Ajama-verbi polüseemia ja ajama-põhjustamiskonstruktsioon eesti kirjakeeles

Ajama on üks eesti keele analüütilisse põhjustamiskonstruktsiooni kuuluvatest verbidest. Lisaks esineb panema– ja laskma-põhjustamiskonstruktsioon (Kasik 2001; Tomson 2018) ning tuumverbidest tähenduselt läbipaistvamate verbidega põhjustamist väljendavad konstruktsioonid, nagu meelitama + ma-infinitiiv. Põhjustamis­situatsiooni väljendamiseks kasutatakse ka tuletusmorfoloogilisi (nt jooksu-ta-ma) ja leksikaalseid kausatiive (nt avama).

Artikli eesmärk on kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist ja kasutust, sh üksikasjalikumalt sagedamini esinevaid konstruktsioonitüüpe XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele tekstide põhjal. Kõigepealt uuritakse kasutusnäidete tähendusi, et vastata kahele esimesele uurimisküsimusele: milliseid leksikaalseid tähendusi ajama-verb kannab ja millised on ajama-verbi sildkonstruktsioonid? Sildkonstruktsiooni igat rühma ühendab kindel vorm (nt ajama-verb + translatiiv) ja tähendus (nt pahaks ajama väljendab abstraktset seisundimuutust). Leksikaalsete kasutuste ja sildkonstruktsioonide kaudu on võimalik selgitada põhjustamistähenduse paiknemist polüseemilise ajama-verbi tähendusvõrgustikus. ma-infinitiiviga ajama-põhjustamiskonstruktsioone käsitletakse artiklis grammatiseerunud kasutusjuhtudena. Grammatiseerumine on leksikaalsest keeleüksusest grammatilise üksuse kujunemine (vt nt Heine jt 1991; Hopper, Traugott 1993). Nimetatud kahe uurimisküsimuse kõrval vaadeldakse ajama-põhjustamiskonstruktsiooni osaliste semantilisi rolle: näites 1 kuuluvad põhjustamiskonstruktsiooni ajama-verb, ma-infinitiivis TULEMUSSÜNDMUS muigama, MÕJUTAJA see jutt (JÕUD) ja MÕJUTATAV mind (KOGEJA).(1)

(1) Mind ajas see jutt natuke muigama. (delfi.ee)(2)

Ajama kuulub eesti keele tuumverbide hulka (Tragel 2003). Ajama-verbi keskseks tähenduseks võib pidada liigutamist, kuna see on kõige füüsilisem (nt olgu meile üks dokument, mida me hoolega läbi uurime ja seda edasi-tagasi kaaludes kui kallist pärli paela otsa ajame). Selle kõrval esineb palju sundimise tähendust (nt ema ajas tütre poodi leiva järele) (vt EKSS), mis omakorda kaasneb mõnel juhul põhjustamiskonstruktsiooni tähendusega. Eesti keele ajama-verbi leksikaalset (võrdluses soome keelega) ja grammatilist kasutust on varem käsitlenud Reet Kasik (1999, 2001). Liina Lindström (2012) nimetab ajama-põhjustamiskonstruktsiooni tunde­kausatiivikonstruktsioonide seas. Eesti keele analüütilisi põhjustamiskonstruktsioone on käsitletud ka balti keelte kontekstis: võrreldud on eesti verbide panema, andma, laskma ja sundima kausatiivse kasutuse kujunemist kõrvutatuna läti ja leedu keeles toimuvate tähendusmuutustega (Pakerys 2017; teistes keeltes vt nt Stefano­witsch 2001; Nolan jt 2015).

Artikli esimeses osas antakse ülevaade ajama-verbi tähendustest sõnaraamatute põhjal. Teises osas tutvustatakse uurimuse materjali ja metoodikat. Kolmandas osas esitatakse ajama-verbi korpusmaterjali põhjal moodustatud leksikaalsed tähendusrühmad ja nende kirjeldus. Neljandas osas käsitletakse ajama-verbi sildkonstruktsioone, mis kuuluvad grammatiseerumisprotsessis nii tähenduslikult kui ka vormiliselt leksikaalsete ja grammatiliste kasutuste vahealasse. Viiendas osas keskendutakse ajama-verbi grammatilisele põhjustamiskonstruktsioonile, esitades selle erinevad tüübid konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu. Kuuendas osas tuuakse välja leksikaalsete tähenduste, sildkonstruktsioonide ja grammatilise kasutuse seosed ning viimases osas võetakse tulemused kokku.

 

1. Ajama-verbi sõnaraamatutähenduste ülevaade

Ajama-verbi vasted eesti keele sugulaskeeltes osutavad mitmel juhul (hobusega) sõitmisele, tagaajamisele ja sundimisele. Vasted on nt liivi a’ijjõ, vadja ajaa, soome ajaa, vepsa ajada, saami vuodjit ja komi vojni. (EES 2012: 48) Ajama-verbi rekonstrueeritud algtüvi on *aja– (Häkkinen 2005: 37).

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1923 [1869]) on ajama-verbi tähendused jagatud seitsmesse rühma. Esimeses tähendusväljas on nimetatud fortbewegen ’kohalt liigutama, edasi viima’, treiben ’sundima, ergutama, käima panema, tegelema’, (­betreiben ’tegelema, harrastama, pidama, käitama’, antreiben ’tagant sundima, virgutama, ergutama’, anregen ’algatama, ajendama, virgutama’, fahren ’sõitma, kargama’, jagen ’jälitama, (välja) kihutama’), mis võivad seostuda erinevate asjaoludega (nt kaupa ajama, lindu ajama, nalja ajama, elu ajama, süüd teise peale ajama, vagusid ajama, oksele ajama, viina ajama, juttu ajama ja aetud hobune). Teise rühma moodustavad tähendused nachgehen ’järgnema’, verfolgen ’taga ajama’, fordern ’nõudma’ ja eintreiben ’(karja) lauta ajama’ (kasutusnäited jälgi ajama, õigust ajama ja peale ajama). Kolmas tähendusrühm väljendab häälitsemist ja muusikainstrumendil mängimist (nt need linnud ajavad „sor sor” ja kannelt ajama). Neljas rühm koondab tähendused vertreiben ’minema kihutama’, abtreiben ’(ära) ajama’, abschneiden ’eraldama’, ­abscheren ’maha pügama’ ja abfressen ’(ära) sööma’ (nt habet ajama, karva ajama ja koi ajanud riideid ära). Viiendasse rühma kuuluvad tähendused nähen ’õmblema’ ja ­sticken ’tikkima’ (nt üle ääre ajama ’üle ääre õmblema’). Kuuenda rühma tähendused väljendavad mingisse seisundisse viimist (nt kuumaks ajama, ennast ­sirgeks ajama ja täide ajama). Ajama-verb on siin enamasti koos faktiiviga(3), aga ka allatiivi ja illatiiviga. Seitsmendas rühmas on tähendused sich wohin ­begeben ’end kuhugi käima ajama’, in einen Ort oder Zustand übergehen ’paika või seisundisse (üle) minema’, werden ’muutuma’ (nt himudest ajama, vili ajab oraksele ja pilvesse ajama). (Wiedemann 1923 [1869]: 15–18) Wiedemanni sõnaraamatus esitatud kasutuste hulgas ma-infinitiiviga ajama-põhjustamiskonstruktsiooni ei ole. Nimetatud on aga palju näiteid mitmesugustesse seisunditesse viimisest. Kuuendas tähendus­rühmas toob Wiedemann välja sinna kuuluvate kasutusjuhtude vormilise ühtsuse, st täpsustab, mis käändes sõnadega ajama-verb koos esineb.

Andrus Saareste mõistelises sõnaraamatus on ajama-verbi kasutused esitatud sellistes mõisterühmades nagu eemaldama, lükkama, sundima, laulma (nt viisi üles ajama), lugema (nt läbi ajama), nõudma (nt tema ajab seda õigust) ja korraldama (nt läks oma asju ajama). Näiteid leidub ka kitsamate mõistete all, nagu näiteks noot (täna minnakse noota ajama). (Saareste 1958–1963)

Tänapäeva eesti keelt kajastavas seletavas sõnaraamatus(EKSS) on ajama-verbile antud 16 põhitähendust. Laiematest tähendusrühmadest on esimesena nimetatud teatud suunas või kuhugi liikuma sundimist; (kuhugi) midagi tegema sundimist; tagant kihutamist ja kannustamist. See, nagu ka mõni teine ajama-verbi tähendusrühm, on jagatud omakorda alltähendusteks. Teistest põhitähendustest on EKSS-is nimetatud ’2. end, oma keha või mõnd kehaosa teatud suunas, kuhugipoole liigutama, teatud asendisse viima jne’ (nt lind ajas noka lahti), ’3. mingit füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne esile kutsuma’ (nt see ajab lausa vihaseks, väsimus ajab haigutama) ja ’4. midagi või kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima või mingisuguseks muutma’ (nt tuul ajab juuksed sassi, vesi aeti keema). Ülejäänud tähendusrühmad on EKSS-is spetsiifilisemad, nagu nt ’16. habet, juukseid raseerides või masinaga lõigates eemaldama’.

 

2. Materjal ja meetod

Materjal ajama-verbi kasutuse uurimiseks on kogutud Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpusest, eesti kirjakeele korpusest, veebilehtede korpusest etTenTen ja Sketch Engine’i päringuga eesti keele ühendkorpusest 2017. Vana kirjakeele korpuse XVI sajandi põhjaeesti tekstides ajama-verbi kasutusi ei leidu. XVII sajandi materjalist on ajama-verbi otsing tehtud järgmistest põhjaeesti tekstidest: Georg Mülleri jutlused (1600–1606), Joachim Rossihniuse „Evangelia und Episteln” (1632), Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuch” III ja IV osa (1638) ja „Leyen Spiegel” II osa (1649). XVIII sajandi otsingusse kaasati Uus Testament (1715), Anton Thor Helle „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache” 10 dialoogi (1732), „Wiis head jutto” (1740), August WilhelmHupeli „Lühhike öppetus” (1766–1767), Johann ­Lithanderi „Köki ja Kokka Ramat” (1781), Friedrich Wilhelm Willmanni „Juttud ja Teggud” (1782), Friedrich Gustav Arweliuse „Üks Kaunis Jutto ja Öppetusse Ramat” (1782) ja ­Nicolaus von Hagemeisteri „Lühhikenne öppetus maa-rahwale” (1790). XIX sajandi ajama-verbi kasutusnäidete otsing tehti kõikidest vana kirjakeele korpuses olevatest trükitekstidest ning eesti kirjakeele 1890. aastate korpusest. XX sajandi materjal pärineb eesti kirjakeele korpusest. XXI sajandi etTenTeni otsingule seati piirang, et liiga suur osa valimist ei pärineks samast allikast: ühelt veebiaadressilt võeti kuni kümne otsinguvaste korral valimisse kõik laused, enamatest esinemisjuhtudest mitte rohkem kui 15 lauset.

Nimetatud allikates esines 2366 ajama-verbi kasutusjuhtu lihtverbina, ühend- või väljendverbis, fraseologismis, sildkonstruktsioonis (ei ole infinitiivikonstruktsioon, kuid väljendab mingi seisundi põhjustamist, nt segadusse ajama) või grammatilises konstruktsioonis (tabel 1).

Tabel 1. Ajama-verbi tähendusrühmade moodustamiseks analüüsitud materjali hulk.

Periood	XVII sajand	XVIII sajand	XIX sajand	XX sajand	XXI sajand	Kokku
Analüüsitud kasutusjuhtude arv	134	199	697	831	505	2366

 

Materjaliga tegeleti kahes osas. Esiteks moodustati ajama-verbi võimalikult laiad tähendusrühmad (vt ptk 3–5), vajaduse korral koos allrühmadega. Iga tähendusrühma juures tuuakse näiteid sinna kuuluvatest ühenditest. Sama ühend võib olenevalt kontekstist kuuluda erinevatesse tähendusrühmadesse. Siinses uurimuses kasutatud tähendusjaotus erineb EKSS-ist peamiselt selle poolest, et kattub ka konstruktsiooni osaliste vorm, st EKSS-i liigituses on samasse tähendusrühma paigutatud siinse analüüsi seisukohalt leksikaalsete, sildkonstruktsioonide ja grammatilise rühma ühendeid. Tähenduse ja vormi kokkukuuluvus kui konstruktsioonigrammatika oluline põhimõte (vt nt Goldberg 1995) tuleb hästi esile näiteks mingisse seisundisse viimise tähenduses kasutatud sildkonstruktsioonides, mis on väljendatud kindla vormiga, nt ajama-verbi ja translatiivis noomeni koosesinemisega (nt keeruliseks ajama). Sama vorm võib kasutusel olla eri tähendusrühmades, nt vrd eks­tsentrikust aetud ja uudishimust aetud. Need ühendid erinevad tähenduslikult, kuid neid seob vormiliselt elatiiviga väljendatud tegevuse põhjus. Ajama-verbi tähendust aitavad neis fraasides määrata sõnad ekstsentrikust ja uudishimust. Verbitähenduse üle aitavadki sageli otsustada samas lauses olevad teised elemendid (Tragel, Taremaa 2019: 212). Tähendusrühmade sagedused sajandite lõikes on kokkuvõtlikult esitatud 6. peatüki tabelis 3.

Teiseks eraldati materjalist grammatilise ajama-põhjustamiskonstruktsiooniga laused (123, millest 62 väljendavad kõiki osalisi eksplitsiitselt ja 61 on eksplitseerimata osalis(t)ega). Neile lisati ühendkorpusest (vaadatud Sketch Engine’i kaudu) 1341 ajama-põhjustamiskonstruktsiooni, neist 396 väljendavad kõiki osalisi eks­plitsiitselt. Kokku analüüsiti 1464 grammatilist kasutusjuhtu. Analüütilise ajama-põhjustamiskonstruktsiooni skeem:

MÕJUTAJA (nominatiiv) + ajama-verb + MÕJUTATAV (genitiiv, partitiiv) + TULEMUSSÜNDMUSE verb (ma-infinitiiv)

 

Kõiki osalisi eksplitsiitselt väljendavatest lausetest (kokku 458) moodustati nendes esinevate semantiliste rollide põhjal konstruktsioonitüübid, nt lauses Toitumis­spetsialiste ajavad need teooriad mõnikord naerma on MÕJUTAJA need teooriad ja MÕJUTATAV toitumisspetsialistid (vt ptk 5). Eksplitseerimata osalisega kasutusjuhte (nt Lõpuks ajas küll juba öökima, puudub MÕJUTAJA ja MÕJUTATAV) kirjeldatakse lähemalt peatükis 5.1.

Järgnev käsitlus esitab ajama-verbi tähenduste seoste kirjelduse, selgitades selle kaudu grammatilise ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist.

 

3. Ajama-verbi leksikaalsed tähendused

Ajama-verbi leksikaalsed tähendused jaotati siinses uurimuses nelja rühma: 1) ’liigutama, lükkama’, 2) ’sundima, suunama’, 3) ’millegagi püsivalt tegelema või iseeneslikult püsivalt toimuma’, 4) ’liikuma’. Liigutamise-lükkamise ja millegagi püsivalt tegelemise rühmas tehtud kasutusjuhtude alajaotused eristavad (kellestki/millestki) mõjutatud tegevust ja enesekohast või iseeneslikku tegevust.

1) L i i g u t a m i s e j a l ü k k a m i s e t ä h e n d u s e g a kasutusjuhtudes kontrollib MÕJUTAJA olukorda sünd­muse lõpuni, olles ise seal juures. See tähendab füüsilist tegevust väljendavatel juhtudel, et MÕJUTAJA hoiab füüsiliselt MÕJUTATAVAST kinni ja liigutab või lükkab seda mingis suunas või mingisse kohta. MÕJUTATAV ei saa vastupanu osutada. Sellistele tingimustele vastavaid kasutusjuhte on materjalis aga vaid üksikuid (näide 2).

(2) Selleks tehti jäässe rida auke ja aeti püünis nende kaudu pika lati ning nööride abil vette [---]. (www.erm.ee)

Osa selle tähendusrühma näidetest on tunderõhulised ja argikeelsed, nt selga ajama, sõstraid suhu ajama, ennast välja ajama. Näiteks ühendis selga ajama võiks ühendi neutraalse tähenduse saamiseks asendada ajama-verbi tegusõnaga panema, st selga panema. Tunderõhulise ehk emfaatilise kasutuse näitena saab tuua ka ühendi selga toppima.

Osa korpusmaterjali näiteid ilmestab juhtumeid, kus keegi liigutab mingit objekti, v.a ise­ennast. Nende kasutuste hulgas esineb ajama-verb lihtverbina (näide 2) või verbiühendites, nt eemale ajama, maha ajama, edasi ajama, sisse ajama, läbi ajama, külge ajama ja ülle ajama. Näites 3 on eemale aetavaks objektiks liiv.

(3) Hakkasin ühe jämeda tüve ümbert liiva eemale ajama. (www.matkaklubi.ee)

Enesekohastel kasutusjuhtudel liigutatakse kuhugi või mingisse asendisse ise­ennast, nt (end) küünarnukile ajama, sirgu ajama, püsti ajama. Näites 4 liigutab subjekt ennast, st muudab oma istuva asendi püstiseks.

(4) Kaarel keeras raadio kinni ja ajas enda kivilt püsti. (ILU 1990)

MÕJUTAJA on mõnel juhul ka loodusjõud – enamasti tuul (näide 5).

(5) Lehe arwates on need sündinud mõnesugustest lõhkeainetega täidetud asjust, mis tuul merelt randa ajanud. (AJA 1910)

Ehkki tähendusnüanssides pisut varieeruv, on liigutamise ja lükkamise tähendusrühm üheselt määratletav ka selle poolest, et MÕJUTAJA on tegevusega, mille ta/see tekitab, lähedalt seotud. Näiteks kui autot aetakse välja, siis ollakse tegevuse jooksul seal juures. Liigutamise ja lükkamise tähenduses näidete osakaal kõikidest ajama-verbi kasutusjuhtudest on väike – tänapäeva keeles umbes 6%.

2) S u n d i m i s e j a s u u n a m i s e t ä h e n d u s r ü h m a iseloomustab see, et AGENT mõjutab elusolendit, kes saaks ka vastupanu osutada. Sundimise ja suunamise tähenduses esineb ajama-verb lihtverbina (näide 6) või ühendites, nt ära ajama, minema ajama ’ära ajama’, välja ajama (näide 7).

(6) Ajas terve pere ilusti esiritta, lootes vanu tuttavaid lasteraamatust kohata. (www.virufolk.ee)

(7) Kui välja ajab, tule minu poole. (ILU 1990)

Lisaks esineb sundimise tähenduses ka kujundlikke kasutusi, nt peale ajama ’peale käima’ (näited 8–10), mispealekäimise tähenduseson omaette ühend juba XVII sajandi tekstides (näited 8 ja 9). Ühend peale ajama on kasutusel ka tänapäeva keeles. Näites 10 viitab teise jaoks eba­huvitava pika jutu vestmine ja selle tegevuse jätkamine sellele, et ühendil peale ajama on tüütamise tähendusvarjund.

(8) Olcket röhmsat lohtusse siddes / kannatalickut willitzusse siddes / hajaket pehle palwede kahs. (Stahl 1638)

(9) Agga nemmad ajasid sure Kissendamissega päle / ja pallusid tedda Risti lüa / ja nende ja üllema-Preestride Hääl wottis Woimust. (UT 1715)

(10) Näiteks: „Moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja sulle seda, mis sind ei huvita, aga tema ajab ikka peale; ajab pikka juttu kogu aja ja ei jäta järele”. (www.eelk.ee)

Enamasti esineb ajama-verb sundimise tähenduses koos kohaargumendiga, st osutatakse KOHALE, kuhu kedagi sunnitakse (näites 7 välja). Kohaargumendi ­olemasolu võib, kuid ei pruugi osutada sellele, et ajama-verbil on sellises kasutuses sundimistähendus. Vana kirjakeele näited 11 ja 12 ilmestavad seda, kuidas ajama-verbi saab sundimise tähenduses kasutada ka kohaargumenti lisamata. Sundimis­tähendus järeldub neis näidetes kontekstist. Ilma kohaargumendita saab ajama-verb esineda ka sellise tähendusega lausetes, kus loomi sunnitakse edasi minema (näide 13). Loomi käsitletakse nagu inimesi – mõlemad saavad vastupanu osutada.

(11) [---] Wennad! mis peame meie ennam ellama, sest meie peame wägga paljo kannatama, et keik meite peäle kippuwad; keik meid aiawad; nink keikide eest peame ennast kartma. (1715, Willmann)

(12) [---] ô ylus oinas, ytle pallomö, kes sina ay, et sina meye pattut henne olal kanat? (1587, Boierus)

(13) Karjad mida aeti olid 200-500 pealised [---]. (maainfo.ee)

Sundimise tähenduses ajama-verb esineb ka põhjuslikku suhet väljendavas otstarbelauses (vt Erelt, Metslang 2017: 723–727). Sellistes ajama-verbi kasutustes puudub samuti koha­argument, kuid esildub et-kõrvallausega väljendatud pealause sündmuse otstarve, st kedagi sunnitakse mingi tegevuse alustamise eesmärgil. Näites 14 esineb ajama otstarbelause lihtverbina ning on käsitlusse kaasatud näitamaks, kuidas et-kõrval­lause aitab verbi tähendust määrata.

(14) Ning seddamaid ajas Jesus ommad Jüngrid, et nemmad piddid Laewa astuma [---]. (1715, UT)

Sageduselt on sundimise ja suunamise tähendusrühm olnud alates XIX sajandist liigutamise ja lükkamise tähendusrühmaga umbes sama osakaaluga ja sarnane on ka muutus nende kasutusjuhtude vähenemise suunas. Analüüsitud XVI–XVIII sajandi materjalis leidub sundimise ja suunamise tähenduses näiteid tunduvalt rohkem kui liigutamise ja lükkamise tähenduses näiteid (vt ptk 6 tabel 3).

Sundimise alaliigina võib käsitleda kannustamise tähendust, mille puhul on sundija jõud, mitte inimene. jõud on elutu ega põhjusta mingit seisundit, vaid kedagi sunnitakse minema mingisse kohta. Näites 15 on jõu rollis abstraktne uudishimu. Harvadel juhtudel võib koht olla ka eksplitseerimata.

(15) Ärkame 7 ajal ja uudishimu, mis paista laevalt silmapiiri taha ajab mind ülemisele tekile. (www.getaway.ee)

Siia rühma sobituvad ka konstruktsiooni elatiiv + ajama(enamasti passiivinaaetud)näited, mille kasutus on sagedam vanemates tekstides, nagu näidetes 16 ja 17. Näide 18 pärineb XX sajandi esimesest poolest. PÕHJUSTAJA on elatiivi käändes subjekt.

(16) üx igkalick sahp kiusatut / kus temma ommast hennessest himmust hajatu [---] (Stahl, 1638)

(17) Agga kui teid Waimust aetakse / siis ei olle teie mitte Kässu al (UT 1715)

(18) Läbisõidutee ääri palistas imestusest ja uudishimust aetud saare walge- musta- ja kollanahkne elanikkond. (AJA 1930)

Seega võib sundimist käsitleda kui agentiivse MÕJUTAJAGA protsessi, aga nagu materjalist selgub, siis võib selle kõrval kannustada ka JÕUD. Ühendis minema ajama ’ära ajama’, mis väljendab tegevuse lõpetatust, on näha, et sama verbiühend võib esineda nii koos AGENDI (näide 19) kui ka JÕU rollis MÕJUTAJAGA (näide 20).

(19) Siis saabus kuningas ja ajas sõjaväelased minema. (AJA 1990)

(20) Ahastus ja stress ajasid mu teenistusest peaaegu minema. (www.harta.ee)

3) M i l l e g a g i p ü s i v a l t t e g e l e m i s e t ä h e n d u s e s esineb ajama-verb kõige sagedamini. XVIII, XX ja XXI sajandil on selle tähenduse osakaal suurim, ulatudes isegi üle 40%. Suurem osa sellesse tähendusrühma kuuluvatest ajama-verbi ühenditest väljendab tahtlikku tegevust, kuid nende kõrval väljendavad mõned ühendid ka millegi iseeneslikku toimumist.Tähendusrühma ühendab tegevuse püsivus ja ühendid esinevad enamasti vormis substantiiv partitiivis + ajama.

Millegagi tahtlikult püsivalt tegelemise hulgas saab eristada kitsamaid tähendusgruppe. Üks osa neist kasutustest osutab mingi alaga tegelemisele, nt äri ajama, poliitikat ajama, advokatuuri ajama. Tegevus võib olla ka mingile kindlamale eesmärgile suunatud, nt pabereid ajama, luba ajama, käsku ajama. Üks sagedamatest tahtliku tegutsemise tähenduses ühenditest on nimetatud näidetest üldisema sisuga asja/asju ajama (näide 21).

(21) Kõiki maisemaid asju aetakse neil teiste kalendrite järgi. (www.alkeemia.ee)

Tahtliku püsitegevuse tähenduses on kasutusel ka ühendid, mis annavad edasi midagi häälega väljendatavat, nt juttu ajama, jorinat ajama, naeru ajama. Neist kõige sagedamini esineb ühend juttu ajama (näide 22). Nimetatud näidetega sarnased (kõnelemisega seotud) on ka nt häma ajama, jama ajama, loba ajama, nalja ajama. Sellised ühendid väljendavad enamasti ebausutavat mõtet. Osa selle rühma ühenditest kujutab mingi käitumisjoone järgimist, nt jonni ajama ja kiusu ajama.

(22) Mina ajasin perenaisega juttu Tartu rahvast. (www.erm.ee)

Osa protsesse toimub iseeneslikult. Näiteks kui loomad ajavad karva (näide 23), siis ei tee nad seda tahtlikult. Iseeneslikud protsessid saavad olla seotud ka taimedega, nt juuri ajama, võsusid ajama, või asjaga, nt (suitsu) sisse ajama, vahtu ajama.

(23) Tubastes tingimustes peetavad loomad ei vaheta karva küll üldiselt nii kategooriliselt, kuid nad ajavad vähemal määral karva aastaringselt. (www.husky.ee)

4) L i i k u m i s t ä h e n d u s e s ajama-verb osutab enamikul kasutusjuhtudest liikumisele sõiduvahendiga, nt hobuse või mõne sõidukiga, kuid võib osutada ka kõndimisele. Mõnest üksikust kasutusjuhust ei selgu, millega või kuidas liigutakse. Näites 24 on väljendatud poisi liikumist mingi sõiduvahendiga, näites 25 aga inimeste kõndimist läbi lume.

(24) Et poiss on pöörane kihutaja, ajab veel vastu posti või niisama kraavi [---]. (ILU 1970)

(25) Halle ja põllastamise wäert olli se nähha, kuida innimeste hulgad ni waewalisel wisil läbbi lumme laggedate peäle ajasid [---]. (Suve Jaan 1841)

Peale nende kasutusjuhtude esineb ka püsiühendeid, nagu nt mööda ajama, järgi ajama, ratsa ajama, ringi ajama ja alla ajama. Korpuses etTenTen ­esinesid näited järgi ajama ja alla ajama. Eesti keeles on ajama-verb liikumistähenduses enamasti mingi varjundiga, osutades sageli näiteks kiirele sõidule (eriti hobusega). Sellist neutraalset juhtimise/sõitmise/reisimise tähendust nagu ajaa-verbil soome keeles, nt he ajoivat satamasta hotelliin ’nad sõitsid sadamast hotelli’ (ESS), analüüsitud kirjakeele materjalis ei leidunud.(4) Liikumistähenduse osakaal ajama-verbi kasutusjuhtudest on enamikul siinses uurimuses vaadeldud ajajärkudest üks-kaks protsenti. Mõnevõrra rohkem, 5% kasutusjuhtudest, esines seda XIX sajandi tekstides – need on enamasti seotud hobusega sõitmisega.

 

4. Sildkonstruktsioon ’mingisse seisundisse viima’

Sildkonstruktsioonideks on arvatud sellised ajama-verbi kasutusjuhud, mis väljendavad mingi seisundi põhjustamist, kuid ei ole vormiliselt infinitiivikonstruktsioonid. Põhjustatakse mitmesuguseid seisundeid, mille võib jagada füüsilisteks (st meeleliselt tajutavad) ja abstraktseteks (st meeleliselt tajumatud). Abstraktsete seisundite hulgas on näiteks emotsionaalsed ja tegevuslikud seisundid. Mõned ühendid võivad olenevalt lause muudest semantilistest osalistest väljendada mõlemat, nii füüsilist kui ka abstraktset seisundit. Näiteks võib suureks ajada silmi või osavõtjate arvu, viimane väljendab kujundlikku mõistet.

Sildkonstruktsioonid jagunevad viide rühma, mida ühendab peamiselt vormitunnus, aga ka tähendus, ehkki välistatud ei ole mõnda teise tähendusrühma kuulumine.

1) a j a m a + t r a n s l a t i i v i s n o o m e n väljendab mingisse füüsilisse seisundisse viimist seisundimuutuse tähenduses, nt sirgeks ajama, pikaks ajama, puruks ajama, teravaks ajama (näites 26 on väljendatud füüsilist seisundit terav); samuti abstraktsesse seisundisse viimist, nt ühendites keeruliseks ajama, segaseks ajama,(südant) pahaks ajama (näide 27), hulluks ajama.

(26) Ajage uisud teravaks. (www.aloha.ee)

(27) Ravimitel on siiski tõsised kõrvalmõjud – nad ajavad südame pahaks [---]. (www.paikesetoit.ee)

2) a j a m a + i l l a t i i v i s i l d k o n s t r u k t s i o o n i s esineb illatiivilähteline seisundivorm, nt uppi ajama, kikki ajama, krussi ajama, vahtu ajama. Nende algvorm võib olla läbipaistvam, nagu ühendis vahtu ajama (nominatiivis vaht), või läbipaistmatum, nagu näites 28 uppi.Abstraktsesse seisundisse viimine väljendub nt ühendites joonde ajama, pankrotti ajama, segadusse ajama, paanikasse ajama, tülli ajama, pöördesse ajama. Abstraktne seisund hõlmab muuhulgas emotsionaalseid seisundeid, nagu segadusse ajama näites 29.

(28) Paar korda aetakse ämber uppi. (ILU 1990)

(29) [---] ja Meinardile tundus see lugu väga kahtlane, sest nii vanad mehed tavaliselt tikku ei küsi aga ta ei lasknud ennast sellest segadusse ajada [---]. (ILU 1990)

3) a j a m a+ a l l a t i i v i s n o o m e n saab samuti väljendada füüsilisse seisundisse viimist, nt nähtavale ajama, pikale ajama (näide 30), aga kamitmesuguseid emotsionaalseid seisundeid, nt vihale ajama, ärevile ajama, meeleheitele ajama. Selles rühmas on ka tegevuslikke seisundeid, nt tööle ajama, vargile ajama ja liikvele ajama, mis on lähedal ma-infinitiiviga põhjustamiskonstruktsioonidele (vt ptk 5) ja mida saab seostada ka sundimise tähendusega.

(30) Paan ajas näpu pikale ja tsuskas lõbuitsitust tagasi hoides kordamööda nii ­Voldemari kui ka Augustit. (ILU 1970)

(31) [---] torm oli Eeslahes jää liikwele ajanud ja see triiwis nüüd randa. (AJA 1930)

4) V e r b i ü h e n d i d esinevad füüsilisse seisundisse viimise tähenduses, nagu lahti ajama ja kinni ajama (näide 32), mis väljendavad ühtlasi seisundi põhjustamist. Nendes ühendites käändevorm enam läbi ei paista. Abstraktsesse seisundisse viimist väljendavad ntverbiühendid (und) ära ajama ja üles ajama ’äratama’ (näide 33).

(32) Euroopas on selliseid kraave juba pikemat aega kinni aetud. (www.eestiloodus.ee)

(33) Nüüd saad valmistada hommikuti tervislikku hommikueinet, ajamata oma armsaid unimütse üles. (www.delimano.ee)

5) V o r m i l i s e l t v a r i e e r u v a d k a s u t u s j u h u d, millest suurem osa on fraseologismid, nt asja põranda alla ajama, nalja liiga kaugele ajama, hirmu peale ajama ja vihkamist südamesse ajama.

 

5. Ajama-verbi grammatiline põhjustamiskonstruktsioon

Grammatilise tähendusena käsitletakse öeldisverbi vormis avalduvat sündmusülest tähendust (Erelt, Metslang 2017: 108). Ajama-konstruktsiooni ainus grammatiline tähendus on põhjustamistähendus, mis avaldub infinitiiviga tarindis. Siinse materjali põhjal leidusid esimesed ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kasutuse näited Otto Reinhold von Holtzi tekstis „Luggemissed Eestima Tallorahwa moistusse ja südame juhatamiseks” (1817), nt

(34) Kül süddame tiggedus aiab mitto innimest ka sellele kurja teggema, kes temmale head teeb ja unnustab omma wihha toius keik armo ärra mis ta on sanud.

Ajama-põhjustamiskonstruktsioon on esitatud ka XIX sajandi grammatikates: Ahrensi grammatikas (1853: 108–109) on näited ma ajan teda jooksma ja aja pois seie, niitma. Wiedemanni grammatikas (1875: 446) on ajama-verbi (sks treiben) nimetatud koos teiste objekti nõudvate verbidega, mis esinevad koos ma-tegevusnimega (verbaalnoomeniga). Teised sarnased verbid on näiteks panema, sundima, kihutama ja viima.

Siinse analüüsi tarbeks on kogutud 458 ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kasutus­juhtu alates esimestest esinemisest XIX sajandi alguses kuni tänapäevani ning moodustatud nende põhjal ajama-põhjustamiskonstruktsiooni tüübid (vt meetodi kohta ptk 2). Selline analüüs võimaldab kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni semantikat ning võrrelda seda panema-põhjustamiskonstruktsiooni semantikaga (vt Tomson 2016, 2018). Põhjustamiskonstruktsiooni osaliste semantilised rollid avavad seda, millisest leksikaalsest kasutusest võib tarindi kujunemine motiveeritud olla, kuna leksikaalsed kasutused on määratletud kindlate semantiliste rollidega (mida panema– ega ajama-verbi uurimuses pole süsteemselt märgendatud, kuid mis avalduvad rühmaülesena, nt seostub liigutamise tähendus agentiivse MÕJUTAJAGA). Seega pakub semantiline analüüs võimaluse avada eesti keele põhjustamiskonstruktsioonide kujunemisteede sarnasusi ja erinevusi.

Järgnevalt esitatud konstruktsioonitüüpide moodustamiseks on 458 kasutusjuhul määratud semantilised rollid: MÕJUTAJA (AGENT või JÕUD), MÕJUTATAV (PATSIENT, KOGEJA või TEEMA) ja ma-infinitiiviga väljendatud TULEMUSSÜNDMUS (TEGEVUS, PROTSESS, SEISUND, SAAVUTUS või SOORITUS). Verbide liigitamiskriteeriumid põhinevad peamiselt Zeno Vendleri (1957) situatsioonitüüpide kirjeldusel, ent mõne verbi(rühma) semantilise rolli määratlemisel on toetutud ka teistele käsitlustele (nt Kasik 2015).

Kuna TULEMUSSÜNDMUSE verbide hulk on suur ja mitmekesine, on lõplik verbiliigitus küllaltki detailne. Põhilised lähtekriteeriumid on järgmised: SEISUNDIT saab TEGEVUSEST eristada selle alusel, et SEISUND ei sisalda muutust, nt mingi objekti edasiliikumist (nt kirjutamisest kui TEGEVUSEST võib mõelda kui üksteisele järgnevatest faasidest, millest iga eelmisega kaasneb vahetulemus; muretsemises kui SEISUNDIS selliseid sisemisi faase aga eristada ei saa). TULEMUSSÜNDMUSE tegevusverbiga on põhjustamiskonstruktsioonis peaaegu alati seotud MÕJUTATAV elus PATSIENT. PROTSESSIGA kaasneb tüüpiliselt millegi astmeline muutumine (nt ägenema). Siinses materjalis kuuluvad protsessiverbide alla enamasti verbid, mis väljendavad mingit kuuldeliselt tajutavat või füüsikalist sündmust ja millega kaasnevad põhjustamiskonstruktsioonis enamasti KOEJA või elutu PATSIENT. Nii TGEVUST kui ka PROTSESSI iseloomustab seega millegi muutumine, kuid TEGEVUSEGA on seotud elusolend, PROTSESS aga toimub millegi elutuga. Sooritus- ja saavutusverbe on TULEMUSSÜNDMUSENA materjalis vaid üksikuid ja need on seotud mingi tulemuseni jõudmisega. sooritus on tegevus ja see lõppeb mingi tulemusega, SAAVUTUS aga hetkeline tulemusele jõudmise sündmus (Vendler 1957).

Ühe osa verbide semantilise rolli määramine on ühemõtteline (nt kartma on SEISUND, kuna ei näita muutumist), kuid mõne verbi tõlgendus võib olla esmapilgul kahetine. Näiteks võiks verb naerma eri tõlgenduste kohaselt väljendada nii PROTSESSI, SEISUNDIT kui ka TEGEVUST (siin füsioloogiline protsess). Materjali hulgas leidub mitmeid kahe või enama võimaliku tõlgendusega verbe: läikima, särama, ahastama, iiveldama, imestama, kihama, käituma, luksuma. Rohkem puudutab see protsessi- ja seisundiverbe, aga mõnel juhul ka tegevusverbe. Näitena võib tuua iiveldama, mida võiks määratleda kui inimese SEISUNDIT, aga sündmuse vaatepunktist ka kui PROTSESSI.

Põhimaterjali 458 kasutusjuhu hulgas esineb 16 erinevat konstruktsioonitüüpi. Tabelis 2 on järjestatud viie sagedama konstruktsioonitüübi kirjeldused, mille kasutusjuhte on kokku 411 (muid on kokku 47 ja nende osakaal 10,2%). Robert Dixoni (2000) järgi iseloomustavad põhjustamiskonstruktsiooni sellised parameetrid nagu tahtlikkus ja põhjustaja osalemine sündmuses, ent kuna ajama-põhjustamiskonstruktsiooni nelja sagedama tüübi subjekti roll on jõud, siis enamik parameetritest ongi määratletavad selle rolli järgi, nt ei saa jõu rollis subjektiga konstruktsioonides rääkida Mõjutaja tahtlikkusest või kontrollist.

Tabel 2. Viis sagedamat ajama-põhjustamiskonstruktsiooni tüüpi.

Konstruktsioonitüüp	Esinemissagedus absoluut­arvudes	Esinemissagedus ­protsentides
JÕUD-KOGEJA-PROTSESS	201	43,9%
JÕUD-PATSIENT-TEGEVUS	98	21,4%
JÕUD-PATSIENT-PROTSESS	49	10,7%
JÕUD-KOGEJA-SEISUND	43	9,4%
AGENT-PATSIENT-TEGEVUS	20	4,4%

 

Kõige sagedamas konstruktsioonitüübis (43,9%) põhjustab JÕUD KOGEJAGA toimuva PROTSESSI. Selle konstruktsioonitüübi sageduse muudab suureks see, et nutma– ja eriti naerma-verbi esineb väga palju. Muid TULEMUSSÜNDMUSE verbe esineb selles rühmas vaid üksikuid ja harva, nt deskriptiivverbid muigama, kõhistama, luksuma ja sügelema. Nimetatud füsioloogilised protsessid põhjustab jõud, seega ei ole põhjustamine tahtlik.

 

 

Sageduselt järgmises konstruktsioonitüübis (21,4%) põhjustab JÕUD PATSIENDI TEGEVUSE. See rühm on eelmisest küll umbes kaks korda väiksem, kuid oma suure hulga erinevate TULEMUSSÜNDMUSE verbide poolest produktiivsem. Selleski konstruktsioonitüübis ei põhjustata midagi tahtlikult. Asjaolud, millele mingi tegevusega reageeritakse, on näiteks kriis, mure, rahapuudus, kannatamatus, jalgpall ja ilus ilm.

 

PATSIENDIGA toimuva PROTSESSI põhjustab JÕUD 10,7%-l ajama-põhjustamiskonstruktsiooni juhtudest.

 

JÕUD põhjustab KOGEJALE mingi SEISUNDI 9,4%-l kasutusjuhtudest.

 

Sageduselt esimeses agentiivses konstruktsioonitüübis (4,4%) põhjustab AGENT PATSIENDILE mingi TEGEVUSE. Siin on MÕJUTAJA kontrollija ja tahtlikult tegutseja, kuid tavaliselt ise põhjustatud tegevuses ei osale.

Sketch Engine’i kaudu otsiti ühendkorpusest ajama-verbi koosesinemisi erinevate sõnadega, et vaadata, kui kaugele jäävad sageduselt ajama-verbi esimesed grammatilised kasutused võrreldes teiste koosesinemistega. Kõige sagedam ühend on taga ajama (19 050 kasutusjuhtu). Sellele järgnevad sageduse järjekorras ühendid asju ajama, juttu ajama, asja ajama, välja ajama, ära ajama, läbi ajama, segi ajama ja närvi ajama. Grammatilistest kasutustest (infinitiivikonstruktsioonidest) esineb kõige sagedamini naerma ajama (6363 kasutusjuhtu), mis on sage ka kõikide teiste koosesinemiste seas. Ajama-verbi koosesinemisele verbiga naerma järgneb sageduselt hulk määrsõnu, nt püsti, peale, korda, üles, kokku ja segamini. Nendest vähem sagedad, kuid grammatilistest kasutustest sageduselt järgmised koos­esinemised on nutma ajama (1613 kasutusjuhtu), keema ajama (1440), iiveldama ajama (1078) ja muigama ajama (716).

5.1. Eksplitseerimata osalisega ajama-põhjustamiskonstruktsioon

Koos ühendkorpusest lisaks võetud kasutusjuhtudega on analüüsitud kokku 1464grammatilist ajama-põhjustamiskonstruktsiooni. Nendes on eksplitseerimata osalisega kasutuste osakaal 2/3: kõiki osalisi eksplitsiitselt väljendavaid juhte on 458 (~31,3%) ja eksplitseerimata osalisega juhte 1006 (~68,7%). Osalistest on kõige sagedamini jäetud nimetamata MÕJUTATAV. Enamasti on MÕJUTATAV kirjutaja ise ning järeldub kontekstist, nagu näidetes 35 ja 36.

(35) Esimene trenn ajas nutma. (naisteleht.ee)

(36) Autori jutt ajab muigama. (delfi.ee)

Osas juhtudest pole nimetatud ei MÕJUTATAV ega ka MÕJUTATAVAT. Selliste kasutuste hulgas on kahte tüüpi lauseid: ühed, milles kumbki osalistest pole lauses nimetatud (näide 37), ja teised, kus põhilause küll viitab MÕJUTAJALE, aga ei nimeta seda otseselt (näited 38 ja 39). Näites 38 saab MÕJUTAJANA tõlgendada leierdatud juttu, aga ka asjaolu, et see on nii leierdatud jutt. Samamoodi ajab näites 39 naerma tore teos, ehkki naeru põhjustab ka asjaolu, et teos on nii tore. MÕJUTATAV on ka näidetes 37–39 tõenäoliselt kirjutaja ise. Selliselt saab MÕJUTATAVAT tõlgendada blogide, foorumite vm oma arvamust sisaldavate internetilehekülgede tekstides.

(37) Ajas iiveldama ja oksendama. (hypnoteraapia.ee)

(38) See on nii leierdatud jutt, et ajab lausa iiveldama. (delfi.ee)

(39) Teos on nii tore, et ajab kuidagi südamerõõmuga naerma! (poogen.ee)

Lisaks jäetakse üks osaline (MÕJUTAJA) grammatilistel põhjustel nimetamata käskivates ja umbisikulistes lausetes. Neid kasutusi pole aga palju ja põhiosa eksplitseerimata osalisega kasutustest moodustavad näidete 35–39 tüüpi laused.

5.2. Ajama-põhjustamiskonstruktsiooni valdav mitteagentiivsus

See, et ajama-põhjustamiskonstruktsioon on enamasti mitteagentiivne (Erelt, Metslang 2017: 234), ilmnes selgelt ka siinses uurimuses. Eksplitseerimata osalisega ajama-põhjustamis­konstruktsioonis on subjekti semantiline roll ligikaudu 90%-l kasutusjuhtudest JÕUD ja vaid 10%-l juhtudest AGENT. See erineb panema-põhjustamiskonstruktsioonist, kus JÕUD ja AGENT esinevad subjekti semantilise rollina ligikaudu võrdse sagedusega (Tomson 2016: 46–47).

JÕUNA esinevad ajama-põhjustamiskonstruktsioonis paljud erinevad asjaolud, näiteks köha, pealkiri, (ta) nägu. On väljendutud ka pikemalt, nt see, mis ulmefännil südame kiiremalt põksuma paneb. jõud võib olla väljendatud ka kõrvallausega, ehkki selline kasutus pole sage. Näited 40–42 esindavad erinevaid kõrvallausetüüpe.

(40) Siiamaani ajab muigama, kuidas n-ö suured juhid meie ümber unustavad nii vana ning lihtsa tõe – iga rahvas on oma juhti väärt ja iga juht on oma rahvast väärt. (director.ee)

(41) Ajab naerma, kui vaatan selle hinda ntx WMF köögiriistade seerias [---]. (nami-nami.ee)

(42) Kohapeal vaadates lihtsalt ajas naerma, kuna oli ainult kolm autot kes said sõiduga korralikult hakkama. (motors24.ee)

Võib kaaluda, kas JÕU suure osakaalu tingib naerma- ja nutma-verbi tunduvalt sagedam esinemine ajama-konstruktsioonis. Kui need materjalist välja arvata, siis esineb jõud ligikaudu 88%-s näidetest ja AGENT 12%-s näidetest. See näitab, et ka muude verbidega konstruktsioonides on JÕU rollis MÕJUTAJA osakaal agentiivsest MÕJUTATAVAST tunduvalt suurem ning seega ei mõjuta naerma– ja nutma-verbiga konstruktsioonide kõrge sagedus semantiliste rollide üldist protsentuaalset jagune­mist.

See, et agentiivset ajama-põhjustamiskonstruktsiooni esineb harvem kui agentiivset panema-põhjustamiskonstruktsiooni, võib olla seotud verbi tähendusega sel viisil, et panema-verbi esmane leksikaalne asetamistähendus on palju sagedam kui ajama-verbi liigutamise ja lükkamise tähendus. Tõenäoliselt annaks seletuse ka see, kui vaadata kvantitatiivselt ajama-verbi ja panema-verbi leksikaalsete kasutuste ja sildkonstruktsioonide subjekti semantilist rolli (AGENT-JÕUD).

 

6. Ajama-verbi tähendusrühmade suurus ja tähenduste seosed

Eelmistes peatükkides kirjeldati ajama-verbi nelja leksikaalset tähendust, viit sildkonstruktsiooni ja grammatilist põhjustamiskonstruktsiooni. Nende tähendus­rühmade suurused absoluut­arvudes ja prot­sentides on esitatud tabelis 3.

Tabelist 3 on näha, et ajama-põhjustamiskonstruktsiooni osakaal on XIX sajandil 7,2%, XX sajandil 4,5% ja alates 2000. aastast 7%. Panema-põhjustamis­konstruktsiooni sagedused on järgmised: XIX sajandi I poolel 8,5%, 1890.–1990. aastatel 15,4% ja 2000. aastast alates 13,9% (Tomson 2016). Sellest võrdlusest on näha, et ajama-põhjustamiskonstruktsioon esineb kirjakeeles harvem kui panema-põhjustamiskonstruktsioon.

Tabel 3. Tähendusrühmade suurused XVI–XXI sajandi materjalis (absoluutarvud ja osakaal).

Tähendusrühm		XVI–XVII sajand		XVIII sajand		XIX sajand		XX sajand		XXI sajand
		Arv	Osa­kaal	Arv	Osa­kaal	Arv	Osakaal	Arv	Osakaal	Arv	Osakaal
Leksikaalne	’liigutama, lükkama’	2	1,5%	23	11,5%	113	16%	131	16%	30	6%
	’sundima, suunama’ (mitte­kujundlik/ kujundlik)	117	87%	56	28%	113/20	16%/3%	77/10	9%/1%	34/2	7%/0(0,4)%
	’millegagi püsivalt tegelema või iseeneslikult püsivalt toimuma’	13	10%	85	43%	211	30%	313	37,5%	217	43%
	’liikuma’		–	2	1%	28	4%	13	1,5%	3	0,5%
Sildkonstrukt­sioon ’mingisse seisundisse viima’	ajama + illatiiv	–	–	1	0,5%	29	4%	79	9,5%	49	10%
	ajama + allatiiv	–	–	2	1%	12	2%	23	3%	11	2%
	ajama + translatiiv	–	–	–	–	31	4,5%	34	4%	41	8%
	verbiühendid	2	1,5%	29	14,5%	74	11%	82	10%	75	15%
	fraseologismid	–	–	1	0,5%	16	2,3%	31	4%	8	1,5%
Grammatiline konstruktsioon ’põhjustama’		–	–	–	–	50	7,2%	38	4,5%	35	7%
Kokku		134	100%	199	100%	697	100%	831	100%	505	100%

 

Kui tabelis 3 on iga tähendusrühma osakaal esitatud eraldi, siis joonisel 1 on leksikaalsed tähendused koondatud üheks rühmaks ja sildkonstruktsioonid teiseks rühmaks. Nende kõrval on grammatilise põhjustamistähenduse rühm.

J o o n i s 1. Ajama-verbi kasutussagedus protsentides XVI–XXI sajandil.

 

Joonisel 1 on kujutatud ajama-verbi leksikaalsete tähenduste, sildkonstruktsioonide ja põhjustamiskonstruktsioonide sageduse muutust ajas. Põhjustamiskonstruktsioon tuli kirjakeeles kasutusele XIX sajandi algul ja pärast seda ei ole selle sagedus oluliselt muutunud. Jooniselt 1 on ka näha, kuidas leksikaalsete tähenduste osakaal on ajas pisut kahanenud ja sildkonstruktsioonide osakaal kasvanud. Seega on suurenenud ajama-verbi mingisse seisundisse viimise tähendust kandvate kasutuste osakaal. Sildkonstruktsioonide osakaalu kasv ajas osutab mingi keelendi kasutuse kujundlikumaks muutumisele ja grammatiseerumisele (vt nt Heine jt 1991).

Tabel 3 ja joonis 1 kujutasid ajama-verbi tähendusrühmade suurusi ja sageduse muutumist ajas, joonisel 2 on kujutatud ajama-verbi tähenduste vahelisi seoseid.

Joonise 2 keskel on kujutatud ajama-verbi kahte siinses uurimuses keskseks ­peetud tähendust: liigutamise ja lükkamise ning sundimise ja suunamise tähendust. Ülejäänud kaks leksikaalset tähendusrühma on ’liikuma’ ja ’millegagi püsivalt tegelema või iseeneslikult püsivalt toimuma’. Füüsilist liigutamist ja lükkamist kui ajama-verbi esmast leksikaalset tähendust ei esine tänapäeva keeles rohkem kui teist, sundimise ja suunamise tähendust. Kannustamise tähenduses kasutused sundimise tähendusrühma sees on abstraktsemad selle poolest, et neis esineb subjektina JÕUD (nt uudishimu), mitte AGENT.

J o o n i s 2. Ajama-verbi tähendusseosed.

 

Ajama-verbi tähendusvõrgustikku iseloomustab see, et osa leksikaalsetest tähendus­test (eriti ’sundima’), sildkonstruktsioonid ja grammatiline põhjustamis­tähendus on üksteisele tähenduslikult väga lähedal. Leksikaalsed tähendusrühmad on joonisel tähistatud pideva joonega, sildkonstruktsioonid punktiirjoonega ja grammatiline põhjustamistähendus pideva joone ja täitevärviga. Heleda punktiirjoonega on joonisel 2 ümbritsetud üldisem muutmise tähendus, mis ühendab tugevamalt seotud tähendusi – AGENDI või JÕU rollis subjekt muudab kellegi või millegi asukohta, asendit või seisundit. Muutmine sobib eri tähendusi ühendavaks kategooriaks sellepärast, et hõlmab nii füüsilise objekti asukoha muutmist kui ka millegi seisundi või olukorra muutmist abstraktses mõttes. Nii saab muutmiskategooria kaudu selgitada ka ajama-verbi sildkonstruktsioonide (nt kuumaks ajama, pahaks ajama, korda ajama, meeleheitele ajama, laiali ajama) seost verbi leksikaalsete tähendustega, sest nii liigutamine, sundimine kui ka erinevatesse seisunditesse viimine seostuvad tähenduslikult muutmiskategooriaga. Sildkonstruktsioonid on joonisel tähistatud tumeda punktiirjoonega, et eristada neid leksikaalsetest tähendusrühmadest ja grammatilisest põhjustamistähendusest.

Ajama-põhjustamistähendusel on oluline seos kannustamise tähendusega, sest see on leksikaalsetest tähendustest ainus, mis samamoodi sisaldab JÕU rollis subjekti. JÕU rollis subjekt on ajama-põhjustamiskonstruktsioonis palju sagedam kui AGENDI rollis subjekt. Kannustamise tähenduses näiteid on materjalis siiski üsna vähe. JÕU rollis subjekt esineb ka paljudes ajama-verbi sildkonstruktsioonides, ehkki täpsemat märgendust sildkonstruktsiooni subjekti rolli kohta siinses analüüsis ei tehtud.

Ehkki JÕU rollis subjektiga põhjustamiskonstruktsiooni seos muude ajama-verbi tähendustega on suurema sageduse tõttu mõnevõrra rohkem tähelepanu all, on AGENDI rollis subjektiga põhjustamiskonstruktsiooni seos sundimise tähendusega ka selgelt nähtav ja oluline.

Ajama-verbi sildkonstruktsioonide võrdlemisi sage esinemus näitab, et see verb moodustab palju põhjustamiskonstruktsioonile lähedasi tarindeid ja grammatiseerub.

 

7. Kokkuvõte

Artikkel kirjeldab eesti keele tuumverbi ajama tähendusi ja nendevahelisi seoseid ning selgitab ajama-põhjustamis­konstruktsiooni kujunemist, olemust ja esinemist keele­kasutuses. Materjal on kogutud XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele korpustest.

Ajama-verbi leksikaalsed tähendused jaotati nelja rühma: 1) ’liigutama, lükkama’ (nt (midagi) edasi ajama), 2) ’sundima, suunama’ (nt (kedagi) välja ajama), 3) ’millegagi püsi­valt tegelema või iseeneslikult püsivalt toimuma’ (nt poliitikat ajama ja karva ajama) ja 4) ’liikuma’ (nt (hobusega) ratsa ajama). Seos põhjustamis­tähendusega on liigutamisel ja lükkamisel ning sundimisel ja suunamisel, mille tähendus­välju ühendab muutmise tähendus. Leksikaalsetele kasutustele lisaks esinevad ajama-verbi kasutuste hulgas sildkonstruktsioonid, mis kannavad samuti muutmist väljendavat mingisse seisundisse viimise tähendust. Seisundid võivad olla füüsilised (nt krussi ajama) või abstraktsed (nt nurja ajama). Neid seisundeid väljendavad erinevad vormivahendid: ajama + translatiivis noomen (nt pahaks ajama), ajama + illatiivilähtene seisundivorm (nt raisku ajama), ajama + allatiivilähtene seisundivorm (nt liikvele ajama), verbiühendid (nt üles ajama ’äratama’) või fraseoloogilised ühendid (nt kananahka ihule ajama).

Ajama-verbi ainuke grammatiline tähendus, põhjustamistähendus, ilmnes kirjalikes tekstides esmakordselt XIX sajandi algul. Tänapäeva eesti keeles esineb ajama-verb põhjustamiskonstruktsioonis umbes 7%-l kõikidest selle verbi kasutus­juhtudest. Analüütilisse põhjustamiskonstruktsiooni (MÕJUTAJA + ajama-verb + MÕJUTATAV + TULEMUSSÜNDMUSE verb) sobitub ajama-verb niisiis ennekõike oma leksikaalse liigutamise ja lükkamise ning sundimise ja suunamise tähenduse kaudu, mis omakorda on tähenduslikuks aluseks põhjustamisega veel otsesemalt seostuvatele kellegi või millegi mingisse seisundisse viimise tähendust kandavatele sild­konstruktsioonidele.

Ajama-põhjustamiskonstruktsiooni uuriti 1464 kasutusjuhu põhjal, millest enamik on pärit korpusest etTenTen. 2/3 nendest kasutusjuhtudest on eksplitseerimata osalisega, st MÕJUTAJA, MÕJUTATAV või mõlemad osalised on jäetud lauses väljendamata (nt Esimene trenn ajas nutma). Täpsemalt uuriti selliseid ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kasutusjuhte, milles kõik osalised on eksplitseeritud (458 kasutust). Iga kasutusjuhu puhul määrati MÕJUTAJA, MÕJUTATAV ja TULEMUSSÜNDMUSE verbi semantiline roll, millest selgus, et kõige sagedam ajama-põhjustamiskonstruktsiooni tüüp on JÕUD-KOGEJA-PROTSESS (43,9%), nt See mõte ajas mind tegelikult naerma. Enamasti ongi selle konstruktsioonitüübi TULEMUSSÜNDMUSE verb kas naerma või nutma. Nende verbide (eriti naerma-verbi) sage kasutus koos ajama-verbiga ilmnes ka Sketch Engine’ist. Sageduselt järgmine, kuid TULMUSSÜNDMUSE verbide poolest mitme­kesisem ja produktiivsem konstruktsioonitüüp on JÕUD-PATSIENT-TEGEVUS (21,4%), nt Kriis ajab ettevõtjad kunstnikelt abi otsima. JÕUD-PATSIENT-PROTSESS tüüpi konstruktsioone esineb 10,7% põhjustamiskonstruktsiooni kasutusjuhtudest, nt Sool ajab lihtsalt vee kiiremini keema, ja JÕUD-KOGEJA-SEISUND tüüpi konstruktsioone 9,4%, nt Isegi söetabletid ajavad neid öökima. Sageduselt esimene agentiivne konstruktsioonitüüp on AGENT-PATSIENT-TEGEVUS (4,4%), nt Pealegi ei pea õpetaja ajama lapsi jalutama. Ajama-põhjustamiskonstruktsioonis esinev subjekt oli vaadeldavas materjalis vaid umbes 10%-l kasutusjuhtudest AGENT ja ülejäänud juhtudel JÕUD.

Siinne analüüs ei tegelenud veel ajama– ja panema-põhjustamiskonstruktsiooni võrdlusega, kuid üldjoontes saab materjali põhjal väita, et ajama-põhjustamiskonstruktsiooni sagedus selle kõikidest kasutustest on tänapäeva kirjakeeles väiksem (umbes 7%) kui panema-põhjustamiskonstruktsiooni sagedus (10–15%) (Tomson 2018). Ajama-põhjustamiskonstruktsioonis on JÕU rollis MÕJUTAJA sagedam kui panema-põhjustamiskonstruktsioonis. Sildkonstruktsioonide põhiline sarnasus on nii ajama kui ka panema esinemine koos suunda väljendavate allatiivi- ja illatiivilähteste seisundivormidega. Artiklis esitati ajama-verbi tähendusrühmade ja sildkonstruktsioonide kirjeldused ning näidati tähendust ja vormi arvesse võttes, kuidas ajama-verb on nende kaudu sobitunud põhjustamiskonstruktsiooni.

 

Kairit Tomson (snd 1986), MA, Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktoriõpe (Jakobi 2, 50090 Tartu), kairit.tomson@ut.ee