Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis

Minu kinoskäigud algasid saksa ajal. Käis sõda. Ärevuse ja mure tasakaalustamiseks oli vaja midagi ilusat, rahustavat. Mängukaaslase ema käis kirikus. Minu ema kinos. [---] Nõukogude ajal ema õmbles laua taga palju. Sai harva kinos käia. Siis oli nii, et keset tuba kareldes tuli film talle võimalikult ilmekalt ette mängida.

(EKM ERA, DK 638, 24–25 < Tartu l < Viljandi l – K. H., snd 1938 (2019))

 

Meedia laste mängude eeskuju ja suunajana

Lapsed kaasavad oma mängudesse meedias nähtud tegelasi, süžeesid ja teemasid. Mitmed stsenaariumid jõuavad laste mängudesse nende endi igapäevaelu tähele­panekute kaudu, eeskuju võetakse lastele tuttavast keskkonnast, päriselust. Lapsed korjavad ja miksivad tegelaskujusid, ideid ja teemasid ka teistest allikatest, seal­hulgas eakaaslastelt ja meediakanalitest. Meedia mõju ei piirdu ainult televisiooniga, enne televisiooni tulekut võidi oma mäng kujundada raadiost kuuldu või raamatust loetu põhjal, veel varasemal ajal aga täiskasvanute juttude järgi (Kalliala 2006: 52; Opie, Opie 1984: 12, 330). Meedia osa laste mängukultuuri mõjutamisel tõstavad esile mitmed uurijad. On tehtud kindlaks, et üha rohkem on mängu­stsenaariumid eemaldunud päriselust, varem saadi enamik kujutlusmängude rollidest ja ideaalidest vahetust eluringist (Vissel 2004: 187; Korkiakangas 1996: 75; Kalliala 2006: 72–73). 2000. aastate alguses kujutasid eesti lasteaialapsed oma loovmängudes sageli hiljuti nähtud telesaadete tegelasi: teletupse, Batmani, Pipit jt (Veidenbaum 2003). Tänapäeval võtavad lapsed oma mängudesse ideid erinevatest internetiallikatest, näiteks arvutimängudest ja mobiilirakendustest (ehk äppidest) (Marsh jt 2018).

Lastemängude ja meedia uurijad ei poolda arusaama, et lapsed on vaid passiivsed kõrvaltvaatajad, kellele meediast nähtu ühepoolselt mõju avaldab (Tucker 2008: 111; Kalliala 2006: 52). Ka sotsioloogid räägivad lastest kui aktiivsetest oma tahte, huvide ja soovidega sotsiaalsetest tegutsejatest. Lapsed loovad oma unikaalset eakaaslaste kultuuri, kasutades selleks innovatiivselt ja loominguliselt ka täiskasvanute­maailma mõjutusi. Lapsed ise on aktiivsed osalejad mõlemas kultuuris (Corsaro 2005). Kate Willett nimetab meediast innustust saanud mänge remiksideks, kus lapsed eri algupäraseid aineid kokku segavad ja enda erinevatele kultuurilistele teadmistele, oskustele ja soovidele tuginedes mängudes uuesti esitavad. Ta tõstab esile laste osa selles protsessis, öeldes, et lapsed loovad niimoodi oma remiksitud kultuuris uusi tähendus­välju (Willett 2014: 149).

Meedia mõju ei ole neutraalne, see on ideoloogiliselt laetud. Meedial nähakse tõhusat osa laste sotsialiseerimisel, seda eriti tänapäeval, mil ekraanimeedia kulutab üha rohkem aega. Andra Siibak ja Kristi Vinter on välja toonud, et paljud lapsed kujundavad „arusaama iseendast meedia kaasabil. Meedialemmikute toel proovitakse uusi rolle, konstrueeritakse identiteete ning kujundatakse sotsiaalseid suhteid teiste lastega. Muuhulgas peetakse meediat laste sugupoolt puudutavate rollide ja arusaamade mõjusaks kujundajaks.” (Siibak, Vinter 2014: 85)

Fantaasiamänge on peetud täiskasvanuea rollide otseseks ettevalmistuseks. Mängides ja mängude kaudu õpivad lapsed ka soorolle ja rollikäitumist (Shuffelton 2009: 225; Tucker 2008: 108–112). Nii toimivad mängud sotsialiseerimisvahendina, mis aitab lastel õppida meestele ja naistele „sobivat” käitumist sellisel viisil, nagu neid määrab kultuuriline norm (Tucker 2008: 108–112).

Tänapäevase meedia roll ühiskonnas on oluliselt suurem, kui oli 1950. aastatel. Praegu veedavad lapsed ekraanimeedias rohkelt aega. Otseselt neile on suunatud nii üks osa meediatoodetest kui ka mänguasjatööstusest, kus meedias nähtud tegelasi mänguasjadena turule tuuakse (Lindstrom, Seybold 2004). Üks suur erinevus kahe lastepõlvkonna vahel ongi selles, et kui XXI sajandil tarbivad kõik meediat (ka laste­aia- ja kooliealised lapsed), siis varem oli meedia eksklusiivne ja mitte nii kergesti kättesaadav (Süss 2007: 783). Aga 1950. aastatel sai kinoskäimine lastele võimalikuks ja seda kasutati palju.

 

Allikad ja uurimisküsimused

Artikli motoks valitud katkend iseloomustab kõnekalt kino olulisust sõjaaegsete laste ja nende vanemate jaoks. Isegi sedavõrd, et kinos nähtud lugusid etendati ja elati veel kord mängides läbi. Selles artiklis vaatlengi mälestuste põhjal kino mõjutusi lastekultuurile, Eesti laste 1950. aastate filmidest inspireeritud mänge. Jutt käib ainult kino mõjutustest, sest Eesti Televisioon alustas ülekandeid küll 1955. aastal, kuid esialgu polnud paljudel peredel televiisoreid. Oma kogemustele tuginevates erinevates tekstides jutustatakse filmidest inspiratsiooni saanud mängude mängimisest. Pajatatakse ka Nõukogude sõjafilmidest, kuid meenutajatele meeldisid pigem välismaa filmid, mis ei rääkinud sõjast ja võitlusest, näiteks 1940. aastate lõpus kinodesse jõudnud välis- ehk trofeefilmid.

Allikana kasutan Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi laste­mängude kogumisvõistlusele laekunud kaastöid. Võistlusel osales 45 eri vanuses inimest. Kaastöödes ei kirjeldata ainult oma lapsepõlve tegevusi, vaid seletatakse neid ka lahti, avatakse taustu ja arutletakse nende üle. Eraldi küsimust filmide ja neist lähtuvate mängude kohta juhendis ei olnud, küll küsiti kujutlus- ehk fantaasiamängude kohta, mida ise välja mõeldi. Samuti toetun elulugude ja rahvaluule teemadel kirjutajate ringi kümnele kaastööle. Tegemist on kord kuus kokku saava rühmaga, kus kodus kirjutatakse ja rühmas loetakse ette 1–2 lehekülje pikkune tekst.(1) Vaatlen lugusid teemal „Kino minu elus”. Meenutajate sünniaastad jäävad vahemikku 1929–1952. Mitmed kirjutajad on rahvaluule arhiivi kaastöölised või pikaaegsed elulooringi liikmed. 1950. aastatel üleskasvanud kirjutajad on praeguseks pensionieas, kuid tegusad inimesed.

Tegemist on tekstidega, mis on kirjutatud spetsiaalselt võistluste või kokku­saamiste jaoks ja põhinevad kirjutajate endi kogemustel. Folkloristikas on selliseid, just kogumisvõistlustele saadetud kaastöid nimetatud teemajutustusteks või teema­kirjutusteks (Jaago 2018: 6; Pöysä 2009: 41). Eesti Rahvaluule Arhiivis on viimastel aastatel korraldatud mitmeid (isikukeskseid) teemakogumisi, sellisest viisist on saanud tavapärane arhiiviainese loomistava. Samas ei ole kogumisvõistluste tulemusi, teemakirjutusi, Eestis märkimisväärselt analüüsitud.

Lapsepõlve kinoskäigu, filmielamuste ja filmidest inspiratsiooni saanud mängude kirjeldamine moodustab ühe osa lapsepõlvemälestustest. Kuna siinsed teema­kirjutused on tekkinud vanemate inimeste lapsepõlvemeenutustest, tuleb nende analüüsimisel arvestada mäletamise ja minevikulise vaatenurgaga seotud aspekte. Meenutuste kirjutamine on alati valikuline ja hinnanguline. Mälestusi võidakse elu jooksul ümber hinnata, neid mõjutavad hilisemad kollektiivse ja individuaalse ajaga seotud sündmused. Meenutuste kirjutamine on nii praeguse kui ka tulevase läbi­töötamine mineviku kaudu, kus minevikule antakse tähendusi oleviku vaatepunktist (Kõresaar 2005; Portelli 2006: 55).

Ka mängudest lähtudes ei saa rääkida nende täpsetest kirjeldustest, vaid mälestustest nende kohta. Mitmed mängud pole enam meeles, kuid seda enam on põhjust peatuda mängudel ja mänguviisidel, mis korduvad mitme kirjutaja töödes. Üheks selliseks ongi kinos nähtud filmidest inspiratsiooni saanud mängud ja muud tegevused, mida juba pensionieas kirjutajad meenutavad.

Minevikust jutustamiseks on mitmeid viise, aga selle fookuse valib alati kirjutaja. Arvatavasti mõjutas just biograafiline aeg (lapsepõlveaeg) ja kogumisviis seda, et oma mängukogemust ei asetata laiemasse ajaloolisse ja sotsiaalsesse konteksti, kuna juhendites ei ole seda palutud teha. Valitud on lapse vaatepunkt. Mänge vahendatakse võimalikult tolleaegse lapse seisukohalt, laiemaid teadmisi ajaloolistest ja poliitilistest oludest jagatakse kujutletavatele lugejatele vähesel määral. Vahel võidakse samastada end mingite rühmadega ning rääkida kogu rühma, näiteks põlvkonna nimel.

Teemakirjutusena saadetud kaastööde põhjal on mõttekas avada just kirjutajate suhtumisi ja vaateid. Põlvkonna ühtset minevikupilti ning ajaloolist tõde pole nende abil kerge kindlaks teha (Pöysä 2009: 51–52). Pöörangi tähelepanu sellele, mida kirjutajad oma kaastöödes on soovinud edasi anda. Et saada uurijana aru 1950. aastate mängukogemustest, avan tollast ajaloolist ning kultuurilist konteksti. Uurimis­meetodina kasutan kontekstualiseerimist (Bauman, Briggs 1990: 66–72).

 

Ajalooline taust

1950. aastate Eesti oli okupeeritud, äsja oli lõppenud Teine maailmasõda. Hilis-­stalinistlikul perioodil (1944–1953) algas laiaulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine. Ühiskonnas tugevnes ideoloogiline surve. Lammutati senine majandussüsteem, kehtima hakkas käsumajandus, muuhulgas moodustati kolhoosid, kollektiviseerimine laostas suure osa maaelanikkonnast. Stalinliku režiimi repressioonid tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega. Sõjajärgne aastakümme oli metsavendluse kõrgperiood. Ulatuslik venekeelse elanikkonna migratsioon muutis Eesti rahvuslik-demograafilist struktuuri. Valitses nii toidu- kui ka tarbekaupade puudus, rasketööstuse eelisarendamise tõttu oli tugevalt häiritud laiatarbekaupade tootmine ja inimeste igapäevaelu vajaduste rahuldamine (Pajur, Tannberg 2005: 271–288). Raskesti kättesaadavad olid peaaegu kõik vajalikud kaubad: toiduained, tarbe­esemed, tööriistad, riided, mööbel jms. Toidulaud oli kesine (Kannike, Vahtre 2018: 70–80).

Ühiskonnas tugevnes ideoloogiline surutis. Kirjanduses ja kunstis oli nõutav Nõukogude ühiskonna lakeeritud käsitlemine ja ülistamine, mõõdutundetult juurutati juhikultust. Jossif Stalin sai keskseks tegelaseks kirjandusteostes, kunstis, kino­linal ja teatrilaval (Pajur, Tannberg 2005: 272). Avalikud infokanalid olid suurel määral rakendatud kommunistliku ajupesu teenistusse, seega saatis nõukogude inimest kõikjal propagandafoon (Kannike, Vahtre 2018: 84–85).

 

Nõukogude kino 1950. aastatel

Eesti esimene paikkino avati Tartus 1908. aastal, kinomaju ehitati suurematesse ­linnadesse. Pärast Teist maailmasõda hakkasid Nõukogude Liidus, k.a Eestis, tegutsema nn rändkinod.(2) Rändkino seansid toimusid rahvamajades, koolimajades, kolhoosikeskustes, aga ka vabas õhus. Huvi oli suur, kuna kino oli enne televisiooni tähtsaim visuaalne meedium, kuid oli ka „aknaks läände” (Mertelsmann 2012: 151). Kinoseansid olid külanoorte sotsiaalse suhtluse kohaks, sest sõjajärgsetel kümnenditel järgnes filmivaatamisele tavaliselt tantsuõhtu. Filmide näitamise korraldamisega tegeldi riiklikult, pikka aega tegi seda ENSV Riiklik Kinokomitee. Rangelt oli kindlaks määratud, mida tohib näidata; filmidele, ka trofeefilmidele, eelnes propagandistlik nõukogude elu tutvustav ringvaade. Ehkki otseselt lastele ja noortele mõeldud filme oli näidatavate hulgas tollal vähe, moodustasid just nemad suure ja vastu­võtliku vaatajate grupi.

Nõukogude riik (eeskätt Jossif Stalin) oli võtnud suuna kogu maa kinofitseerimisele, samas loodeti kinode abil täita ka riigikassat. Nõukogude Liidu filmi­toodang oli sel ajal vähene. Nii hakati kinodes näitama ka välis- ehk trofeefilme. Nimelt leiti ­Saksamaalt Reichsfilmarchivist, mis 1945. aastal pärast Saksamaa kaotust Nõu­kogude tsooni jäi, 17 000 mängufilmi. Osa trofeefilme tiražeeriti, dubleeriti ja need linastusid Nõukogude Liidus aastatel 1947–1956, mitteametlikult näidati neid ka hiljem (Kanter 2014; Kenez 2009: 191–195; Mertelsmann 2012: 149–151).

Trofeefilmidele heideti ette ideoloogilist sobimatust nõukogude inimestele, ka prooviti nende näitamist ära keelata ja suunata, see aga ei õnnestunud (Kanter 2014; Kenez 2009: 193). Trofeefilmid said kogu Nõukogude Liidus väga populaarseks, kujunedes lausa kultuurifenomeniks ning mõjudes kultuurišokina (Mertelsmann 2011: 65, 2012: 150; Tanis 2017). Inimesed olid filmidest lummatud, väljendades seda erinevalt, nende linastumisel toimus segadusi.(3) Näitlejannadest, näiteks Marika Rökkist, sai Nõukogude Liidus kogu põlvkonna naiselik eeskuju (Tanis 2017). Menu üheks põhjuseks oli see, et trofeefilmid erinesid oluliselt Nõukogude filmidest. Need olid peamiselt Ameerika, aga ka Saksa muusika-, komöödia- ja seiklusfilmid. Ühelt poolt esindasid need „akent teise maailma” ja teistsugust elustiili, teisest küljest ei puudutanud igapäevateemasid, vaid olid omamoodi „eskapistlikud muinasjutud”. Nad erinesid oluliselt Nõukogude filmikunstis valitsenud sotsialistlikust realismist (Mertelsmann 2011: 67–68).(4)

Valmis said ka esimesed sõjajärgsed eesti näitlejatega tehtud filmid „Elu tsitadellis” (1947) ja „Valgus Koordis” (1951), mis samuti meeldisid inimestele.

Nõukogude filmid olid propagandavahendiks, mille kaudu juurutati nõukogude võimu ideoloogilisi põhimõtteid. Muuhulgas oli ideoloogilises kasvatustöös tähtis osa kangelase ja vaenlase kuvandil. Sõjajärgsetel aastatel oli vaenlaseks number üks fašism, millele vastandati nõukogude patriotism. Laste- ja noortefilmides, aga ka raamatutes ning raadiosaadetes näidati noorte kangelaste võitlust kodumaa eest (Raudsepp, Veski 2015: 209–210).

Nii erinesid trofeefilmid Nõukogude filmidest nii teemadelt kui ka kujutusviisidelt. Teistsugune oli kogu olustik, moodustades kontrasti eriti laste ja noorte jaoks, kes olid sündinud ja üles kasvanud sõjajärgsete aastate tegelikkuses, majanduslikult viletsas keskkonnas. Märgatavalt erines trofee- ja nõukogude (sõja)filmide armastus- ja romantikateema käsitlemine. Nõukogude filmides oli ka armastus allutatud ideoloogiale, armastada sai vaid õigel teel olevat nõukogude kodanikku. Romantiline liin oli nõrk ja vaoshoitud, tunnete kujutamine kitsapiiriline (Borissova 2008). Välismaa filmides esitleti armastust kui tõelist, suurt ja ennastohverdavat tunnet. 1950. aastate keskpaigast, kuid eriti järgnevatel aastakümnetel, kujundasid nii nõukogude inimeste kui ka toonaste laste arusaamist romantilistest suhetest ja käitumisest ka India ja Argentiina armastusfilmid (Borissov 2002: 290; Kalmre 2015a: 1333; Rupprecht 2017: 85–87).

 

Mängutegelikkus 1950. aastatel

Kasvamine ja mängimine sõjajärgsetel aastatel paistab silma mitmete erijoonte poolest. Kuigi lastel oli arvestatav töökoormus, leidsid nad ikkagi aega mängimiseks. Mänguvahendite nappust, nende ise valmistamist looduslikest ja teistest kättesaadavatest vahenditest märgitakse Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aja lastemängude uurimustes (Paksuniemi jt2015; vt ka Tuisk 2019: 66). Suur oli ka õuemängude osakaal, kambas tegutsemine andis lastele õlg-õla tunnet.

Mitmes uurimuses vaadeldakse ka seda, kuidas sõjaaja keskkonna ja oludega kohanetakse just mängude ja mänguliste situatsioonide kaudu. Mängudes olukordi ja situatsioone endale sobivas suunas juhtides, näiteks varemetes mängides ja sõjamoona mänguks kasutades, luuakse oma mõtetes justkui kontroll kohtade, asjade ja situatsioonide üle. Nii saadakse hakkama sõjaaja hirmutavas ning vaenulikus keskkonnas (Moshenska 2019: 153–154; Paksuniemi jt 2015; Rõblova, Nazarova 2014). Sõjamoonaga mängimine jätkus sõjajärgsel ajal: laste mänguvahenditeks said sõjategevusest maastikule jäänud padrunid, mürsukestad, aga ka laskeriistad ja sõja­tehnika tükid (Tuisk 2018).

Erinevate maade uurijate, aga ka lastemängude võistlustöödes tõstetakse esile Teise maailmasõja ajal ja pärast seda valitsenud sõjamängude rohkust. Ideid mängudeks saadi päriselust: näiteks mängiti küüditamist, tagaajamist, kus põgenejateks olid vangid, aga ka kolhoosikoosolekut ja -pulmi. Sõjamängudeks võidi ideid saada ka filmidest.

Ometi ei ole neis minu vaadeldavates meenutustes Pavlik Morozovi ega teiste nõukogude lapskangelaste imiteerimist. Pigem jäljendati filme, mis ei olnud nii üle­ideologiseeritud ja vägivaldsed, kus süžeed olid seikluslikud, näiteks „Timurit ja tema meeskonda”,(5) nagu kirjeldab 1952. aastal sündinud naine. Võrdluseks, XX sajandi keskpaiga Nõukogude lastefilmides oli esikohal ideoloogiline võitlus ja tegelased selgelt polariseeritud. Peale „vaenlaste” võideldi lastefilmides mitteustavate ja ennasttäis kaaslaste vastu, kes vahel filmi käigus ka ümber kasvasid (Fjodorov jt 2017). Järgmisel kümnendil ilmusid laste mängurepertuaari uue rolli- ja seiklusmängude teemana „Valged ja punased roosid”: esimene Astrid Lingdreni „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” sarja raamat ilmus eesti keeles 1960. aastal.

 

Meenutajate vaade: sõjafilmid, trofeefilmid ja nendest inspiratsiooni saanud mängud

Kinoteemalistes lugudes kirjeldatakse seda, missugust emotsionaalset mõju kino ja filmid lastele või juba neidudele-noormeestele avaldasid. Lisaks sellele, et meeles on filmi süžee, jutustatakse ka sellest, mis juhtus enne kinoskäiku, mida filmi vaadates tunti jne. Tähenduslik ning nende olulisust näitav on asjaolu, et nii mänge kui ka muid filmidest inspiratsiooni saanud tegevusi mäletatakse praegugi, olles juba vanemas eas. Eriline koht meenutustes on sõja- ja trofeefilmidel, mida mälestustes omavahel ka vastandatakse.

Lastele mõjus tugevalt sõjafilmides nähtu. Nii näiteks jutustab Muhus koolis käinud naine sellest, kuidas lapsed pärast filmi „Noor kaardivägi”(6) nägemist seda õues nii suure kirega mängima asusid, et õpetajad mängu ära keelasid (EKM ERA, DK 124, 1–10 < Tallinna l < Muhu khk – M. L., snd 1940 (2013)). Selles filmis käsitletakse Saksa okupatsiooni aegset noorte vastupanuliikumist, sündmused on traagilised ning film pole noorematele lastele eakohane. Filmis on ka romantiline liin, nagu enamasti Nõukogude sõjafilmides.

Mitmed oma lapsepõlve kinoelamustest kirjutajad tõstavad esile, kuidas sõja­filmid neis hirmu tekitasid. 1929. aastal sündinud mehele jättis filmi „Noor kaardi­vägi” kohustuslik vaatamine tugeva halvava jälje: „See film muserdas mu psüühikat nii koledasti, et ma ei läinud enam kinno vist mitu aastat” (EKM EFA I 316, 55–56 < Kambja khk < Tallinna l – K. K., snd 1929 (2019)). Samasuguseid heidutavaid elamusi võisid lastele tekitada ka pealtnähtud või liiga julmaks keeranud sõjamängud, nagu mitmes mälestuses välja tuuakse.

Lehekülg M. P. (snd 1938) 1953–1957 Viljandi kultuurikoolis peetud filminäitlejate pildialbumist.

Üheks filmiks, millest meenutustes juttu tehakse, on „Tarzan”.(7) Seda meenutatakse nii lastemängude võistlustöödes, kus kirjutamisel on lähtutud just mängudest, kui ka kinoteemalistes lugudes. Tarzani-seeria filmid (1932, 1934, 1936) jooksid Eesti kinodes juba 1930. aastail. Oma filmivaatamist ja Tarzani-mängu meenutab Lõuna-Eesti väikeses külas üles kasvanud naine, mängu mängimisest teevad juttu veel kolm naist:

Väga populaarne oli „Tarzan”, peaosas Johnny Weissmüller ja Jane Maureen O’Sullivan. Tagulas tuli selline rahvamurd kokku, et kõik ei mahtunud saali. Meie ronisime aknast sisse ja istusime põrandal, meeter ekraanist. Oli maikuu. Poisid õppisid pärast seda kooli õues Tarzani häält tegema ja sidusid köied puude okste külge, et nende otsas nagu liaanidega kiikuda. Siis otsiti veel Jane’i, keda puu otsa tõsta – mina olin meie klassist kõige väiksem ja kergem. (EKM ERA, DK 632, 16–17 < Kuressaare l < Sangaste khk – M. P., snd 1938 (2019))

Trofeefilmide mõju tüdrukutele (või juba neidudele) tõstab esile meenutaja, kes otsesõnu vastandab nii Nõukogude sõjafilmide kangelasi teiste filminäitlejatega kui ka sõjateemasid välismaa filmide armastusteemadega. Lõigu lõpus ta avaldab, et oli ühesse näitlejasse lausa armunud:

Mul oli kõriauguni nõukogude propaganda poolt kangelasteks tehtud tegelastest. Jälle Pavel Kortšagin, Pavlik Morozov, Zoja Kosmodemjanskaja, Volodja Dubinin. Pidime neid klassist klassi ikka jälle kordama, pähe õppima tekstikatkeid. Mõni katkend on mällu jäänud nagu issameie. Nüüd armusin uutesse kangelastesse, kellel polnud vähimatki sarnasust eelmistega. Nad ei lehvitanud punaseid lippe, neil ei olnud püsse seljas ega vähimatki tahtmist kuulipilduja torule viskuda. Nad olid kaunid ja edukad, julged ja ettevõtlikud tegelased. Ja neid mängisid suurepärased näitlejad. Minu ­lemmiknäitlejateks said Audrey Hepburn ja Rex Harrison filmist „Minu veetlev leedi”.(8) (EKM ERA, DK 633, 16–18 < Tartu l < Suure-Jaani khk – E. U., snd 1945 (2019))

Üks teema, mis naissoost kirjutajate kaastöödes esile kerkib, on näitlejate mängimine. 1930. aastatel sündinud naised jagavad oma muljeid sellest, kuidas nad näitle­jannasid imiteerisid. Üks, keda nimetab mitu meenutajat, on lapsnäitleja Shirley Temple.

Kooliajal jooksid kinodes trofeefilmid õnnelike lõppude ja kuulsate näitlejatega: Zarah Leander, Deanna Durbin, Marika Rökk, Shirley Temple, Lilian Harvey, ilu­uisutaja Sonja Henie. Need filmid haarasid meid ilu, tantsu ja muusikaga. [---] Lõpuks hakkasime ise mängima neid filmitähti. Igaüks meist võttis omale ühe lemmiku nime ja „kehastus” selleks näitlejaks. Kõige paremini õnnestus mu pinginaabril, sest ta oli ise loomult väike, ilus, armas eputis nagu Shirley Temple. Kirjutasime kirju üksteisele kui tegutsevad filmitähed. Kooli tulles vahetasime neid. (EKM ERA, DK 638, 24–25 < Tartu l < Viljandi l. – K. H., snd 1938 (2019))

Teine neidude harrastus, mis on seotud ka Tarzani filmiga, on näitlejate fotode kogumine, nende vahetamine ja albumitesse kleepimine (EKM EFA I 169, 111–122 < Valga l – T. K., snd 1940 (2013); EKM ERA, DK 638, 24–25 < Tartu l < Viljandi l – K. H., snd 1938 (2019)); EKM ERA, DK 632, 16–17 < Kuressaare l < Sangaste khk – M. P., snd 1938 (2019)). Mälestusi sellelaadsest kogumistegevusest jagatakse ka elu­lugudes (EKM ERA, DK 387, 1–5 < Tartu l < Viru-Nigula khk < Hargla khk – V. S., snd 1946 (2017); Mertelsmann 2012: 151). Kogumisest kirjutab pikemalt seesama Tagula kooli­tüdruk, keda edasine elutee Viljandisse kooli viis. Tema filminäitlejate pildi­albumis on kolm lehekülge pühendatud Tarzani filmile:(9)

Kõige suurem huvi filminäitlejate vastu ja eriti välismaa näitlejate vastu tekkis kogu meie toal ja minul endal ka aastail 1953–1957, kui õppisime Viljandi Pedagoogilises Koolis ja elasime kuuekesi samas toas Jakobsoni 32. Mingid koolipoisid tulid meile ühiselamusse fotosid pakkuma. Iga kord, kui film oli vaadatud, tulid nad oma fotodega. Oli meil raha nii vähe kui oli, aga me ei suutnud fotosid ostmata jätta. Vahel oli foto hind 2 rubla, vahel üks rubla tükk. Väga mitut filmi vaatasime kaks korda, kõik olenes näitlejatest nagu Eddy Nelson, Robert Taylor, Clark Gable, filmid „Tarzan”, „Saatuse kutse”. (EKM ERA, DK 632, 16–17 < Kuressaare l < Sangaste khk – M. P., snd 1938 (2019))

Nagu kirjeldustest selgub, lõigati näitlejate pilte välja ka ajalehtedes ilmunud kinoreklaamidest ning eestiaegsetest ajakirjadest. Fotosid kollektsioneeriti, neid vahetati omavahel.(10) Üks meenutaja nimetab fotosid hindamatuks väärtuseks, mida siluti, koguni pesti ja triigiti (EKM ERA, DK 638, 24–25 < Tartu l < Viljandi l – K. H., snd 1938 (2019)).(11)

Oma lapsepõlve ühe tegevusena kajastatakse meenutustes pabernukkude meisterdamist, neile riiete joonistamist ja nendega mängimist. Ka seda tegevust on seotud filmi- ja teatrinäitlejate kujutamisega.

Kui arvestada vähest aega, mil trofeefilmid linastusid, on nendest tõukuvad mängud ja harrastused haaranud kirjutajate meenutustes tähelepanuväärselt suure osa.

 

Tarzani film mängude ja harrastuste inspireerijana

Tarzani filmi järgi mängimist käsitletakse ka mälestustel põhinevates ilukirjandus­likes teostes, näiteks Leelo Tungla „Seltsimees laps ja suured inimesed” (2008). ­Üles­tähendusi neist mängudest on ka rahvaluulearhiivi kogudes, lastemängude uurija Anu Vissel on kirjutanud, et poisid aimasid juba 1930.–1940. aastatel järele filmi-Tarzanit (Vissel 2004: 188).

Tarzani filmide järelemängimine tuuakse näitena ära ka mitmes XX sajandi keskpaiga lastemänge käsitlevas uurimuses (Virtanen 1978: 29–30; Opie, Opie1984: 338; Chudacoff 2007: 130). Leea Virtanen esitab Tarzani-mängu sõjamängude pea­tükis, Peter ja Iona Opie paigutavad selle aga juturaamatute ja lugude maailma (Storybook World) põhinevate mängude hulka. Sinna kuuluvad erinevaid seiklusi imiteerivad mängud, aga ka „moodsad muinasjutud”, näiteks Tuhkatriinu-tüüpi vaeslaste või aaret otsivate seiklejate tegutsemised (Opie, Opie 1984: 337–338). Kirjeldused lasevad aimata, et mängus imiteeritakse Tarzani juhtumisi. Kuna lastele meeldib kujutada mängudes erinevaid seiklusi (Opie, Opie 1984: 332; Kalliala 2006: 73–82), siis selleks annab Tarzani film head eeskuju. Tarzani kirjeldamist osavana kohtab ka elulugudes. 2016. aastal kirjutatud eluloos kujutatakse samuti Tarzani mängimist. Episoodi kirjeldamist alustab kirjutaja puuokstega õhusõidust (EKM EKLA, f 350, m 1: 2679).

Film tõi laste kasutusse uue teema seiklusliku fantaasiamängu jaoks. Fantaasia abil saab koolimaja õues, karjamaade ääres või mujal kasvavaid puid mõelda džungliks ja köisi kasutada liaanidena. Oma osavuse näitamine meeldib just poistele, millest tuleb juttu allpool. Nagu eespool märgitud, piiras laste mänguvõimalusi mänguvahendite nappus. Tarzani-mängu hea kohandumisena olemasolevasse keskkonda võib näha seda, et mänguks polnud vaja lisavahendeid: spetsiaalset riietust, selleks otstarbeks valmistatud mängukohti ega atribuutikat. Üheks ajastu tunnusjooneks nimetavad meenutajad vanemate suurt tööga hõivatust ja vähest tähelepanu lastele. Kohati see meeldis lastele, nagu kirjutajad samuti välja toovad. Laste lemmikkohad on sellised, kus puudub otsene täiskasvanute kontroll ja järelevalve: tänavad, tühermaad, aga ka puud, mille varjus saab mängida või mille otsa ronida (Opie, Opie 1984: 14–16; Tucker 2008: 112).

Poistele aga võis meeldida ka Tarzani tegelaskuju ise. Enamik lastemängude uurijatest tõdeb, et poiste ja tüdrukute lemmikkujutlusmängud, samuti nende kujutatavad lemmikkangelased, on erinevad (Evaldsson 2009: 323; Hughes 1993). Üldiselt on mängude uuringud näidanud, kuidas poisid eelistavad näidata oma füüsilist osavust, julgust ja sitkust, võitlusvaimu ja agressiooni, seevastu tüdrukute osaluskultuuris on tähtsal kohal omavaheline koostöö, lähedased suhted, verbaalsus ja leplikkus. Ann-Carita Evaldsson (2009: 316–328) toob küll oma lastemängude ja mängimise ülevaates mitmeid näiteid eel- ja põhikooliealiste laste soorollide konstrueerimisest ja avaldumisest mängimise käigus, kuid kriipsutab alla, et vastavate jäikade järeldustega tuleks siiski olla ettevaatlik. Nii poisid kui ka tüdrukud õpivad, katsetavad ja panevad proovile ning lükkavad ümber stereotüüpseid soorolle ning konstrueerivad mängulises suhtluses kattuvaid sotsiaalseid identiteete.

Ka filmi-Tarzani tegelaskuju lahates tuuakse esile tema maskuliinseid jooni. Teatavasti on Tarzan väljamõeldud tegelane, valge inglane, kelle Aafrika metsikus džunglis kasvatasid üles ahvid. Tarzanis on ühendatud karm džunglikasvatus ja loomulik pärilik intelligentsus, sellisena kehastab ta Ameerika mehelikku ideaali (Reid 2017: 147–148).(12) Tarzan on osav, õiglane ja julge, n-ö positiivsete iseloomujoontega, sobides poiste rollieeskujuks. Samuti ei kuulu ta mängijate „vahetusse eluringi”, kinnitades eespool toodud väidet selle kohta, et kujutlusmängude rollid võetakse meelsasti ka mujalt kui kodustest eeskujudest.

Tarzani filmi olevat imiteerinud just poisid. Tarzani moodi „liaanide küljes puult-puule hõljumist” ja tema huike kordamist mäletab küll naine, kuid mängijatena nimetab ta poisse (K. H., snd 1938). Kaks naist mäletavad, et nad mängisid Tarzani-mängu koos poistega. Nagu eespool toodud meenutusest selgus, kaasati mängu ka üks tüdruk, kuid rollid jagati vastavalt filmistsenaariumile, tüdrukule usaldati Jane’i roll. Tarzani-mängu rollide sooline jaotus meenutab sõjamängude oma. Ka neis jäid tüdrukutele sageli teisejärgulised rollid. Mängusüžee nägi ette, et peamistes osades on poisid. Samamoodi anti sõjamängudes, kus venelased võitlesid sakslastega, tüdrukutele vaenlase ehk sakslase osa, sest poisid ei tahtnud mängida kaotajaid (vt nt EKM ERA, DK 117, 5; EKM ERA, DK 481, 3 [28]). Kuna lapsed elavad oma rolli väga sisse, pole neil kerge mängida vaenlast või üldse negatiivset ja halbade omadustega tegelast. Negatiivne tegelane võib mängu lõpus ebaõnnestuda või surma saada. Mängus kujutletav tunne võib olla laste jaoks nii reaalne, et neil on raske seda imiteerida (Kalliala 2006: 79, 86–87).

Eelkooli- ja kooliealiste laste mängudes on poiste rollid traditsiooniliselt mehised ning nende staatus on kõrgem kui tüdrukute rollidel. Poisid ei esine kunagi kellegi eest hoolitseja osas, tõdeb Ulla Lipponen, vaadeldes haiglamängu 1989. aastal ühel Soome kooli mänguväljakul. Nii avaldub sooline ebavõrdsus laste mängude rolli­jaotuses (Lipponen 1999).

Kui paigutada Tarzan Nõukogude Liidu sõjajärgsesse olustikku, tõstatub olulisena joon, mis eriti selgelt eristab Tarzani tegelaskuju nõukogude filmikangelastest. Romantiline seiklusfilm andis lastele julge ja osava meeseeskuju, kes ei olnud vägivaldne ning kelle elu peamine eesmärk ei olnud võidelda vaenlase vastu. Neid mänge saab vaadelda kui laste fantaasiarikkaid rollimänge: reeglid improviseeritakse ja mängu kulg sõltub hetkeimpulsist. Sõjamängukangelastest ja üldisemalt sõja­mängust erineb Tarzani-mäng selle poolest, et seal ei ole kahte võistlevat poolust, kes omavahel jõudu katsuvad. Film pakkus lastele mängimiseks uusi ideid, uue eksootilise temaatika – mees džunglist. Filmi menu laste hulgas tingis selle seikluslik ning muinasjutuline süžee, teistsugune maailm, mis sealt avanes.

 

Filmidest inspiratsiooni saanud tüdrukute tegevused

Kinos või teleris nähtud kaunite näitlejatega sarnaneda tahtmist ja nende järelemängimist saab vaadelda oma soolise identiteedi loomisena. Shirley Temple, Zarah Leander jt tolleaegsed näitlejad olid ajastu iluideaalid. Linda Dégh võrdleb tänapäeva filmitähti muinasjutukangelannadega. Nagu muinasjuttudes, tuuakse ka tänapäeva meedias nende Hollywoodi stiilis isiklik elu avalikkuse ette oma luksuse, ilu ja romantikaga. See on kui „sädelev ja kauge unistustemaa tavalistele inimestele, keda ümbritseb igapäevane hall ja halastamatu tööstus-maailm”. (Dégh 2003: 43–44)(13)

Väga populaarne oli sel ajal tüdrukute hulgas pabernukkude meisterdamine, neile riiete joonistamine ja nendega mängimine. Ka seda on seotud filmi-, aga samuti teatrinäitlejate tegevuse ja elu kujutamisega. Ning nagu eespool toodud näidetest selgub, imiteerisid tüdrukud filmides nähtut oma mängudes.

Enese või oma nukkude kaunitesse rõivastesse riietamine, nende kujutamine ilusate ja kaunitena on omamoodi „luksuse ja ilusa elu illusiooni” loomine. Filmide ja filminäitlejate abil „müüakse” ja luuakse ka romantilist tunnet, tüdrukute romantiline kultuur on tugevalt seotud tarbimisega. Filmid (kui kaubad) kujundavad tüdrukute arusaama romantilistest tunnetes ja suhetest (Illouz 1997).

1950. aastatel said neiuks sirguvate tüdrukute unistused toitu välismaa armastusfilmidest. Nagu eespool öeldud, jõudsid kümnendi keskel Nõukogude kinodesse India muusikalised armastusfilmid ja Argentiina melodramaatilised filmid.(14) Filmid mõjutasid tüdrukute seisukohti ja olid üheks eeskujuks romantilisele käitumisele. Kinoteemalistes kirjutustes meenutatakse, kuidas pärast India armastusfilmide vaatamist astuti tänavale nutumärja näoga – melodramaatiline film avaldas neidudele mõju (EKM EFA I 317, 16–17< Valga l < Kose khk – E. M., snd 1944 (2019)).

Tüdrukute kultuuri juurde kuuluvaks peetakse ka romantiliste teemade – armastuse ja suhete – esilolekut. Seda, et filmides mõjutas neid kui tüdrukuid ja neide just armastusteema, nimetavad kirjutajad ise. Oma suurima filmielamusena „Husaariballaadi”(15) meenutaja selgitab filmi mõjuvust: „Film oli värviline, armastusteemaline ja mängisid väga ilusad näitlejad. Eriti läks mu hinge koht, kus tütarlaps laulis, nukk süles. Selles laulus oli igatsus oma armsama järele. Teema ja tunne puudutasid mind sügavalt, sest endal oli selle tunde ootus, aga kogetud veel polnud.” (EKM ERA, DK 630, 15–17 < Häädemeeste khk – M. J., snd 1952 (2019))

Nagu samuti eespool välja on toodud, kogusid tüdrukud näitlejate pilte oma albumitesse ning vahetasid neid omavahel. Tüdrukute XX sajandil populaarseks muutunud käsikirjaliste albumite, laulikute ja päevaraamatute laia levimise põhjuseks loetakse seda, et tüdrukud teostasid selle tegevuse abil oma täitumata soove, vastamata tundeid ning igatsusi. Tüdrukute subkultuuri uurimisel on sellist enese­representatsiooni peetud üheks olulisemaks ealise, isiku- ja rühmakäitumise tunnus­jooneks. Vaadates tüdrukute armastusteemalisi lugusid, järeldab Eda Kalmre, et tüdrukutele on neis kirjalikes kogudes valdav armastuse ja sõpruse teemade käsitlemine oluline nende küpsemisel (Kalmre 2010, 2015b). Ka filminäitlejate fotode kogumine albumisse võis teenida sama eesmärki – olla oluliste teemade ülevalhoidja ajal, mil sirguti neiust naiseks. Olenemata ajast, keskkonnast ja kontekstist, määratlevad tüdrukud oma elu ja identiteeti romantilise kultuuri kaudu (Kalmre 2015a: 1340).

1950. aastatel said neiuks sirguvate tüdrukute unistused toitu välismaistest armastus­filmidest. Tüdrukute romantilist kultuuri püüti luua näitlejate fotosid kogudes ning filme mängudes jäljendades. See oli allikas, millele toetudes ehitati üles oma sooline identiteet ning arusaam mehe ja naiste rollidest, armastusest ja romantilistest suhetest.

 

Kokkuvõte

Sõjajärgses Eestis, nagu kogu Nõukogude Liidus, oli kino üks väheseid meele­lahutuse võimalusi. Huvi kino vastu oli suur, kuna kino täitis enne televisiooni hilis­stalinistlikul ajajärgul tähtsaimat rolli visuaalse meediumina, kuid oli ka omamoodi aken läände. Kassahittideks kujunesid pärast Teist maailmasõda linastunud trofeefilmid, mis erinesid Nõukogude filmidest nii teemade, kujutusviiside kui ka olustiku poolest. Luksuslik, särav ja uhke maailm vastandus 1950. aastate Nõukogude Eesti vaesele tegelikkusele, hirmudele ja ideoloogilisele surutisele, tekitades omamoodi kultuurišoki.

Tänu laialt levinud visuaalkultuurile – kinole – kujunesid välja ka sealt inspiratsiooni saanud laste mängud ja harrastused. Filmid pakkusid mängudesse ka tollasest tegelikkusest erinevaid teemasid (džungliseiklused, armastusteema, iluga seotud teemade­ring) ning teistsuguseid mehe- ja naiseideaale, aga laiemalt ka arusaamist romantilistest suhetest ja käitumisest. Trofeefilmidest inspireeritud laste tegevus oli mitmekesine, erinedes sooliselt ja vanuseliselt. Hästi joonistub välja see, kuidas lapsed kohandavad oma kultuuri nii täiskasvanute- kui ka lastekultuurist pärit ainest. Trofeefilmidest mõjutatud mänge ja harrastusi saab vaadata kui laste viisi luua endale mängumaailm, mis erineks päriselust ning viiks neid unistuste- ja fantaasiamaailma. Küllap aitasid need lastena kogetud eredad positiivsed emotsioonid tervel sõjajärgsel põlvkonnal säilitada unistust vabast ja ilusamast maailmast, kui seda oli Nõukogude Liit.

 

Artikli valmimist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojekt EKKD65 „Kuidas allikatest saab kultuur: eesti aines Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes ja andmebaasides” ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus).

Astrid Tuisk (snd 1968), MA, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant, astrid.tuisk@folklore.ee