LÜHIDALT

Lumivalgukeste raamatuke. Koostanud ja tõlkinud Urmas Sutrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016. 64 lk.

Eesti Keele Instituudi direktorina koostas Urmas Sutrop terve hulga raamatuid mitmesugustel teemadel. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumis töötades on ta kokku pannud folkloristikateemalise brošüüri – topeltdeminutiivse pealkirjaga „Lumivalgukeste raamatukese”. Sellesse õhukesse vihikusse on koondatud lisaks vendade Grimmide kolmele eri aegadel ilmunud muinasjutuvariandile ja kahele artiklile (mis täidavad rohkem kui pool raamatut) ka vene, inglise, suahiili ja läänejuguri (halhimongoli) muinasjutte, pealekauba veel inglise komöödia, kanada-prantsuse rahvalaul ja šveitsi muistend. Mõni neist on Lumivalgukese muinasjutuga seotud vaid kõrvalmotiivi kaudu (kolme karu lugu). Ka läänejugurite muinasjutt on „Lumivalgukesest” üsna kaugel, seevastu suahiili lugu on küll kultuuriomaselt eksootiline ja detailides erinev, kuid siiski on aafrika muinasjutus üsna palju ühiseid jooni meile tuntud „Lumivalgukesega”.

Koostaja-tõlkija kirjutab saatesõnas, et ta kasutab nime Lumivalguke alamsaksa ja Lumivalgeke ülemsaksa keelest tõlkides. See vahetegemine on arusaamatu, eriti kuna ta sealsamas kinnitab, et vennad Grimmid eelistasid (saksakeelses tekstis) alamsaksakeelset nimekuju. Aga raamatukeses ongi saksa keelest tõlgitud ainult Grimmide muinasjutte ja artikleid! Eri keeltest sedasama nime tõlkides pole siiski vaja tuua mängu erinevaid nimekujusid. Siis tuleks võib-olla leiutada uusi variante ka teiste germaani keelte puhul.

Sutrop kirjutab, kuidas tal värvide kaudu tekkis huvi Lumivalgukese muinasjutu vastu, ja loetleb allikaid, kus on selle muinasjutu motiive. Neid võib leida juba antiikaegsetest tekstidest, rääkimata eri rahvaste muinasjuttudest kogu maailmast. Saatesõnas nimetatu põhjal tundub see huvitav ja rikkalik materjal. Peatselt ongi Sutropilt ilmumas suur kogumik „Lumivalgukeste lood”, praegune „heftikene” on vaid ülipõgus sissejuhatus teemasse.

Suures raamatus vajaksid tõlked ületoimetamist ja korrektuur korralikumat lugemist.  Igatahes jääme huviga ootama.

M. J.

Indrek Koff. Poeem. Illustreerinud Jüri Mildeberg. Tallinn: Härra Tee & proua Kohvi, 2016. 56 lk.

Indrek Koff. Saja rahva lood. Illustreerinud Jüri Mildeberg. Tallinn: Härra Tee & proua Kohvi, 2016. 55 lk.

Keel ja Kirjandus jälgib huviga oma toimetuse endise liikme ja nüüdse „riigikirjaniku” tegemisi. Indrek Koff on üllitanud kaks väikest ja väga ilusat raamatut juba varemgi viljeldud žanris: proosaluule, mis opereerib kusagilt tuttavate keeletükikestega, teeb nalja, aga võib-olla ütleb ka midagi enamat. Seekord võiks öelda, et ühe raamatu teemaks on kirjutamine, teise teemaks kirjandus.

„Poeem” esitab kommentaare kirjanikuelule ning kirjutamisele kui protsessile. Raamtekstideks on lastepärased värsiread, kus tegutsevad Anna ja Aadam, kes on küllap mingis suguluses aabitsast ja lasteraamatust teada päkapikkudega. Nemad kujustavadki aabitsastiilis elementaarseid kirjanikuprobleeme: „Annal on mõte. / Annal on tunne ka. / Aga sõna? / Kas Annal sõna on?” (lk 4). Veel vaadeldakse näiteks eri jookide ning eri rõivaesemete kasutegurit eri žanride viljelemise seisukohast („Mahukate ajalooliste romaanide kirjutamiseks on kõige parem / roheline tee”, lk 9), lastekirjaniku olmemuresid („Lastekirjanik kirjutab toredat lasteraamatut. / Laps segab”, lk 10) ja palju muud. Tänuväärsel kombel ei jää eritlemata ka kriitiku pained: „Säh sulle siis… / Kõik poetessid ei mahugi skaalale / huulepulk–antoonovkalõhn” (lk 32).

„Saja rahva lood” pakub omakorda kontsentraati kogu selle vaevalise kirjutamise võimalikest tulemustest: ühe- või mõnerealisi, kohati ka pikemaid kokkuvõtteid erinevatest teostest, mida nimetatakse muinasjuttudeks. Siin ei olegi päris kindel, kas tegu on autori isikliku lugemispäevikuga, mis kirja pandud aasta eest  Eesti  Ekspressis  ilmunud kirjandusviktoriini laadis,(1) või on kõik kirjeldused siiski üksnes mõtted sellest, missuguseid muinaslugusid v õ i k s  olemas olla:

„Muinasjutt lumest ja sellest, kuidas ta on inimesi tegelikult väga palju aidanud” (lk 43) või „Muinasjutt, mille jutustaja on valmis kõigeks, absoluutselt kõigeks – kui ainult laps kisamise järele jätaks” (lk 44) või „Jõuetut viha tekitav muinasjutt ahnusest. Kurat, kas see ongi siis kõigi inimeste ainuke ühine joon või?” (lk 47).

J. R.

Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu. (Loomingu Raamatukogu 38–39.) Tõlkinud Heli Allik. Tallinn: SA Kultuurileht, 2016. 88 lk.

Ajakirja Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeval toodi ühes pidukõnes just Houellebecqi „Maailma vastu, elu vastu” näiteks raamatust, mida ilma Loomingu Raamatukoguta kindlasti eesti keeles ei oleks. Võib-olla on see tõsi; võib-olla oleks autori praegune staaristaatus viimaks ka mõnda kommertskirjastust ajendanud välja andma seda tema noorusaegset kirjandusuurimuslikku esseed. (Akadeemilist kirjandusharidust Houellebecqil ei ole, kuigi ta tundis juba noorena kirjanduse vastu huvi ja andis ülikooli ajal välja kirjandusajakirja Karamazov.) „Maailma vastu, elu vastu” kõneleb kultusulmekirjanikust H. P. Lovecraftist (1890–1937), kes eluajal jäi vähetuntuks, kuid kelle loodud Cthulhu mütoloogia ja selle järgi joonduv fiktsionaalne maailm hiljem omas nišis kõrge hinnangu pälvisid. Eestis on Lovecrafti loomingust ilmunud neli raamatut, meie ulmekogukonna jaoks on ta kindlasti teada ja tähtis nimi ning küllap rõõmustab siinseid fänne ka selle eestinduse ilmumine. Siiski võib arvata, et see on välja antud mitte niivõrd oma iseseisva väärtuse pärast kui võimalikult täieliku maakeelse Houellebecqiana saavutamise huvides.

1991. aastal esmailmunud teosele 1998. aastal kirjutatud eessõnas ütleb autor ise, et kirjutas teose „teataval kombel oma esimese romaanina” (lk 5) ning tekst on tõepoolest lennukas, poeetilises keeles. Samas on üdilt tegu siiski pigem traditsioonilise elu-ja-looming-tüüpi lähenemisega, olgugi et kommentaarid objekti elule ja loomingule ei ole päris traditsioonilised; moodsate teooriate nimesid siin suhu ei võeta. Raamatu kolm osa ei ole ei kronoloogiliselt ega temaatiliselt rangelt süstematiseeritud, kuid jämedates joontes võiks öelda, et esimene, lühim võtab kokku Lovecrafti maailmanägemise eripärad nii, nagu Houellebecq neid näeb. Teine osa käsitleb tema loomingu temaatilisi ja poeetilisi nüansse. Kolmas osa keskendub enim biograafilistele detailidele: Lovecrafti lühikesele abielule, alatisele vaesusele ning rassivihale.

Siinkirjutajal oli seda kõige huvitavam lugeda ikkagi tausta ja eeltööna Houellebecqi enese romaaniloomingule. Lovecrafti-essee esimesed laused kõlavad nii: „Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane. Me üldiselt teame, mida reaalsuselt oodata; ja meil ei ole soovi teada saada midagi rohkemat” (lk 11). Sellelt pinnalt mõtestab kirjutaja Lovecrafti loomingut antirealismina, pääsuna täiskasvanupõlves valitsevate väärtuste, „reaalsusprintsiibi, naudinguprintsiibi, konkurentsi, lakkamatute väljakutsete, seksi ja investeeringute” (lk 13) küüsist. Seesugune väärtuste komplekt tuleb Houellebecqi enese tekstidest väga tuttav ette, kuigi tema pigem kirjutab kompulsiivselt läbi just nende alusel opereerivat maailma. Ka viis, kuidas ta omistab Lovecraftile rassiviha (seda toestavad tõepoolest värvikad tsitaadid erakirjadest) ning seda analüüsib, seisab vägagi lähedal tema hilisemate romaanide arutlustele. Romaanide puhul on kirjanikul luksus jätta tekst autorikommentaarita ja lugejad juhtnöörideta ning see ongi Houellebecqile kurikuulsuse toonud. Kas erineva žanri või ka noorusidealismi tõttu leiab siinsest tekstist ikkagi n-ö alibifraase, nagu „On tõsi, et see [rassismi ja reaktsionäärluse] tee on ohtlik ega paku õieti lahendust” (lk 81). Samas on selge, et juba tsiteeritud tees „Elu on piinarikas ja masendav” ning Lovecraftile omistatav „vastikus elu vastu” (nt lk 83) on Houellebecqile enesele vähemalt mingil viisil väga hingelähedased.

J. R.

Jaan Eilart. Õitse ja haljenda. (Eesti mõttelugu 129.) Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. Tartu: Ilmamaa, 2016. 558 lk.

Jaan Eilart (1933–2006) oli mitmekülgsete huvidega, laialdaste teadmistega ja energiast pakatav mees, kellel jagus võrdselt tähelepanu nii loodusele kui ka kultuurile. Tema ampluaast jääb mõtteloo-raamatus domineerima üks kindel telg – veendumus looduse ja inimtegevuse, eriti kunstilise loomingu, vastastikusest tihedast seotusest ning vajadus neid mõlemat kaitsta, jäädvustada. Teisisõnu rõhutab Eilart programmiliselt loodushoiu ja kultuurihoiu samaväärsust, varasemates kirjatöödes suisa ajastule omase pateetikaga, ent ka kirjanikku aimata lubava sõnasuutlikkusega. „Pühajärve looduse õpperada” on nii maastikukirjeldus kui ka üksikasjalik käsitlus teeraja äärde jäänud paikadega seotud inimestest ja nende paikade jäädvustustest kunstis, kusjuures nimeregister ulatub kohalikest elanikest kuni sel teel jalutanud maailmakuulsuste Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoirini. Ka Eilarti enese maised rajad ei piirdu üksnes Eestiga. Tema erudeeritud reisikirjad talletavad muljeid Jasnaja Poljanast Uus-Meremaani, tema mõttekäigud viivad kodu- ja välismaise kokku, rõhutavad väikerahva tähtsust ning vastutust oma loodusvarade kaitsmisel globaalses mastaabis: „Loodus on kodune. Ja loodus on kosmopoliitne” (lk 80); „Lahemaa eriline põhjamaalikkus on meie hoida kõikide rahvaste jaoks” (lk 84). Ent kõik algab kodust, ning kodu-uurimise eestkõnelejana oli Eilart ületamatu.

Zootehnikat, metsandust ja botaanikat tudeerinud Eilart kirjeldab oma erialastes töödes maastikku selle ajaloolises kujunemises ja taimestiku rändeid, unustamata ka kohapärimust ja viidates alati oma eelkäijatele ning paikade kajastustele kunstiloomingus. Nt Toomemäge kirjeldab ta küll loodusteadlase keeles ja teadmistega, kuid tsiteerib ka Tuglase novelli „Poeet ja idioot” (lk 59), mille tegevus toimub K. E. von Baeri samba läheduses, jättes aga mainimata Grenzsteini maja, millele sihilikku vihjet on märganud teine Jaan ja naaber mõtteloos – nimelt Undusk. Ometi kiskus Eilarti sulg unustusest välja palju sinna väevõimuga surutuid.

Suur osa kogumiku artikleid on ilmunud 1950.–1960. aastail, kohati vajanuks need täpsustavaid märkusi: nt kus asus Tartus „praegune Komsomoli tänav” (lk 61) ja mis nime kannab see nüüd. Ent see on köömes, kes tahab, see mõistab.

Tartlasena esineb Eilart nõukogude ajal visionäärina ja ulja unistajana, olles otsekui väljaspool oma aega. Kahtlemata polnud kõik unistused määratud täituma. Poolsajandi eest ilmunud artiklis „Ülikool on Tartu kese” näeb ta vaimusilmas ülikooli peahoones vaid filoloogilise kallakuga kateedreid, praegune tegelikkus on midagi hoopis vastupidist.

Omaette väärtuseks on tsükkel „Kaasteelised”, mis koosneb mälestuskildudest ja järelehüüetest paljudele kultuuritegelastele, kellega Eilart lähemalt kokku puutus: August Sang, Kersti Merilaas, Albert Üksip, Voldemar Panso, Erni Krusten, Debora Vaarandi ja muidugi Friedebert Tuglas, kelle selja taga on Eilart teinud autosõitudel mööda Eestit väärtuslikke märkmeid. Koostajate õnnestunud panus on muuhulgas ka kokkuvõtlik saatesõna „Jaan Eilarti pärand”.

JANIKA KRONBERG

Methis. Studia humaniora Estonica 2016, nr 17/18. Võrdleva kirjandusteaduse erinumber. Koostajad, toimetajad Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar. Tartu, 2016. 252 lk.

Võrdlevale kirjandusteadusele pühendatud Methis on tavapärasest veidi pidulikum (millega küll ei klapi kuidagi soliidsust õõnestavate trükivigade lubamatult suur hulk), seda rõhutab juba väline ilme – sümpaatsust lisav ümbrisriba, mis tõstab esile professor Jüri Talveti. Pool ajakirjanumbrist ongi koondunud tema 2015. aasta lõpus tähistatud 70. sünnipäeva ümber, kätkedes artikliversioone konverentsil „Maamesilasena maailmas” peetud ettekannetest. Viimaste lühitutvustused on KK veergudel juba ilmunud,(2) jäägu need siin kordamata. Ent erinumber on silmas pidanud veel kaht tähtpäeva. Samal, 2015. aastal möödus 35 aastat maailmakirjanduse eriala asutamisest Tartu Ülikoolis ning osa artikleid „visandab maailmakirjanduse ja võrdleva kirjandusteaduse institutsionaalseid ja intellektuaalseid trajektoore” (lk 4). Aastal 2016 sai 33. numbrini jõudnud võrdleva kirjandusteaduse ajakiri Interlitteraria 20-aastaseks – viimase sündi ja käekäiku valgustavad asutaja ja peatoimetaja Talvet ning tegevtoimetaja Katre Talviste kirjanduse-Methises esmakordselt esinevas intervjuu rubriigis (korra on intervjuu ilmunud teatriteaduse erinumbris). Täiesti uueks lisanduseks on aga konverentsiturismi saadus: Inga Sapunjan kirjeldab Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (ICLA) aastakongressi Viinis. Ülevaade on muide väga informatiivne just muus vallas peale teadusettekannete, alustades küsimusest „Mis on ICLA?”, võttes kokku kongressi külalise Herta Mülleri loomingu tähtsuse ning vahendades muljeid ka konverentsilinnast.

Juba teist köidet järjest(3) tekitab küsimusi Methise teooriavahenduse rubriik. Paneb mõtlema, kas Erich Auerbachi pigem praktilise suunitlusega arutlus maailmakirjandusest ja selle filoloogia ülesannetest, humanistlikust mõtteviisist, ajaloolis-perspektiivsest meelest ning ajaloolis-sünteetiliseks kirjandusvaatluseks nimetatavale meetodile sobiva lähenemisnurga valiku vajadusest ikka kuulub rangelt võttes teooria rubriiki, eriti kuna tekst ise rõhutab suurte üldistuste vähest kasulikkust kirjanduse uurimisel: „Hea lähenemisnurk olgu täpne ja konkreetne, abstraktsed korrastavad kategooriad ja tunnusmõisted selleks ei sobi…. [---] Lähenemisnurgaks ei peaks olema midagi üldist, mis sobitatakse objektiga väljastpoolt” (lk 224).

Artikleist, mis ei ole lähtunud mingist tähtpäevast ning esindavad lihtsalt „parimal moel Eesti võrdleva kirjandusteaduse … praktikat” (lk 4), võiks huvitava idee tõttu (eirates lahjat lõppjäreldust) esile tõsta Kadri Naanu uurimuse orjanarratiividest, mis visandab võrdluse kahe väga erineva kirjandustraditsiooni, Aafrika-Ameerika ja eesti autorite (Eduard Vilde) meetodeist ja vahendeist, mida kasutatakse lugejate veenmiseks tekstide või minevikutõlgenduste tõeväärtuses. Eriti aga väärib esiletõstmist Epp Annuse artikkel „Armastusest: tõerežiimid, kultuurilised kujutelmad ja kehaline ilmakogemus”, mis lähtub teesist, et armastuse tunne on lahutamatu selle tunde sõnastamise ja mõistmise viisidest, ning kaardistab lennukalt ka pingeväljad erisuguste armastusmudelite vahel kirjanduses. Kirjandusteaduslik pärl, millesugused võiksid sagedamini lugejarõõmu pakkuda.

B. M.