Veel „Agenda Parva” keelest

Aastal 1622 ilmunud lõunaeesti keelemälestis „Agenda Parva” on katoliiklik kirikukäsiraamat (peale lõunaeesti keele ka läti, poola, ladina ja saksa keeles). Raamatu avastas Otto Freymuth 1937. aastal Braunsbergist (praegu Braniewo), kus see omal ajal ka trükiti, ning publitseeris selle koos eesti- ja saksakeelse saatesõnaga (Freymuth 1938).

„Agenda Parva” keelest on kirjutanud pikema ülevaate Andrus Saareste (1938) ja hiljem on käsitletud selle eri aspekte (Mägiste 1939; Kask 1958: 9, 1970: 58–60; Peebo 1996: 25–29, 2001: 19–20; Laanekask, Erelt 2003: 285; Pomozi 2003, 2007, 2013; Särg 2005: 82–84). „Agenda Parva” tekst on esitatud koos märgendustega Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpuse (VAKK) nii vanas(1) kui ka uues versioonis(2), kuid mõningad täpsustused on ometi veel tarvilikud.

„Agenda Parva” katkend (ärakiri) koos Andrus Saareste tõlgendusega (1938: 197).

Andrus Saarestel algab „Agenda Parva” keele analüüs ülal osundatud tekstikatkendiga, millele ta on lisanud omapoolse, tänapäeva kirjutusviisis tõlgenduse, kus ta üldjuhul kirjutab „Agenda Parva” ühekordse tähe samuti ühe tähega ja kahekordse tähe kahe tähega (vt Saareste 1938: 197). Sellele ja ka tema enda lõppjäreldusele – „Agenda Parva” on oma kaasaegsete tekstidega võrreldes suhteliselt väga heas lõunaeesti keeles, milles vigu ja eksimusi leidub vähe (Saareste 1938: 211) – kõneleb vastu tema artikli alapeatüki „Kirja­viisist” esimene lause „AP kirjaviis üldjoontes peab ühte tolleaegsete(3) ortograafiliste traditsioonidega” (1938: 197). Kuid nagu Péter Pomozi (2007: 82) on veenvalt tõestanud, sarnaneb „Agenda Parva” kirjaviis suurel määral hoopis eesti keele tänapäevase ortograafiaga.

Mitu selgitust või täiendust vajavat kohta ongi just viidatud katkendis.

1. Seal esitatud tõlgendusega on selges vastuolus see, et „Agenda Parva” sõnale omme on antud tänapäevaseks kujuks ome (samamoodi ka VAKK(4)). Nii eeldatakse selles ainsuse genitiivina tõlgendatud vormis olevat kaks eksimust: trükiviga (a asemel e) ja ortograafiaviga (ühe m-i asemel kaks). Nii­suguste vigade loetelus Saarestel (1938: 197–198) seda ei ole ega anna ta sellele ka mingit muud seletust ega põhjendust.

„Agenda Parvas” kumbagi viga ei ole: omme on asesõna oma mitmuse genitiivi vorm, mille kirjutus vastab täielikult selle keelemälestise üldisele põhimõttele, et pikka konsonanti (praegusel juhul teisevältelist m-i) märgib kaks tähte. Jaak Peebo on oma ülevaates selle esitanud „Agenda Parva” lõunaeestiliste i-mitmuse vormide loendis Saareste tõlgendust mainimata ja ilma kommentaarita (vt Peebo 1996: 28), on ju see mitmuse genitiivi vorm kirjas ka F. J. Wiedemanni eesti keele grammatikas (1875: 426, 2011: 465). Mitmuse omastavat omme on „Agenda Parvas” kasutatud fraasis omme wiide mielde-ga. Tartu ja Võru murdes teatavasti ühildub oma põhisõnaga arvus ja käändes. Sellele on oma grammatikas osutanud juba Wiedemann (2011: 465): „Tartueesti murdes käändub oma läbinisti: omma last [’oma last’], omme lat́si [otsetõlkes ’omi/omasid lapsi’], omalt latselt [’omalt lapselt’], omilt lat́silt [’omadelt lastelt’], omast latsest [’omast lapsest’], omist lat́sist [’omadest lastest’]”. Seega ei saa ka „Agenda Parva” omme olla midagi muud kui mitmuse genitiiv, nagu nõuab tema põhisõna mielde-ga ’meeltega’.

2. Sellesama fraasi keskmist liiget wiide on Saareste pidanud väga arhailiseks ainsuse genitiiviks (nii ka Kask 1970: 59 ja VAKK), kust algne *t ei ole veel kadunud, ehkki oma eelmises lauses tõdeb ta vastupidi, et põhjaeesti keele­mälestistega võrreldes kinnitab „Agenda Parva” tekst eesvokaalsete sõnade 1. ja 2. silbi piiril olnud *δ varajasemat kadu: käe sisse, aga Mülleril Kæddest, Stahlil keddest, Gösekenil kehiest ’käest’ (Saareste 1938: 201). Ka „Agenda Parva” hilisgeminatsioonilised ainsuse partitiivid (ello ’elu’, sinno ’sind’ ning eda-adjektiivi vorm saggêete (vt Saareste 1938: 197, 203–204, 205, 210) näitavad, et *δ (< *t) oli lõunaeesti keelest tollal juba kadunud.

Keelendit on põhjust pidada siis väga arhailiseks või haruldaseks, kui selle toetuseks on kindlaid argumente või kui tõenäolisemat lahendust ei leidu. „Agenda Parva” enda keel sõna wiide kui ainsuse genitiivi tõestuseks niisiis tuge ei paku. Tolleaegsete keelemälestiste andmetest mainib Saareste (1938: 201) võrdluseks Joachim Rossihniuse katekismuse vormi wiges ’viies’. Tõenäolisemalt aga ei esinda g selles vormis kunagist *t-d, vaid pigem tähistab silbipiiri j-i (nagu w sealsamas 1632. aasta katekismuses sõnas kuwes ’kuues’ silbipiiri poolvokaali(5)).

Nagu teada, märkis g-täht kohalikus alamsaksa ja ka baltisaksa keeles eesvokaalide ees j-häälikut (Ariste 1972: 93–94, 1981: 99–101). On võimalik, et Rossihnius sai j-i kirjutamiseks g-ga mõjutusi isegi kahest suunast – ka rootsi keelest –, sest ta oli 1625. aastal või mõnevõrra varemgi olnud Rootsi sõjaväes hingekarjane (EBL: 434). Vanemas (klassikalises, 1225–1375) või hiljemalt nooremas (1375–1562) muinasrootsi keeles alanud ja vanemas uusrootsi keeles (1562–1732) jätkunud häälikumuutus g > j eesvokaalide ees ning l-i ja r-i järel jõudis enamikus rootsi murretest XVII sajandil lõpule (Wessén 1958: 57; Bergman 1988: 41, 105; Pettersson 1996: 138, 195–196, 204–205), kusjuures kirjapildis on g säilitatud tänapäevani, nt get [je:t] ’kits’, berg [bärj] ’mägi’, Sverige [svärjə] ’Rootsi’ (Tuldava 1969: 12). Rootsi Akadeemia sõna­raamat (SAOB) esitab 1628. aastal tarvitatud vormi nyg ’uus’ tavapärase ny (nyy, nyi-, nyj-) kõrval.(6) Niisiis võidi juba Rossihniuse ajal kasutada j-i tähistamiseks g-d ka seal, kus g-häälikut ennast ei ole algselt olnud. Gösta Bergman (1988: 105) on juhtinud tähelepanu Rootsi kuninga Karl XI kasutatud vormidele nyga (tänapäeval nya ’uus; uued’), Gierfva(Järva, koht tänapäeva Solna vallas Stockholmi lähedal), igel (ihjäl ’surnuks’), tige (tio ’kümme’, kõnekeeles tie) jt, kus samuti ei ole g-häälikut kunagi olnud ning kus neist esimeses (nyga) tähistab g silbipiiri j-i niisuguses kohas, mis ei vasta häälikumuutuse g > j esinemistingimustele. Viimane – tige – võiks olla Rossihniuse vormi wiges otseseks eeskujuks, kui ei pärineks alles 1686. aastast. Niisiis ei ole praegu teada, kas või kui palju Rossihnius rootsi keelest mõjutusi sai. Ei ole aga välistatud, et samalaadseid keelendeid leidus ka varem (nagu saab otsustada 1628. aasta vormi nyg põhjal), kuid neid ei ole dokumenteeritud või ei ole nad ülevaateteostes kajastamist leidnud. Näiteks SAOB eespool viidatud Karl XI vorme ei esita.

Kuid olgu rootsi keele otsese või kaudse mõjuga kuidas tahes, kindlasti sai Rossihnius eeskuju võtta kohalikust alamsaksa keelest, kus g-täht märkis j-häälikut ka sõna sees vokaalide vahel (leger ’leer, laager’, kragen ’krae’, vt Ariste 1981: 100).

3. Et sõna wiide arhailisuse kohta kindlaid argumente ei ole,(7) siis on mõttekas otsida teistsugust tõlgendust.

Kuna fraasis omme wiide mielde-ga ühilduvad esimene ja viimane liige arvus ja käändes, saab eeldada, et nendega ühildub ka keskmine liige, olles niisiis samuti tõlgendatav mitmuse genitiivina (sõnasõnaline tõlge ’omade viite meeltega’, mitte ’omade viie meeltega’). Seega on wiide kahetüvelise sõna viis ainsusetüveline de-mitmus(8) ning seejuures komitatiivses fraasis, kus kaas­sõnalist päritolu –ga liitub reeglipäraselt ainult viimasele sõnale (mielde-ga). On osutatud põhjaeesti de-mitmuse ja komitatiivi väljakujunemise omavahelisele seosele (Rätsep 1982: 18) ja ka lõunaeesti komitatiivi puhul on sõnades, kus see on võimalik, tarvitusel de-mitmus, nt ainsusetüveline Rõu ham̆maste͔ɢa, Vas re̮ĭvasteɢaˀ’rõivastega’, Ote kät̆tek̆ka’kätega’, Plv las̆te͔k̆ka’lastega’, Trvoʙesteɢe’hobustega’ ning mitmusetüveline Räp tüt̀riᴅek̆ka’tütardega’, vane͔mʙiᴅe͔k̆ka’vanematega’, Hls rumalit̆teɢe’rumalatega’ (Rätsep 1979: 80). Nii juba ka „Agenda Parvas”: ühetüveliste sõnade mitmuse kaasaütlev on i-mitmuslik – ülalesitatud katkendis silmi-ga ’silmadega’, körwu-ga ’kõrvadega’, yalgu-ga ’jalgadega’ – ning kahetüvelistel de-mitmuslik kätte-ga ’kätega’, mielde-ga ’meeltega’, mitte aga i-mitmuslik kässi-ga, mieli-ga (ja seetõttu siin ka de-mitmuslik genitiiv wiide, mitte i-mitmuslik wiisi).

„Agenda Parva” tõlkija(d)/koostaja(d) on eksinud reegli vastu, et koos arvsõnaga kasutatakse (lõuna)eesti keeles nimisõna ainsuses (nii ka enamasti teistes soome-ugri keeltes, vt nt Majtinskaja 1974: 391–392). Selle indoeuroopa keelte kõnelejatele tüüpilise vea tõttu on tõenäoline, et nende emakeeleks ei olnud (lõuna)eesti keel. Siiski on tal/neil olnud nii hea keeleoskus ja -tunnetus, et on suudetud moodustada(9) häälikuseaduslik kahetüveliste sõnade mitmuse omastav wiide (sellele on küll ilmselt kaasa aidanud sama fraasi mielde-ga). Nii nagu on Tartu murde kõige iseloomulikumaid häälikulisi erijooni muutus t > ᴅnasaalide ja liikvidate järel (Keem 1970: 39), on seda ka samalaadne muutus t̆t > ᴅ nasaalide ja liikvidate järel ja 1. silbi II-vältelise vokaali või diftongi järel,(10) nt 1) [---] tõmmassit linapeo sääld soonde vahelt jälle `väillä (TSJ: 99) ’sa tõmbasid linapeo sealt soonte vahelt jälle välja’ ning 2) Parde [= par̆ᴅè << *part̆ten] pääl ülevän `olli kaits tükki (TSJ: 188) ’parte peal üleval oli kaks tükki’, Teke `nailla, meste teede, aga ei massa pühäduse `külgi puttu (TSJ: 150) ’tehke nalja, mis te teete, aga ei maksa pühadust puutuda’; Une pääld nigu `kargade, lääde `purde pääle, olete üle pää sehen ja sinna te jääde (TSJ: 164) ’une pealt nii kui hüppate, lähete purde peale, olete üle pea sees ja sinna te jääte’. Niisamuti jōᴅè ’te joote’, käῐᴅè ’te käite’, lȫᴅè ’te lööte’, sāᴅè ’te saate’, sȫᴅè ’te sööte’, tōᴅè ’te toote’, ve̮ῐᴅè ’te võite’, vīᴅè ’te viite’. Nende kõigi algvormist (vt Hakulinen 1968: 206; Laanest 1975: 149–150, 151–152) saadakse häälikuseaduslikult ᴅ-line vorm, nt *vīt̆tek ~ *vīt̆ten >> vīᴅè, ning kahetüvelise noomeni mitmuse genitiivi samasugusest algvormist (vt Hakulinen 1968: 81; Laanest 1975: 90; Rätsep 1982: 18, 38–39) arvsõna viis mitmuse omastav: *vīt̆ten >> vīᴅè.

Siinse tõlgenduse õigsust kinnitab seegi, et samasugune paralleelsus – tegusõnavorm viite = mitmuse genitiiv viite – on olemas ka eesti kirjakeeles.

Nagu tõestab „Agenda Parva”, olid need häälikumuutused toimunud juba vähemalt XVII sajandi alguseks, esimesele osutab mielde-ga ja teisele wiide, s.o vähemalt nelja sajandi jooksul on keel selles osas püsinud muutumatuna, seega tegelikult keel päris pidevalt ikka ei muutu.

4. Nagu on juba osutatud (Pomozi 2007: 81), märgitakse „Agenda Parvas” tänapäeva eesti keele ortograafiast erinevalt kahe tähega ka teise­vältelist klusiili, näiteks kätte-ga ja pattu sisen, mis Saareste ongi esitanud kujul kätega ja patu sisen, kuid samalaadse sino pattu kolmandavälteliselt ja osasihitis­likult: sino pattu (Saareste 1938: 197), ehkki Jumala andeksand peaks pigem olema täielik. TÜ vana kirjakeele korpuses ongi see märgendatud ainsuse genitiivina, s.o teisevältelisena ja täissihitisena.(11) Tundub siiski, et eelnevat konteksti arvestades (et sa saggêete olet patnu Jumalat wasta ’et sa sagedasti oled patustanud Jumala vastu’) on õigem seda sõna tõlgendada ainsuse genitiiviga vormi poolest kokkulangeva mitmuse nominatiivina: sino patu ’sinu patud’ (samuti täissihitis).

5. „Agenda Parva” teksti mõningate murdejoonte põhjal on järeldatud, et see kajastab Tartumaa lõunaosa või Võrumaa lääneosa, kitsamalt Sangaste kihelkonna või Urvaste, Kanepi või Hargla kihelkonna lääneosa keelt (Saareste 1938: 212–213). Tundub siiski, et mingile piirkonnale iseloomulike erijoonte kõrval tuleks siin suuremat tähelepanu pöörata välistavatele keelenditele. Ennekõike oleviku ainsuse 3. pöörde b-/p-lõpulistele vormidele, nt saâb(12) ja eespool viidatud katkendis pästäp, tulep,mille asemel kasutaks Sangaste-Urvaste-Kanepi-Hargla piirkonnast pärinev emakeelne kõneleja/kirjutaja tänapäevalgi pigem lõputa oleviku ainsuse 3. pööret, saati siis 1622. aastal. Ka muust rahvusest autori puhul – kellel oleks olnud võimalik tolle piirkonna keelt niivõrd hästi omandada ainult seal kohapeal elades – näib tõenäolisem, et tal ei oleks olnud mingit põhjust asendada selgeks õpitud murdeomaseid vorme põhjaeestimõjuliste või põhjaeestilistega. „Agenda Parva” mitme­suguse tagapõhjaga lõunaeestilised ja üksikud põhjaeestilised keelejooned (Saareste 1938; vt ka Peebo 1996: 27–28, kaart) said tõenäoliselt kokku Tartu linnas (näiteks b-/p-lõpp, mis on Tartu murdesse laenatud ilmselt keelesisestel põhjustel, et vältida mitme verbivormi kokkulangemist). Seega mingit konkreetset kitsamat murdetausta „Agenda Parval” olema ei peagi.

Arnold Kask on osutanud, et XVII sajandi alguseks oli Tallinnas kui keskuses juba mingisugune põhjaeesti ühiskeel tekkinud ja et sama sajandi keskpaigaks võis seal välja kujuneda enam-vähem ühtlane põhjaeestiline kirja­keel (Kask 1970: 37, 46). See võis kehtida ka Tartu kohta, mille tähtsust keskusena ta samuti esile tõstab (Kask 1970: 7). „Agenda Parva” tõlkija(d)/koostaja(d) ongi tõenäoliselt kasutanud kas tolleaegset Tartu ühiskeelt (kui see olemas oli) või mitmest piirkonnast pärit lõunaeestlaste keelt, mida linnas rahvasuust parajasti kuulma juhtuti. Vajaduse ja võimaluse korral toetuti ilmselt ka kirjalikele allikatele, sealhulgas tallinnakeelsetele, kust saavad pärineda „Agenda Parva” muidu raskesti seletatavad rannikumurde jooned (Saareste 1938: 202, 203; Peebo 1996: 27–28, kaart), sest tõenäoliselt kuulus ka Tallinn selle murde piirkonda (Kask 1970: 37, 1984: 83).

6. Eespool mainitud vorm pästäp juhib tähelepanu vana kirjakeele korpuse mõningatele ebatäpsustele, mis tulenevad nähtavasti liigsest põhjaeesti kirjakeele kesksusest. Korpuses on pästäp märgendatud niiviisi: „pästäp päästma V Sg3 (-B) eesti”, mis võib jätta mulje, nagu oleks siin ortograafiaviga – kahe ä asemel üks –, kuid sõna päästma lõunaeesti vaste ongi lühikese ä-ga. Et meil on olnud kaks vana kirjakeelt, siis oleks parem sellest lähtuda ka märgendamisel, näiteks esitades sõnade puhul, mis tänapäeva eesti keelest mingi häälikuseiga poolest erinevad, lõunaeesti algvorm ja tunnus(ed) koos eesti kirjakeele vastega/tõlkega, seega: „pästäp pästmä lõunaeesti ’päästma’ V Sg3 -p (-B)”. Põhjaeesti kirjakeelest lähtub ka ainsus märgenduses „teile waderille vader S All (-LE) eesti”,(13) kus waderille on – kuigi võib ainsuse allatiiviga kokku langeda – ilmselt i-mitmus (teile waderille ’teile vaderitele’). Samuti sõna sinno osastava käände asemel omastavaks märgendamine: „sinno sina PRON G, Sg eesti”(14) pro „sinno ’sind’ sina PRON P, Sg eesti”. Mis on seda ootamatum, et nii Andrus Saareste (1938: 205, 210) kui ka Jaak Peebo (1996: 28) on esitanud need partitiivi näidetena. Olenemata sellest, mis on korpuses niisuguse märgendamise põhjuseks, võib see kasutajaid eksiteele viia.

Murrakute lühendid

Hls = Halliste; Otepää; Plv = Põlva; Rõuge; Räpina; Trv = Tarvastu; Vastseliina.

Väino Klaus (snd 1949), Linguistica Uralica toimetaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), lu@eki.ee