EL-i institutsioonides tõlgivad eurotekste eesti keelde. Need on valdavalt meie enda tõlki­jad, kes on lõpetanud Eestis ülikooli ja saanud Eestis ka oma esimese praktilise tõlke­koge­muse. Tõlkijate valik on valdavalt toimunud Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO, European Personnel Selection Office) kaudu võistleval põhimõttel.(3) Seega on Eesti tõlketiim EL-is just nii tugev, kui me oleme selle suutnud ja tulevikus suudame Eestis ette valmistada ja seda täiendavalt koolitada. Kas eesti rahvas on sellist mitmekeelsust tahtnud? Jah, see on esindusdemokraatia tulemus, mis vormistati õiguslikult rahvahääletusega Euroopa Liiduga liitumise küsimuses 14. sep­temb­ril 2003.(4)

Tööstuslik tõlkimine ja tõlketööstus

Tõlkija elukutset on alates tema kaitsepühaku Hieronymuse aegadest (347–420) peetud nn autorsuse romantilise kontseptsiooni üheks parimaks näiteks. Romantilist tõlkimist,(5) kus üks või mõned tõlkijad teevad algusest lõpuni kogu tõlketöö, peetakse ka tänapäeval normiks ilukirjanduse ja luule alal. Traditsiooniline tõlketeooria on üles ehitatud just ajaloolis-romantilise tõlkimise pikaaegsele kogemusele ja põhimõtetele. EL-i insti­tut­sioo­­nides toimub tööstuslik tõlkimine. See on sise­miselt kor­ras­­­tatud staadiumidega protsess, mis võimaldab toota tõlkeid tööstuslikus ulatuses ja töös­tusele omaste meetoditega.

Kui liita kokku EL-i institutsioonide tõlketeenistuste toodang, siis on EL-i aastane tõlkemaht liikmesriikide keeltesse mõõdetav miljonite lehe­külgedega. 2017. aastal tõlgiti Euroopa Komisjonis ametlikesse keeltesse üle 2 miljoni ja 2018. aastal ligi 2,2 miljonit lehekülge EL-i dokumente jm tekste (1 lehekülg = 1500 tähe­märki). Rekordaastatel on komisjoni tõlke­maht kõigisse keeltesse olnud üle 2,2 miljoni lehekülje (DGT Annual Activity Report 2017: 4). Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke ­peadirektoraadi eesti keele osakond tõlkis 2017. aastal eesti keelde üle 75 000 lehekülje ja 2018. aastal ligi 86 000 lehekülge euro­­tekste. Kõigi EL-i institut­sioonide eesti keelde tõlgitavate eurotekstide maht on 200 000–250 000 lehekülge aastas.(6) Seega, igal aastal lisandub Brüsselist ja Luxembourgist eestikeelse kultuuri hulka sadu tuhandeid lehekülgi õigus­tekste, nende välja­töötamise kavat­susi ja eelnõusid, poliitilisi, majanduslikke, rahanduse ja eelarve valdkonna, infor­mat­sioo­nilisi jms dokumente, pressitekste ning teisi avalikkusele mõeldud publi­katsioone. Need tekstid on Eestis nähtavad. EL-i institutsioonide tõlketeenistused ja nendes töötavad inimesed on Eestile enamasti nähtamatud.

Eurotekste tõlgitakse eesti keelde kaheksas EL-i institutsioonis ja asu­tu­ses.(7) Praktikas tähendab see seda, et eesti keelde tõlkijad töötavad üksteisest eraldi eri lin­na­des oma institutsiooni sisemiste tõlkereeglite alusel. Sellisel tõlkekogukonna fragmentee­ri­tusel on oma riskid, eriti tõlkijate koolitamisel ja kodumaaga sidemete arendamisel. Samuti võivad insti­tut­sioo­niti erineda tõlkimise metoodika, kvaliteedikontroll, terminitöö ja tõlkimise orga­ni­­sat­sioo­niline ning tehniline protsess. EL-i ühtse tõlkekeskuse loomine on ideena olnud eri­ala­ringkondades päevakorras juba pikka aega, kuid 2018. aastal liikmesriikide poliitilist otsust tõlketöö selliseks tsentraliseerimiseks lähiajal ette näha ei ole.

Tööstuslik tõlkeprotsess erineb tavatõlkimisest. Selle staadiumid on originaali tehni­line eeltöötlemine (ingl pre-processing; sh varasemate tõlkemäludega võrdlemine, masintõlke faili lisamine, teh­ni­line töötlus vastavas töö­formaadis), tõlkimine, toimetamine (jm kvali­teedi­kontrolli vormid), terminoloogiatöö, tõlke tehniline järeltöötlemine jms. See ühtne töö­prot­sess on reeglina jaotatud tõlkijate ja tõlkeassistentide vahel. Nõukogus ja komisjonis kuulu­vad tõlkija tuumikülesannete (ingl core functions) hulka kolm omavahel üheks protsessiks seotud tegevust: tõlkimine, toimetamine (ingl revision) ja terminoloogiatöö. Lisaks pakutakse mitmeid teisi tõlkimisega seotud keeleteenuseid: dokumendi toimetamine enne tõlkimist ehk origi­naali toimetamine (ingl editing); kirjalike ja suuliste kokkuvõtete tegemine sihtkeeles jms. EL-is on tõlki­mine teenus, mis peab olema kättesaadav katkestusteta. Sageli tuleb ette dokumente, mille tõlkimise täht­ajaks on antud paar tundi. See eeldab nn kiirreageerimistõlkimise süsteemi olemasolu.

Õigusaktide tõlkimisel lisanduvad tööprotsessi ka keelejuristid (ingl lawyer-linguists). Organisatsiooniliselt ei kuulu keelejuristid tõlketeenistuse, vaid reeglina õigus­tee­nis­tuse koosseisu. Just Brüsselis töötavad nõukogu ja parlamendi keelejuristid on need, kes vastu­­tavad kõigi Euroopa Liidu Teatajas avaldatavate õigusaktide ja EL-i rahvusvaheliste lepin­gute eestikeelse tõlke lõppteksti kvaliteedi eest. EL-i tõlkijate ja keelejuristide abis­ta­miseks on välja töötatud mitmeid üldisi ja keelepõhiseid metoodilisi dokumente (vt Insti­tut­sioonidevaheline stiilijuhend 2011).

EL-i institutsioonides tõlgitakse erinevaid dokumenditüüpe: õigusakte (määrusi, direk­­tiive, otsuseid; parlamendis ka eelnõude parandusettepanekuid jms), polii­ti­lisi ja majan­dusdokumente, eelarve- jm rahandusdokumente, pressiteateid, veebitekste, insti­tut­sioonide protsessuaalseid dokumente (päeva­korrad, protokollid, õigustalituste arvamused, koda­nike arvamused jms), infomaterjale avalikkusele (mõned nendest on ilu­kir­jan­dus­likus stiilis tekstid) jms. Tõlgitavate dokumenditüüpide arv ületab paari tosina piiri. Eesti keeles on saadaval kogu EL-i õigusnormistik (pr acquis communautaire), kogu jooksev päeva­kajaline teave EL-i kohta (pressiteated) ja informatsioon kõigi EL-i tegevusvaldkondade kohta. Üksi­kutel juhtudel on EL-i tõlkijal võimalus end teostada ka ilukirjanduse või luule alal, näiteks tõlkisid minu kolleegid nõu­kogus ühe avalikkusele mõeldud infoväljaande jaoks nõu­kogu endise ­presidendi Herman Van Rompuy haikusid. Samal ajal läbiti ka sellisel ilu­kir­jan­duse tõlki­­misel kõik meie tööstusliku tootmise traditsioonilised ­staadiumid.

EL-i institutsioonide tööstuslik tõlkimine mõjutab ka Eesti tõlketurgu. Mitmed insti­tut­sioo­nid (sh komisjon, parlament, Euroopa Kohus, komiteed) tellivad arvestatavas koguses tõlke­töid lepingu alusel väljastpoolt. Nende osakaal on institutsiooniti erinev, kuid jääb praegu 20–30% vahele.(8) Suuremas osas teevad selle tõlketöö ära Eesti tõlketurul Eesti tõlkebürood ja üksikettevõtjad, kes on selleks valitud range EL-i avaliku hanke menetluse alusel. Ei ole haruldane, et sellise hanke võidab Poola, Kreeka või mõne teise riigi suur tõlke­büroo, kes allhanke korras tellib tõlked ikkagi Eestist. Teeme veel ühe järelduse: EL-i insti­­tut­sioonid ja Eesti tõlketurg on majanduslike sidemete kaudu rohkem seotud, kui seda sageli osatakse arvata. Lähiaja perspektiivis on Eesti tõlketurult tellitavate dokumentide maht ligi kolmandik komisjoni ja parlamendi tõlkemahust.

Keeletööstuse uurimine

Akadeemik Karl Pajusalu väidab, et riik peab hoidma korras oma keele­majanduse.(9) Ta rõhutab, et keelemajandus ilma seda koos ­hoidva kultuurita ei saa olla majanduslikult edukas (Pajusalu 2018). Ka minu arvates oleks vaja uurida Eesti keeletööstuse olukorda ja eraldi tõlketööstuse osa selles. Euroopa Komisjon on tellinud või osalenud mitmes keeletööstuse-alases uuringus ja omab vastavat metoodikat. Komisjoni DGT kodulehel on iseseisev keeletööstuse veebileht Language Industry Web Platform (LIND-Web).(10) Samast leiab ka värskeima uuringu Euroopa keele­tööstuse kohta (Language Industry Survey 2018).

On märgilise tähendusega, et 2018. aasta Wiedemanni konverentsi järel on nii Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke pea­direktoraadi eesti keele osakonnal kui ka Tartu Ülikoolil ühine huvi Eesti keele­töös­tuse kaardistamise ja teadusliku uurimise vastu. Oluline roll sellise uurimuse läbiviimisel on haridus- ja teadusministeeriumil: viimase osavõtuta ei oleks selline uurimis­töö esinduslik ega omaks praktilist väljundit.

Euroopa õigust luuakse tõlkimise protsessis

Tõlkimine on lahutamatu osa Euroopa Liidu õigusloomest. Tõlkijatel ja keelejuristidel on oluline roll Eesti õiguskeele loomisel ja arendamisel. Sellepärast vaadeldaksegi komisjonis tõlkimist otsustus­protsessi ühe osana (Translation as Part of the Commission’s Decision-making Process).

Õigusaktide tõlkimisel on tõlkijal eriline vastutus. Tõlkides luuakse käitumis­­reegleid, mis on Eestis täitmiseks kohustuslikud (määrused, komis­jonile dele­geeritud õigus­aktid ja rakendusaktid). Eesti seadusandja võtab direktiivid sageli üle eesti­keelse tõlke sõnastuses.

EL-i õiguse ja õiguskeele loomine on küllaltki keerukas protsess, millega eri etappides on seotud komisjon, nõukogu ja parlament, nii tõlkijad kui ka keelejuristid. Luule tõlkimist on võrreldud viiulisonaadi esitamisega tromboonil. Õigusakti tõlkimist võib aga võrrelda selle akti ise kirjutamisega. Üks EL-i õigusloome risk on, et selles osaleb palju õigus­hari­du­seta inimesi, kes loovad spetsiifilisi õigustekste nii originaalis kui ka neid tõlkides. Ka eesti tõlke­­kogukond koosneb peamiselt (võõr)filoloogidest, oluliselt väiksem on muude humanitaar-, sotsiaal- ja reaal­tea­duste taustaga tõlkijate arv. Õigusharidusega tõlkijad töötavad Euroopa Liidu Kohtu tõlketeenistuses ja ka nõukogu ning parlamendi keelejuristidena, tõlke­osa­kon­dades on neid mõni üksik.

Üldlevinud on müüt, et tõlkija vastutab kõige eest, mis Brüsselist ja Luxembourgist tuleb. Ei, kõigi EL-i õigusaktide puhul, mis läbivad komisjonis, nõukogus ja parlamendis sea­dus­­andliku protsessi, on keelejuristidel viimase sõna õigus EL-i õigusakti ja rahvusvahelise lepingu terminoloogia ja sõnastuse osas. Seega on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud eestikeelne õigus­akt tõlkijate mõttetöö tulemus, kuid selle lõppvariandi osas jaga­takse vastutust keelejuristidega.

Kui palju seda Euroopa õigust üldse on, mis Eesti õigussüsteemi ja õiguskultuuri mõjutab? Allpool on antud mõned suhtarvud suurusjärgust ülevaate saamiseks.

Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. aastal tõlgiti Eesti Õigustõlke Keskuses 91 674 lehekülge EL-i õigustekste. Horvaatia ühinemisel 2013. aastal oli EL-i õigustiku ja järe­li­kult ka tõlgitavate õigustekstide maht kasvanud 154 000 leheküljeni (Pisuke 2015: 4). Praegu ületab liikmesriike siduvate erineval tasemel õigusdokumentide maht 200 000 lehekülje piiri. Osa EL-i õigusakte (määrused) on Eestile vahetult siduvad selles eestikeelses sõnastuses, mis neile Luxem­bour­gis ja Brüsselis antakse. Direktiivid ühtlustatakse liikmesriikides, kasutades selleks reeglina institutsioonide tõlgetes antud mõiste­aparaati ja sageli ka täpset sõnastust. EL-i õigus­aktide hulka kuuluvad ka otsused, millest paljud tõlgitakse eesti keelde. Mitut liiki komisjoni õigus­aktid (delegeeritud aktid ja rakendusaktid) on Eestis samuti otse­kohal­da­tavad komisjoni tehtud tõlke sõnastuses.

Viimase viie ja poole aasta jooksul (2013 kuni 2018. aasta aprill) on EL-is vastu võetud 171 parlamendi ja nõukogu määrust ning muudetud 147 määrust. Vastu on võetud 71 parla­mendi ja nõukogu direktiivi ja muudetud 45 direktiivi. Komisjoni otsekohalduvate aktide hulk on järgmine: 285 uut delegeeritud määrust ja 212 määruse muutmist, üks uus ja kolm muudetud komisjoni direktiivi. Komisjonis on selle perioodi jooksul vastu võetud 1802 ja muudetud 1057 rakendus­määrust, kaheksa uut rakendusdirektiivi ja 19 rakendusdirektiivi muutmist. Need arvud illustreerivad nii õigusloome üldist suhtarvu kui ka eesti keelde tõlgitavate õigus­aktide hulka.(11)

Tõlkimine ja terminoloogiatöö

Terminoloogiatöö on komisjoni ja nõukogu, samuti parlamendi ja kohtu tõlke­­protsessi lahutamatu osa. Lõppväljundiks on uus kanne või varasema kande täpsustamine või kustu­ta­mine Euroopa interaktiivses terminibaasis IATE (Interactive Terminology for Europe). Tege­li­kult on olemas kolm IATE andmebaasi, millest kaks on kõigile huvilistele avatud (nn IATE Public ja Download IATE).(12)

Miks mitte kasutada Eesti õigusaktide termineid? Seda ka tehakse, kuid see on võimalik vaid teatud ulatuses. EL-i institutsioonides tehtaval terminoloogiatööl on oma spetsiifika ja metoodika. On valdkondi, mis pole Eesti õigusega reguleeritud ja kus vastav eesti­keelne terminoloogia tuleb alles luua. Ka kattuvates valdkondades peetakse silmas Euroopa Liidu Kohtu lahendites antud tõlgendusi ja soovitusi. Näiteks on kohus väitnud, et EL-i õigusaktides kasutatakse vaid Euroopa õigusele omast terminoloogiat, seega liikmesriigi õiguses kasutatavaid mõisteid ja terminoloogiat tuleks vältida (vt Pisuke 2015: 2). Vaid nii on võimalik saavutada terminoloogiline ühtsus kõigis EL-i ametlikes keeltes.

Esitan mõne näite. Koostöös Eesti ekspertidega loodi nõukogus hulgaliselt uusi termineid Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppe dokumentide tõlkimisel eesti keelde. IATE-sse on sisestatud eetikeelsed EL-i dokumentides esinevad kala-, linnu- ja taimenimed. Eesti Looduseuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjoni ning Euroopa Komisjoni tõlkijate ja termino­­loo­gide koostöös leiti eesti keeles suur hulk sobivad vasteid (näiteks Archidendron pauciflorum – haisev koerakaunapuu; Citrus natsudaidai – jaapani mõru apelsinipuu; Solanum torvum – hernesbaklažaan jne).(13)

IATE andmebaas sisaldab termineid kõigi Euroopa Liidu tegevusvald­kondade kohta. 2018. aasta 30. septembri seisuga oli IATE-s 60 249 eestikeelset terminit. Ühel terminikaardil võib olla ka mitu terminit. Komisjoni eesti keele osakonnas loodi 2018. aastal koostöös Eesti ekspertidega ligi 1900 uut terminit. Kui lisada siia nõukogus ja parlamendis loodud terminid, siis näitab 2018. aasta statistika IATE andmebaasi stabiilset kasvu 2500–3000 uue termini võrra aastas.

Eestikeelsete terminite arvu IATE andmebaasis aastate lõikes näitab tabel 1. IATE statistika avaldatakse Eestis esmakordselt.(14)

Institutsioonide terminoloogiatöö toimub tihedas koostöös Eesti Keele Instituudi (EKI), mitmete termino­loogia­­komis­jonide ja Eesti ekspertidega. Ilma Eesti ekspertide osavõtuta ei looda ühtegi uut ter­minit ega muudeta vana. See on institutsioonide eesti keelekogukonna tava (mitte õiguslik kohustus). Euroopa õigus ei kohusta kasutama EL-i õigusaktide tõlgetes rahvuslikes õigus­aktides kasutatavat terminoloogiat. Sellepärast on eriti tähtis, et EL-i institutsioonide ja Eesti minis­­teeriumide, ülikoolide ja ekspertide koostöö toimiks ladusalt.

EL-i institutsioonidel on terminoloogiatöös väga konkreetsed huvid koostööks Eestiga: 1) saada võimalikult kiiresti asjakohane ja ekspertide omavahel koos­kõlastatud vastus oma küsimustele (märksõnad: kiirus, kooskõlastamine, kvaliteet); 2) jõuda võimalikult kiiresti ja ilma vaheetappideta õige eks­perdini (vajalik on võrgustik ja ühtne kontaktpunkt); 3) ühendada sisuline eriala­ekspertiis eesti keele ekspertiisiga (EKI oluline roll tagasiside protsessis).

Eestis loodav terminoloogiavõrgustik saab viia kogu siinse koostöö suure sammu võrra edasi. Haridus- ja teadusministeeriumile ja Eesti avalikkusele on edastatud EL-i institutsioonide seisu­kohad ja ette­panekud terminoloogiavõrgustiku võimaliku ülesehituse kohta (Pisuke 2017: 4–6).

EL-i institutsioonide terminoloogiatöö annab olulise panuse eesti oskuskeele aren­da­misse. Selliseks väiteks annab aluse nii IATE statistika kui ka nende valdkondade, mille raames institutsioonide terminoloogid ja tõlkijad eesti keele oskussõnavara arendamisse panustavad, keerukus.

Muutused tõlkija elukutses ja staatuses

Tööstusliku tõlke tingimustes erineb tõlkija töö oma n-ö romantilise ametivenna tööst. Kuigi ka viimane ei saa läbi tänapäevaste tehniliste abivahenditeta, on ta tõlkevalikutes oluliselt vabam. Institutsioonide tõlkemetoodika nõuab võimalikult täpset teksti mõtte ja sõnastuse edasi­andmist. See võib tunduda sisuliselt kohmakas ja mitte täielikus vastavuses keele­reeg­litega, kuid kui lähte­teksti sõnastus nõuab, tuleb see ka eesti keeles täpselt edasi anda. Õigusaktide eelnõud ja poliitilised avaldused luuakse sageli liikmesriikide tuliste vaid­luste tingimustes ja kompromisside teel. Sageli on üheselt mitte­arusaadavus ja teatud tõlgen­­damise võimalus sisse kirjutatud originaali teksti. Tõlkija peab olema võimeline sellise eelnõu või dokumendi vahendama eesti keelde ilma oma­­poolsete loominguliste ilustusteta.

Tehniliselt keeruline tõlkeprotsess on sisenemas uude arenguetappi. Arvuti­­põhiste töö­vahendite (ingl computer assisted translation (CAT) tools) hulka kuuluvad EL-i insti­tut­­sioonides SDL Trados Studio, tõlkemälud (Euramis jms), andmebaasid (EUR-Lex, Eurovoc jms), meta­otsingu­süsteemid (Quest metasearch), masin­tõlge jms.

2018. aasta juunis mindi komisjonis statistiliselt masintõlkelt MT@EC üle neuro­masin­tõlkele eTranslation.(15) Lähiajal saab kasutada paralleelselt mõlemat süsteemi. Komisjonis aren­da­tud masintõlget kasutavad ka teised EL-i institutsioonid. Võimalus komisjoni neuro­masin­­tõlke kasu­tamiseks on ka liikmesriikide riigiasutustel ja European Master in Translation (EMT) võrgustikku kuuluvatel ülikoolidel. Statistika näitab, et võrreldes mõnede teiste liikmes­­riiki­dega ei kasutata Eesti riigiasutustes komisjoni masintõlget just väga aktiivselt. EMT võrgus­tikku ükski Eesti ülikool 2018. aasta seisuga ei kuulu.

Mis puutub praegusesse komisjoni eestikeelse masintõlke praktilisse rakendatavusse ja tõlke­­­kvaliteeti, siis on see veel dünaamilises arenguprotsessis (vt Sibul 2018: 7). Tulemused on paranenud iga aastaga. Mõne teise keelepaari (näiteks inglise-hispaania, ing­lise-prantsuse, inglise-portugali jms) tõlke kvaliteet on juba praegu teatud dokumenditüüpide puhul väga hea. Eesti, soome, ungari ja saksa keele tõlkemootoritega tegeletakse aga eraldi, arves­ta­des nende keelte eripära. Võimalikult rohke kasutamine ja kasutajate tagasiside annab komisjonile võimaluse eestikeelset tõlkemootorit arendada. Tuleb arvestada, et Euroopa Komisjoni masin­tõlke arendamine on suunatud esmajoones EL-is loodavate dokumendi­tüüpide tõlkimisele ja seda arendatakse tõlketööstuse rakenduslikel eesmärkidel. See ei ole mõeldud armastus­kir­jade ega luule tõlkimiseks, see ei võistle näiteks TILDE(16) ega Tartu Ülikooli(17) masin­tõlke­mootoritega igapäevatekstide tõlkimisel.

Kas masin hakkab tõlkima eesti keelde ka õigusakte? Tuleviku perspektiivis kindlasti, kuid mitte ilma inimese abita. Tuleb silmas pidada, et on erinevat liiki õigusdokumente. Mõnda nendest saab masinale usaldada, mõnda aga ka tulevikus nähtavasti mitte.

2018. aasta tõlketuru uuringust selgus, et masintõlge on Euroopa tõlketööstuse üks päeva­­kajalisemaid ja eriarvamusi tekitavamaid küsimusi (Language Industry Survey 2018: 29–30).

Tõlkemasin ei võta tõlkijalt tööd. Aga tõlkija töö, profiil ja staatus muutuvad. Tõlkija tööl on rohkem tehnilisi funktsioone, see sisaldab toimetamist, projektijuhtimist ja kommu­ni­kat­siooni. Euroopa Parlamendis on kaalutud isegi tõlkija ametinimetuse muutmist, et selles väljen­duks kultuuride vahendaja roll ja et see hõlmaks kõiki tõlkija tegevusvaldkondi, sh tõlki­mist, toimetamist, kohandamist, terminoloogiatööd, keelenõu andmist jms. Uue aja tõlkija tege­vust väljendavaks terminiks on inglise keeles pakutud intercultural linguistic mediation. Kõiki neid arenguid tuleks Eesti üli­koo­lides arvestada tõlkijate ettevalmistamisel. Nende hulgas õpetatakse ka tulevasi eurotekstide tõlkijaid.

European Master in Translation on praegune Euroopa tõlkeõpetuse stan­dar­deid seadev võrgustik ja tõlkeõpetuse kvaliteedimärk. Uues tõlkija kompetentside raamistikus tuuakse välja viis nüüdisaja tõlketuru nõuetele vastavat tõlkija kompetentsivaldkonda ja 35 vajalikku oskust (EMT competence frame­work: 3–11).

Kas sellist eurokeelt me siis tahtsimegi ehk eurokeele müüdid ja tegelikkus

2018. aasta Wiedemanni konverentsil märkisid mitmed esinejad, et nn eurokeel on silmale kole vaadata ja kõrvale valus kuulata. Arvan, et näiteid sellise väite illustreerimiseks leidub küll. Aga vaatleme asja laiemas kontekstis. Lööge lahti suvaline Eesti õigusakt ja analüüsige õigus­norme sama silmailu ja kõrvapaitamise kriteeriumi alusel. Ja pole vist üllatus, kui me enda eesti­maisest ja EL-iga üldse mitte seotud õigusloomingust leiame täpselt samadele tunnustele vastavaid näiteid – ja mitte vähe. Siin tuleb püstitada küsimus, kas nn õiguskeelele kui oskus­keele ühele osale tuleks läheneda üldse teiste kriteeriumide alusel? Väidan, et tuleb, sest õigusloome Euroopa Liidus ja ka Eestis erineb oluliselt tava­liste kirjalike tekstide loomisest.

Vaatleme asja lühidalt EL-i õiguse seisukohalt. Rahvusvaheline õigusakt, nii rahvus­vahelise organisatsiooni konventsioon kui ka EL-i määrus või direktiiv, kujuneb samm-sammult erinevate etappide läbimisel. Eesti­keelse lõppteksti analüüsimisel tuleb teha vahet kahe väga selgelt erineva dokumendi vahel: 1) õigusakti originaaltekst ja 2) selle tõlge. Originaaltekst kannab oma väljatöötamise esimeses etapis alati mingit kindlat poliitilist, majan­­­duslikku või sotsiaalset ideed ja on struktureeritud väljatöötaja loogika alusel. See, reeglina Euroopa Komisjoni väljatöötatud terviktekst, satub järgnevalt eri­alaekspertide ja lobi­rühmade mõju­tussfääri ning järgnevatel etappidel liikmesriikide ametlike ekspertide (Euroopa Liidu Nõu­kogus) ja poliitikute (Euroopa Parlamendis) kätte. Igaühel on oma erialased, isiklikud, grupi- või riik­li­kud huvid ja eelistused. Ei ole raske aru saada, et algsest, reeglina ühtsele loogikale ja termi­no­loogiale tuginevast õigusaktist jäävad pärast nõu­kogus ja parlamendis vastu­võtmist tihti järele vaid riismed. On üldse XX sajandi üks suurimaid sotsiaalseid arenguid, et 28 liik­mes­riiki oma erinevate traditsioonide, kultuuride ja huvidega on loonud sellise töötava süsteemi, mis viib ühtse tulemuseni. Jah, kui imperaator või monarh andis välja õigusakte, siis oli see ühe inimese või väikese grupi tahe. Tänapäeva Euroopa Liidu õigusaktid väljendavad vähe­malt õigusteooria tasandil 28 liikmesriigi rahvaste tahet. Ja tahame seda või mitte, õigus­aktide originaaltekstid on just niisama segased, nagu me neid eesti keeles loeme.

Analüüsi tulemusel jõuame järelduseni, et kriitika käib EL-i õigusakti kui sellise, ja mitte selle tõlke kohta. Tõlge vastab enamikul juhtudel täpselt originaali mõttele ja sõnastusele. Miks siis halvustada õigusakti eesti keelt ja naeruvääristada tõlkijat, kelle pihta selline kriitika – ükskõik kas otseselt või peidetud pilkega – kõige esimesena lendab?

Vaadakem peeglisse. Mitte ükski Euroopa Liidu õigusakt ei ole vastu võetud ilma Eesti riigi esin­dajate osavõtuta nõukogu töögruppides. Kõigi õigus­aktide vastuvõtmisele on andnud lõpliku ametliku heakskiidu Eesti valitsus vastava ala ministri eelneval soovitusel. Eestist vali­tud poliitikud on olnud akti valmimise või vastuvõtmise juures Euroopa Parlamendis. Seega on igal EL-i õigusaktil Eesti riigiaparaadi heakskiitev või nõustuv pitser. Eesti minis­tee­riumidest, nende professionaalsetest ekspertidest ja juhtkonnast sõltub olulisel määral see, kuidas õigusakt hakkab eesti keeles välja nägema ja kõlama ning kas ava­likkus saab õigeaegselt teada uue õigusakti filosoofiast ja terminikasutusest. Üldine riigi­hal­duse praktika paljudes maades on näidanud, et mitte alati ei ole riigiaparaat valmis EL-i debattides professionaalselt osalema ja oma maa avalikkusega infot jagama. Ministeeriumide eesti keele alase professionaalsuse tõstmine on üks tee nii õigusaktide originaalide kui ka nende tõlgete kvaliteedi parandamisel.

Kas tõlkimine on täiesti iseseisev või on see keeleteaduse, semiootika või hoopis raken­dus­lingvistika osa? Kõigile neile küsimustele võib erialakirjanduses leida jaatavaid vastu­seid. Brüsselist ja Luxembourgist vaadatuna on teooriast olulisem leida vastus praktilise koostöö küsimustele. Millisele Eesti telefoninumbrile helistades saab kiire ja kvaliteetse vastuse eesti keelt puudutavates küsimustes? Kellega Eestis üldse rääkida tööstus­liku või rakendusliku tõlkimise või eurokeele teemadel?

Teooria tasandil saaksid institutsioonid panustada eurokeele (eurolekti) määratlemisse, mis peaks olema iseseisev süsteemne uurimisobjekt (Pisuke 2016: 9). Institutsioonidel on oma raken­duslik lähenemine siht- ja lähte­keelele (ingl target language ja source language) ja vastavatele tekstidele, millega oleks võimalik panustada näiteks tüviteksti uurimisse (Merilai 2017: 737). Eesti keele seisundi uurimise üheks kriteeriumiks võiks olla ka eesti keelde ja eesti keelest tõlkimine, mis praeguses keeleseisundi uuringus ei kajastu (Eesti keele­seisund 2017: 3–4). On õigustatult märgitud, et eesti kultuur on tõlke­kultuur ning tõlkimine on seotud eesti keele arendamisega (Kaldjärv 2017: 939).

Seni on EL-i institutsioonide põhiliseks koostööpartneriks olnud Eesti Keele Instituut ja selle eurokeelehooldajad.(18) EKI-ga on toimunud üle kümne aasta hea koostöö terminoloogia ja tõlkijate koolituse alal Brüsselis ja Luxembourgis. EL-i insti­tut­sioonid näevad Eesti Keele Instituudi juhtivat rolli ka võimalikus tulevases terminoloogiavõrgustikus.

Kokkuvõte

Tõlkimine pole üksnes praktiline tegevus ja elukutse, vaid see on ka filosoofia ja elustiil. Tõlkimine on üksiku professionaali tegevusest muutunud dünaamiliseks tööstusharuks. Tõlgete masstootmine on muutnud inimeste- ja kultuuridevahelist kommunikatsiooni. Lisaks professionaalidele tõlgivad kõik, sealhulgas taksojuhid, kelnerid ja tarbijad. XXI sajandi tehnoloogiliste arengute ja globaalsete kommu­ni­kat­sioo­ni­vahendite ja -võrkude tingimustes muutub tõlkimise filosoofia, teooria ja praktika. Need arengud on hästi jälgitavad ka Euroopa Liidu institutsioonide tööstuslikus tõlke­protsessis ja tõlkija muutuvas elukutses. See ei jäta puutumata ka eesti keelt. Eesti keel on praegu palju globaalsem ja väljastpoolt tule­vatele mõjutustele avatum, kui ta on olnud kunagi varem. Põhiline mõjutaja praegu ja lähiajal on Euroopa Liit seoses õiguste ja kohustustega, mis tulenevad liidu mitmekeelsuspoliitikast. Igal aastal lisandub eesti kultuurile üle 200 000 lehekülje EL-i institutsioonides tõlgitud eurotekste ja tuhandeid uusi või kohendatud termi­neid.

Kas EL-i mõju kujutab meie keelele ohtu? Mina seda ei näe. Ohtu võib oodata pigem keelelises protektsionismis ja kapseldumises oma traditsioonilisele terri­too­­riumile. Me saame praegu kasutada neid otseseid ja kaudseid võimalusi, mida eesti keele arendamisele ja levitamisele pakub Euroopa Liit. Eesmärgiks ei ole eesti keele globaliseerimine, aga see protsess toimub omasoodu. Meil on võimalik kasutada meie ajaloo suurimat turgu oma keele kommertsialiseerimiseks ja kultuuri levitamiseks. Eesti keele sellise globali­see­ri­mise põhiline meetod on tõlkimine.

Minu arvates on tõlkimine ja sellega seotud terminoloogiatöö meie senises eesti keele alases tegevuses olnud alahinnatud. Tõlkijad on sageli teenimatult sattunud esime­sena kriitika alla kui koleda eurokeele autorid. Kuid ärgem unustagem, et tõlkija ei saa kanda vastutust originaali kvaliteedi eest. Euroopa Liidu ametlikku dokumenti ei tohi tõlkida ilusamaks, kui see on. Eurodokumendi tõlkimine toimub mitme EL-i institutsiooni ning tõlkijate ja keelejuristide (juristide-lingvistide) koostöös. Kõigi õigusaktide tõlkeprotsessis kuulub viimase sõna õigus keelejuristidele.

Tõlkimine on ja jääb ülitähtsaks tegevuseks ka siis, kui inimest abistavad või kohati asendavad tõlkivad masinad. Selliseid arenguid tuleb ette näha ja nendeks valmis olla. Eesti üli­koole ootavad suured väljakutsed: valmistada ette uue põlvkonna tõlkijaid ja saada Euroopa Komisjoni hallatava võrgustiku European Master in Translation liikmeks.

Tõlkimine on Eesti jaoks riikliku tähtsusega äriidee. Tõlkijate tõstmine poodiumile koos teiste eesti keele arendajatega mõjub hästi nii eesti keelele kui ka selle mainekujundusele. Tõlkimine, nii traditsiooniline ajaloolis-romantiline kui ka tööstuslik, ja sellega seotud termi­no­­loogiatöö võiksid olla eraldi alaosaga tähtsustatud väljatöötatavas uues eesti keele arengu­kavas (Arengukava 2018).

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tänas Wiedemanni juubelikonverentsi avades „kõiki, kes eesti keele heaks töötavad”. Tänusõnadele järgnenud eesti keelde panustajate loet­elus tõlkijaid, sh EL-i institutsioonide tõlkijaid, ei mainitud. Sajad tuhanded leheküljed Brüsselis, Luxembourgis ja Frankfurdis tõlgitud tekste ja tuhanded uued terminid on Eestis nähtavad. Nähtamatud on aga veel need inimesed, kes seda tähelepanuväärset tõlketööd teevad.

2018. aasta nimetas Euroopa Komisjon kultuuripärandi aastaks. 2019. aastat tähistatakse ÜRO Peaassamblee ettepanekul kui rahvusvahelist põliskeelte aastat ja Eestis kui eesti keele aastat. Eesti keel on maailma kultuuri­pärandi osa. Tõlkimine kui spetsiifiline inimtegevus keelte ja kultuuride vahendamisel loob uut ühiskondlikku väärtust ja kultuuripärandit nii Eesti kui ka kogu maailma jaoks. Tänu tõlkijale!

Kõik artiklis avaldatud arvamused ja ette­panekud kuuluvad autorile ega esinda Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti.

Heiki Pisuke (snd 1955), PhD, Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakonna juhataja (European Commission DGT, ARIA 00/B040, L-2920, Luxembourg); Tartu Ülikooli külalisprofessor, heiki.pisuke@ec.europa.eu