Trips, traps, trull, sina oled kull

On niisugune laste mäng, vähemalt oli, mida igas võimalikus kohas mängiti ja mida Tartus „kulliks” nimetati. [---] Olen seda tagaajamismängu kolmes kohas mänginud ja igal pool oli tal oma nimi. Tartus siis „kull”, Põlva kandis Kähris „perä” ja Valgas „leka”. Võibolla oli sel mängul igas Eestimaa nurgas oma nimi. [---] Valgas oli ta nimi „leka” ja ma ei tea tänapäevani, mida see nimi oma tavakasutuses tähendab. Tookord sellele ei mõtelnudki, leka oli leka ja kõik, ei pidanud ta muud tähendamagi. Aga „kull” ju tähendab ja „perä” samuti. (Kõiv 2002)

Kull(imäng) on tuntud lastemäng, mis on väärinud artiklit eesti rahva­kultuuri leksikonis ja mida armastatakse mängida kogu Euroopas ka nüüdisajal (ERkL: 102). Eesti rahvamängude raamatu andmetel on mäng tuntud kogu Eestis (Kalamees 2007: 14). Tegemist on jooksumänguga, kus tavapärases variandis ajab üks mängija taga kõiki ülejäänuid (Vissel 1995).

Anna Raudkats (1924: 15) nimetab mängude ajalugu, teooriat ja metoodikat käsitledes kullimängu ehk kula kõige tüüpilisemaks tagaajamise ja põgenemise elementidega mänguks. Kulli teisendid on nt lihtkull, kükakull, kull peljupaikadega („pelgkull”), kull kiiruse võistlusena, paariskull, päästekull, sõõrkull, seisukull (Raudkats 1933: 20–22). Välja on antud raamat „100 vahvat kullimängu” (Külmallik, Sepper 2012). Anu Vissel (1995) on jaganud kulli­mängu alaliike näiteks tabamisviisi järgi, tavaliselt puudutatakse lihtsalt käega, aga võib ka jalale astuda või millegagi visata; kodu või ohutustsooni järgi, kus kaitset annab kindel koht (nt aknalaud), teatud materjal (puu, klaas, kivi) või teatud värvi ese; kaitseasendi järgi (kaitseb kükitamine, rippumine või ülesronimine) ning ka päästmisvõimaluse järgi: vabastada saab näiteks tabatut puudutades või tabatu jalge vahelt läbi pugedes. Selline varieerimine on muutnud vana mängu huvitavamaks.

XX sajandi I poolel mängiti kulli eeskätt väljas, sh karjas olles. Tänapäeval on jooksumäng ühendatud ka muude tegevustega, nt pallimängu, ronimise või hüppamisega. (Vissel 1995)

Mängul on lisaks eri variantidele palju nimesid, nt kull, kula, käpp, läts, kius, jäts, hoop, kihu, mats, pats, naps, suss, pedi, kirp, käss, pitt, perä, tiks, att, hullukoera mäng, kanakull, kiu, kott, napsak, napspott, näkk, püits, sull, tiits, tudi (Vissel 1995). Vissel peab Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) andmete põhjal vanas traditsioonis kõige levinumateks nimetusteks kulli ja lätsu: kulli ala jääb ida ja lätsu oma lääne poole, seejuures on kulli levik mõnevõrra suurem (Vissel 1995). Kulli­mängu nimetustest 1930. aastatel annab ülevaate Visseli (1997) kaart, mis on koostatud ERA materjalide põhjal.

1992. aastal korraldatud koolipärimuse kogumisvõistluse tulemusena selgus, et kõige populaarsem mäng nimetamiskordade järgi oligi kull (nimetatud 333 korda, vrd järgmisena nimetatud kummikeks 132 korda). Kõige levinumad kullimängu nimetused olid sel ajal kull, lets ~ läts, mats ja leka; nimetused märgivad enamasti nii mängu kui ka tagaajajat. Vissel on võrrelnud kogumisvõistlusel saadud nimetusi ERA mängude kartoteegiga ja leidnud, et suur osa nimetustest esindab vanemat kohalikku traditsiooni. Nende kõrval on ka uusi nimetusi, nt kuluk, kulu, pats, laapa, lääpa, kotkas, robot, draakula. (Vissel 1995)

Sarnaseid tagaajamismänge on maailma eri rahvastel. Naiivne oleks otsida selliste mängude algkodu, juttu saab enamasti olla vaid teatavatest ühistest elementidest (Vissel 1995).

Esimene praegu meile teada olev eestikeelne kullimängu kirjeldus on ilmunud 1876. aastal „Laste lustis”, kus mängu nimetus on „Kättepüüdja”, mängu variantideks on „Kükitsepüüdja” (kükitajat ei saa püüdjaks lüüa) ja „Põiklasepüüdja” (kui püüdja ja püütava vahelt põikab läbi kolmas mängija, peab püüdja hakkama seda mängijat püüdma) (Permann 1876: 7–8).

Vaatleme lähemalt kullimängu nelja enam levinud nimetuse päritolu.

kull

Kull on tänapäeval kõige tuntum ja kirjakeele sõnaraamatuteski registreeritud mängunimetus.

Nimetus esineb juba 1869. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus linnunimetuse kull artikli lõpuosas, kuhu on koondatud näited ülekantud tähenduse täpsustusega: kuĺĺi-mäṅg ’Tauben und Habicht (Kinderspiel)’, samuti sõnaartiklis mäṅg: kuĺĺi-m[äṅg], kuĺĺikse (kuĺĺikeze)-m[äṅg]= kanam[äṅg] ja samas kanam[äṅg] ’Hühnerspiel, ein Kinderspiel, wobei einer als Habicht, die Anderen, als Hühner, zu fangen sucht’ (Wiedemann 1869: 446, 649).

Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on nimetatud kulli(mängu) sünonüüme, nagu kuĺamäng ja kullimaa, samuti kullikesemäng ja kanamäng (püüdja on kull ja püütavad kanad) (EKMS 2: 1037) ning kootskull (EKMS 2: 1033), milles püüdjal on käed selja taha kinni seotud.

Kulli nimetust kasutatakse ka vanades laulumängudes, neile viitavad kulli­maa tegemine, kulli kaera katkumine, kullid ja kanad jt (Vissel 1995). Üht sellist laulumängu, mida nimetatakse samuti kullimänguks, on kirjeldatud ajakirjas Eesti Kirjandus: suurem osa mängijatest on kanapojad, kelle ees on vanakana, nende vastas aga kull; mäng on omamoodi primitiivne näidend, kus on laulu ja kahekõnet (Jürgenstein 1909: 420–421). Juba eespool viidatud Jakob Permanni mängude raamatus on kirjeldatud ka mängu „Kull ja kanad”, kus kana kaitseb oma selja taga olevaid kanapoegi ja kull üritab neid kinni püüda (Permann 1876: 14–15). Wiedemanni sõnaraamatus nimetatud kullimängu puhul võib olla tegemist sellesama vana laulumänguga. Niisamuti on Saareste mõistelises sõnaraamatus kootskulli mängu kirjelduses lauluosa.

Eesti murrete sõnaraamatus on mängunimetus esitatud märksõna kull¹ all, mille esimene tähendus on ’röövlind (üldnimetusena)’ ja viies tähendus ’jooksumäng’ (EMS III: 1015–1016). kula murdesõnaraamatu andmete järgi kullimängu ei tähista, on olemas tähendus kula ’puumuna’ (EMS III: 1003), mis on seotud mängimisega, nt Trm kuĺa `auku ajamine (mäng).

Eesti Keele Instituudi murrete sõnavarakartoteegi (EMSUKA) murde­andmed ei ole mängunimetuste kajastamisel kindlasti ammendavad. Sedelitelt võib leida kaudseid andmeid. Hanilast on kirja pandud: `Koongas on lätsu nimi kässimäng. Eraldi sõnasedelit nimetuse käss kohta sõnavarakartoteegist ega märksõna selles tähenduses EMS-ist ei leia, küll on see nimetus olemas ERA kogudes (Vissel 1995, 1997).

Ka murdeandmete hulgast tuleb välja, et kullimänguks nimetati erinevaid mänge. Muhust on näiteks kirja pandud laulumängu kirjeldus: lapsed `mängvad `kulli, lapsed pannasse `ühte `riita, siis lauldasse, `kuulus, `kuulus kullikene, kuidas kulli peake, kut ̮ta mõisa mõedu vakka. `kuulus, `kuulus kullike, kuidas kulli silmikeised, kut ̮ta `kuldised karikad. `kuulus, `kuulus kullike, kuidas kulli ninike, kuidas kulli ännike, kut ̮ta küla kao `r^uogu. Rannust aga on kogutud tagaajamismängu kirjeldus: ja kulli tegemine, üits pańtti kullis̀, ja kui tuu sai tõese kätte, siis sai jälle sii kullis̀. Alati ei saagi kirjapandu järgi täpselt teada, millise mänguga on tegemist, näiteks Viru-Jaagupi akame `kulli `mängima. (EMSUKA)

Parima ülevaate mängunimetustest ja nende levikust saabki ERA-s, kuhu neid on temaatiliselt kogutud. Veebis on info kogutud uute ja vanade mängude lehele (ERA mängud).

Teadaolevalt esimest korda nimetatakse kulli tagaajamismänguna Ado Rulli 1911. aastal välja antud ja kooliõpetajatele mõeldud raamatukeses „Ühismängud nooresoole”. Selles nimetab ta „päris ehk enam-vähem” algupärasena nt mängu „Kull abilistega”, lisaks on raamatus mäng „Kullid” (Rull 1911: 6–7, 16–18). Mängus „Kull abilistega” saavad kinnipüütud kulli abilisteks, kelle õigus ja kohus on põgenevaid linde takistada, „Kullide” mängus on püüdja kull ja teised „liht linnukesed”, keda kull on kolm korda puutunud, saab ka kulliks ja aitab „vanakullil” teisi linde püüda (Rull 1911: 16–18). Jää- ehk liug­mängude all on kirjeldatud mängu „Kull”, mille kohta on öeldud, et see „ei ole tõepoolest midagi muud kui liht „Matsi” mäng” (Rull 1911: 101). Raamatus on ka mäng „Tänava kull”, mis on autori sõnutsi üle Soome lahe siia toodud, kuid see on juba keerukama kirjeldusega mäng, milles on osalised kull, lind ja mängujuht (Rull 1911: 6, 53–55).

1918. aastal ilmunud eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus (EÕS 1918) kulli(mängu) ei ole, kuid 1925. aastal ilmunud eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu I köites on kullimäng olemas, ilma pikema seletuseta (EÕS 1925: 289). Sama traditsiooni jätkavad hilisemad õigekeelsussõnaraamatud: 1960. ja 1976. aasta ÕS-is ei ole kulli tähendusi antud, on märksõna kullimäng (ÕS 1960: 311; ÕS 1976: 317). 1999. aasta ÕS-is on sõnaartiklis kull (lind) näited Lapsed mängisid kulli, Jüri löödi kulliks, samuti liitsõnad jooksu+kull, küka+kull, palli+kull, puu+kull, kulli+mäng; samad andmed on ka 2006. ja 2013. aasta ÕS-is. Värskeim, ÕS 2018 on artiklis kull piirdunud nimetatud lausenäidetega ja liitsõnaga kulli+mäng. Kula kullimängu tähenduses on õigekeelsussõna­raamatus alates 1976. aastast. Eesti keele seletussõnaraamatus on sõnaartiklis kull teise tähendusena nimetatud ’kullimäng; juhtiv mängija selles’, kullimängu tähenduses on esitatud ka sõna kula (EKSS 2009: s.v. kull, kula). Sama info on esitatud uues eesti keele sõnaraamatus (EKS 2019).

Mängunimetuse päritolu kohta on Saareste (1952: 62) pakkunud, et laste­hoidjate kaudu on mõisates meie keelde „tunginud prantsuse keelest ? kula ehk kullimäng (colin–maillard)”. Prantsuse-eesti sõnaraamatu järgi on Saareste nimetatud mängu tähendus eesti keeles ’sõgesiku- e pimesikumäng’ (Kann 1999: 139).

Julius Mägiste etümoloogilises sõnaraamatus (EEW) ei ole mängunimetust kull ega selle variante nimetatud. Huno Rätsep (1983: 547) on eesti kirja­keele tüvevara päritolu käsitledes liigitanud sõna kula jooksumängu tähenduses muude laenude alla ja nimetanud seda, ilmselt Saarestele tuginedes, võimaliku prantsuse laenuna.

Vissel (1997) on pidanud märkimisväärseks, et sama nimetus kull on mängul ka rootsi keeles, ning nimetanud oma artikli kokkuvõttes, et mängunimetus kull on ainulaadne segu skandinaavia ja slaavi mõjudest: rootsi kull ja vene салка,mitmusesсалки ’kullimäng; kull kullimängus’. kula ja 1992. aasta kogumisvõistlusel saadud nimetusi kulu, kuluk peab Vissel (1995, 1997) kulli tuletisteks (kull > kula > kulu).

Vaatame lähemalt rootsi sõna kull ja selle võimalikke seoseid eesti nimetusega.

Rootsi akadeemia sõnaraamatu järgi on kull kasutusel piirkonniti seoses mängudega, substantiivina on sõna tähendus ’lätt slag, „kullande” [kerge löök]’ ja interjektsioonina kasutatakse sõna, kui keegi on sellise löögi saanud ehk kulliks löödud. Nimisõna on saadud tegusõnast kulla ’i vissa lekar: ge (ngn) ett lätt slag (ss. tecken på att han är „tagen” l. dyl.), pjätta till, ge datt(en) [teatud mängudes: andma (kellelegi) kerget lööki (nt märgina, et ta on kinni püütud vms), kulliks lööma]’. Sõna kull on fikseeritud rootsi keeles mängude raamatus aastal 1878. (SAOB: s.v. kull, sbst.³, kulla, v.²)

Nimetus kull on kasutusel tänapäevalgi, nii leiab selle Rootsi akadeemia väljaantavas raamatus „Svenska Akademiens ordlista”, mis on võrreldav meie õigekeelsussõnaraamatuga: substantiivina kull, mis tähistab kerget lööki, interjektsioonina kull, mida kasutatakse, kui teist mängijat kulliks lüüakse, ning verbina kulla (SAOL 2015: ²kull, ⁴kull, ²kulla). Samuti on nimisõna ja tegusõna akadeemia väljaantavas rootsi keele sõnaraamatus (SO 2009: ²kull, ²kulla). Sõna on esitatud ka rootsi-eesti sõnaraamatus (RES: 513, s.v. kull II, kulla III).

Eestirootsi murretest ei õnnestunud sõnaraamatute põhjal selle mängu­nimetuse kohta andmeid leida (Freudenthal, Vendell 1886; Vendell 1904–1907; Danell 1951; Isberg 1970–1971). Koostatavas soomerootsi murrete sõnaraamatus on fikseeritud interjektsioonina kull, kωli ’i blindbockslek då en deltagare kullas [pimesikumängus, kui üks osavõtja kätte saadakse]’; substantiiv kωllω ’benämn. på en tafattlek [kullimängu nimetus]’, verb kωll, kull(a) ’om fasttagare i springlek: fånga in (annan deltagare i leken) [püüdja kohta jooksu­mängus: (teist mängus osalejat) kinni püüdma]’ [---] ’om blindbock i lek: ge (annan deltagare i leken) ett lätt slag på huvudet ss. tecken på att han är infångad [---] o. därvid säga kull kull, sätt i bänk [pimesiku kohta mängus: andma (teisele mängus osalejale) vastu pead kerget lööki kui märki, et ta on kinni püütud, ja seejuures ütlema „kull, kull, istu pinki”]’ (OFSF, s.v. kull i., kuli, kulla s.², kulla v.).

Rootsi tüve päritolu peetakse tundmatuks (SAOB: kulla, v.²) ning seda ei ole käsitletud Elof Hellquisti rootsi keele etümoloogilises sõnaraamatus (Hellquist 1922) ega ka nt uuemas, laiemale lugejaskonnale mõeldud Norstedti kirjastuse etümoloogilises sõnaraamatus (Ernby 2008).(1)

Rootsi rahvamängude ja tantsude raamatu järgi on mängunimetus kull tuntud Stockholmis (Tillhagen, Dencker 1949: 187). Gösta Bergman (2005: 530–531) seda nimetust artiklis sistan muude kullimängu nimetuste seas välja ei too. Nimetus kull on fikseeritud rootsi keeles teadaolevalt esimest korda küll XIX sajandi lõpus, nagu eespool nimetatud (SAOB: s.v. kull, sbst.³), teateid mängu kohta on Rootsist aga juba näiteks 1689. ja 1698. aastast (Bergman 2005: 530).

Kas rootsi keele kull võib olla eesti keelt mõjutanud? Eespool nimetatud allikate järgi võib arvata, et tagaajamismäng jõudis Eestisse XIX sajandi lõpus ning kulli(mängu) nimetus on sellega seoses teada kõige varem XX sajandi algusest. XIX sajandi lõpust on teada ka rootsi sõna esmamainimine. XX sajandi (riigi)rootsi keele mõju on eesti keelele olnud üsnagi piiratud; Eesti riigi ajal hakkasid rootslased küll turistidena Eestis käima, XX sajandi alguses sigines eesti keelde mõni geoloogia ja geograafia oskussõna ning hiljemgi on kirjanduse kaudu laenatud üksikuid sõnu (Raag 1988: 663). Kull(imäng) on aga kirja pandud juba vähemalt 1911. aastal (Rull 1911). Seega saaks riigirootsist olla mõjutused eeskätt kirjanduse kaudu.

Teine võimalus on laenamine või mõjutused soomerootslastelt. ERA andmete järgi (Vissel 1997, vt ka sama kaarti eespool) on kulli kohta 1930. aastatel kogutud materjali ka põhjarannikult, kus kokkupuuted soomerootslastega on ootuspärased. Suurem kulli nimetuse leviala jääb Eesti keskossa ja lõuna poolegi. Nagu eespool osutatud, on koostatavas soomerootsi sõnaraamatus (OFSF) sõna olemas, varasemates puudub. Soomerootsi mõju ei ole siiski välistatud.

Rull (1911: 6–7) kirjutab oma mängude raamatu sissejuhatuses, et mitmed mängud on üle Soome lahe toodud. Mängukultuuri rahvusvahelisi sidemeid näitab seegi, et Soomes ja Rootsis populaarne laulumäng „Simon i Sälle”, mis on Eestiski tuntud olnud, on eesti keelde andnud sõna simman (Uibo 2008: 462–465).

Arvatavasti on eesti kulli(mängu) nimetuses aluseks eesti vanades laulumängudes sageli püüdjaks olnud röövlind kull. Soome keeleski moodustavad ühe kullimängu nimetuste rühma näiteks (suurte) röövloomade nimetused: hukka, susi ’hunt’, karhu ’karu’, kissa ’kass’ (Hermo 2018). Samuti on saksa keeles mängu ühe nimetusena kasutusel Wolf (’hunt’) (ADA). Ülekannet laulu­mängu nimetuselt tagaajamismängu nimetusele on võinud toetada rootsi keeles kullimängu tähistav sõna kull.

Eesti keelest on sõna laenatud baltisaksa murretesse: Carl Sallmann (1880: 125) esitab oma sõnaraamatus mängunimetusena Kullospiel ’eine Art Haschspiel, stehend sowohl, wie sitzend [teatud tagaajamis-, kullimäng, nii seistes kui ka istudes]’. Sõnaraamatu esimeses trükis (Sallmann 1877) sõna veel puudub ja muid teateid selle esinemise kohta baltisaksa keeles ei ole teada ka koostatava baltisaksa sõnaraamatu tegijatel.(2) Võiks arvata, et siin on laenatud juba varasema traditsiooni laulumängu nimetus.

läts

Sama mängu teine, peaaegu sama levinud, ent leksikograafilises kirjasõnas märksa hõredamalt esindatud nimetus on läts ~ lets. Enne 1922. aastat pole me seda trükitekstidest leidnud. Nimetatud aasta lasteaja­kirjast Laste Rõõm leiab aga teate: „Mängisime lätsu vahetunni ajal. Üks tütarlaps kukkus maha ja teised kõik tema otsa. Siis tõusime kõik üles ja kogemata jooksime õpetajale vastu. Siis kutsuti kõik õpetajate tuppa ja tehti noomitus.” (Laste Rõõm 1922: 79) Ja nagu eespool märgitud, figureerib sama sõna 1992. aastal ka koolipärimuse kogumisvõistluse tulemuste hulgas.

Järgmise aasta noorteajakirjas Vikerkaar leidub sõna läts Ernst von Wildenbruchi jutustuse „Archambauld” tõlkes: „Pärast, kui Ernst ja Ferdinand Bebek’ist tulid, tutvustati neid Archambauldiga, ja siis läksid nad üheskoos üles aia rägastikku ja sääl üleval oleandri põõsastikus sai vägevasti mängitud – kõiksugu mängusid: peitmisi ja lätsu, indiaanlasi ja valgeid; kõige enam aga Sevastoopoli piiramist” (Wildenbruch 1923: 209).

Maailmasõdade vahelisel ajal kohtab sõna läts laste- ja noorsoovälja­annetes korduvalt, kuid näib, et sõnaraamatutes ei kajastu see varem kui 1982. aastal „Väikese murdesõnastiku” I köites: läts ┴ mäng Phl Mar Han (VMS I: 494). Suur murrete sõnaraamat selgitab põhjalikumalt, kuid sõna levilat laiendamata: läts² läts g lätsi Phl Mar, lätsu Mar Han ’kullimäng; kull selles mängus’, lapsed `mängivad `lätsi Phl; lapsed löövad `lätsu, `ütlevad sa oled läts; tegid mo lätsiks Mar; Küll meie lapse `põlves `lätsu lõime Han (EMS V: 718).

Etümoloogilises mõttes on pealtnäha tegu lihtsa kõlasõnaga, kus mängu nimetus lähtub püüdja poolt püütavale antavast hoobist, „lätsust”. Sellele näikse viitavat ka mängu vähem levinud nimetused, nagu mats, pats ja täts. Sõna „deskriptiivsus”, millest nähtavasti on lähtunud uute teisendite mats, pats ja täts teke, on siiski sekundaarse ümbermõtestamise tulemus.

Tegelikult on läts lihtsakoeline baltisaksa laen, mille aluseks on mängu nimetusena kasutatud saksa omadussõna letzt ’viimane’. Saksakeelse püüdmismängu nimetuse Letzter toob joonealuses märkuses ära juba Jakob ­Permann oma raamatus „Laste lust” (Permann 1876: 7). Pärnu ainesele tuginevas Erich Kobolti baltisaksa sõnavara uurimuses on mainitud mängu nimega Lätsch ~ Letsch. Võrdluseks on toodud Schleswigi murde vastav sõna Lett ~ Lets ja mainitud lähtumist sõnast letzt (Kobolt 1990: 171). Sama mängu nimetuse Letzte koos kirjelduse ja sõna kasutusnäidetega leiab ka preisi sõna­raamatust (Frischbier 1883: 23).

Lisagem, et ka Rootsis on üheks kullimängu nimetuseks sista(n) (vrd sista ’viimane’) (Bergman 2005: 530; SAOB: s.v. sista; RES: 911) ning saksa sõna tähendusest näib lähtuvat ka meie murdeline kullimängu nimetus perä, samuti varasemas kirjanduses kasutatud nimetus viimne (Liiv 1879: 22–23).

mats

Nimetuse mats kohta on andmeid ERA-s juba 1930. aastatest ning 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluse tulemuste järgi on see samuti nelja tuntuma kullimängunimetuse hulgas (Vissel 1995).

Nimetus on trükisõnas ilmunud juba 1911. aastal, kui Rulli mängude raamatus on kirjeldatud mänge „Mats”, „Palli Mats”, „Selg-Mats” ja „Türgi Mats” ning „Üli- ja alamatsid” (Rull 1911: 19–21, 81–84). Seejuures on autor ees­sõnas nimetanud „Matsi” lastele juba tuttavate, „sest et nad meie luu ja liha”, või vähemalt juba tuttavaks saanud mängude hulgas ning peab „Selg-Matsi” „päris ehk enam-vähem” algupäraseks. „Matsi” mängus on Mats mängija, kes teisi püüdma peab, ja kedagi kätte saades ja puudutades peab hüüdma koos kinnipüütu nimega „Mats!”. Teised mängud on variandid, kus Matsiks visatakse palliga, puudutatakse seljast või saab Matsiks lüüa ainult neid, kes jooksevad või seisavad, kükitajatesse ei või Mats puutuda; ülimatsid aga püüavad alamatse ja lihtmängijad takistavad ülimatse (Rull 1911: 19–21, 81–84). Juba selles raamatus on nimetatud, et mäng „Kull”, mida on küll kirjeldatud eraldi jää- ja liugmängude all, on õigupoolest sama mis „Mats” (Rull 1911: 101).

Murdesõnaraamatutes (EKMS, EMS) ega murrete sõnavarakartoteegis (EMSUKA) tagaajamismängu nimetusena matsu ega matsi ei ole registreeritud. Mats ~ matse on registreeritud kaardimängunimetusena (EMS, EKMS 1: 844). Võru kirjakeele sõnavara kajastavas võru-eesti sõnaraamatus on mats kullimängu nimetusena olemas, samuti leka (VES: 236, 206).

Kuigi Rulli raamatus kasutatakse ja tõlgendatakse mängu nimetust kui isikunime (Mats, -i), seostub seegi nimetus vähemalt hilisemas kasutuses tõenäoliselt püüdja poolt püütavale antava hoobiga, nagu eespool lätsu juures seletatud.

leka

Koolipärimuse kogumisel 1992. aastal oli nelja levinuma kullimängu nimetuse seas ka leka, mille kohta 1930. aastatel kogutud ainestikus teateid veel ei olnud (Vissel 1995). See nimetus on kirja pandud Iisaku, Loksa, Meremäe, Märjamaa, Valga koolist ja Tallinna 7. keskkoolist (Vissel 1995). Tegemist on piirkondliku nimetusega, mille kohta ei leia infot murdesõnaraamatutest (EMS, EKMS) ega murdearhiivist (EMSUKA). Teadaolevalt on leka esimest korda ilmunud trükisõnas Visseli artiklis kogumisvõistluse tulemuste kohta 1995. aastal. Sõna on fikseeritud võru-eesti sõnaraamatus (VES: 206).

Madis Kõiv (2002: 4) on arvanud, et tegemist võib olla läti sõnaga. See oletus on üsna ootuspärane, sest Kõiv teab nimetust leka Valgast. Vihje sõna päritolu kohta leidub aga ERA kogudes. 1913. aastal Peterburis sündinud Annalt, kes elas seal aastatel 1913–1920, on kirja pandud:

Olime Petrogradis selles piirkonnas ainukesed eestlased. Nii hakkasime suhtlema vene rahvustest lastega. Esialgu tutvusime tütarlastega, kes olid meist küll mõned aastad vanemad. Esialgu oli ema tõlgiks, kuid ühises tegevuses õppisime peagi ise keele niipalju selgeks, et ei vajanud enam ema abi. Varsti ühinesid meiega ka mõned poisid. Koos mängisime „Lekat”. Mida see sõna tähendab, ei tea ma tänini, aga lekaks hüüti last, kes teisi taga ajas. Kui leka kellelegi järele jõudis ja teda käega puudutas hüüdis tagaajaja: „Leka!” Nüüd muutus puudutatu lekaks ja hakkas teisi taga ajama. Koos mängisime ka peitust.(3)

Võimaliku laenuallika leiab vanast venekeelsest mängude raamatust (Pokrovskij 1895: 104). Nimelt on mängu лепки, ляпки kirjelduses välja toodud, et loosiga määratakse mängija, kes hakkab teisi püüdma, ja see mängija on ляпка. Vrd vene ляпать’lajatama, virutama, äigama’. Püüdja nimetus on laenatud eesti keelde kui mängu nimetus.

Selle E. A. Pokrovskij kirjapaneku järgi on juba vene keeles 1. silbis е ~ я varieerumist. Konsonandile järgnev vene я on 1. rõhulises silbis eesti keelde laenamisel asendatud enamasti ä– või ää-ga, harvem a– ~ aa-ga või ja-ga (Must 2000: 525). Seepärast võib arvata, et laenu lähteallikaks on olnud e-line variant: vene esimese pearõhulise silbi e on eesti keeles asendatud e– või ee-ga (Must 2000: 515, 516). Konsonantühendi lihtsustumise kohta leiab paralleeli nt vene laensõnas letka ~ (k)leko ~ leku ← клéтка (Must 2000: 491).

Samuti on vene keelest laenatud Kirde-Eestis kasutatud laapa, lääpa, mida Vissel on võrrelnud siin juba osutatud vene mängunimetusega ляпки, лепки ’kullimäng’ (Vissel 1995, 1997), лапа ’käpp’ (ka ülekantud tähenduses), ’jalg’. Samast koolist, Iisakult on kirja pandud ka nimetus käpp (Vissel 1995), mis võib olla tähenduslaen. Vene keelest on laenatud teisigi mängudega seotud sõnu, nt laptuu, popp, tamka, tsurr (Must 2000: 573; Blokland 2009: 367).

Kokkuvõtteks

Artiklis käsitlesime lähemalt nelja eesti keeles enam levinud kullimängu­nimetust (1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluse tulemuste järgi) kull, läts ~ lets, mats ja leka.

Nimetuse kull aluseks on tõenäoliselt olnud röövlind kull, kes on olnud püüdja ka vanemates laulumängudes. Ülekanne laulumängult tagaajamismängule võib olla põhjarannikul toimunud rootsi keele mõjul. läts on laenatud kohalikust saksa keelest ja seda on tõlgendatud kui lööki, patsu, kui mängus üks osaline kätte saadakse ja talle püüdmise kohustus edasi antakse. Löögi, patsu tähendusseosest on saadud ka mängunimetus mats. Nimetus leka on laenatud vene keelest.

Meeli Sedrik (snd 1968), MA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosi­krantsi 6, 10119 Tallinn), meeli.sedrik@eki.ee

Udo Uibo (snd 1956), Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), udo.uibo@eki.ee