Mööndus: millal kuid ja millal kuigi?

Liitlauseliste tähendussuhete üks liike on vastandus. Vastandav ehk adversatiivne suhe jaguneb kolmeks: kontrastiivseks, möönvaks ja korrektiivseks (Izutsu 2008: 648–649). Mööndust kui semantilist suhet on kirjeldatud mitmeti. Möönev vastandussuhe valitseb kahe situatsiooni vahel, mis tavaolukorras koos esinema ei peaks. Eesti keeles on seda võimalik väljendada nii rinnastava sidendiga (1a) kui ka alistava sidendiga (1b). Lausete 1a ja 1b esimese osalause sisust tuleneb ootus ehk eeldus, et teise osalause sündmus ei toimu (’vihmaga ei minda tavaliselt jalutama’), kuid teise osalause sisu lükkab selle ootuse ümber (’lapsed lähevad ikkagi jalutama’).

(1a)	Vihma sadas, kuid lapsed läksid jalutama.
(1b)	Kuigi vihma sadas, läksid lapsed jalutama.

Mööndust väljendavad põimlaused liigitatakse adverbiaalseteks, rindlauseid käsitlevad eri autorid erinevalt (vt allpool). Eesti keeles väljendavad mööndust rinnastavad sidendid kuid, ent, aga. Et sidesõna kuid on tekstides tunduvalt sagedasem kui sidesõna ent (Erelt 2010: 62), keskendungi artiklis just selle konjunktsiooni võrdlemisele möönva alistava sidesõnaga kuigi, mis on prototüüpseim möönduse marker (Karu 2006: 69) ning kõige sagedasemaid mööndlause sidendeid tänapäeval (Plado, Lindström 2012: 140). Artiklis analüüsin möönvate kuigi– ja kuid-lausete semantikat. Otsin vastust järgmistele uurimisküsimustele: kas kuid– ja kuigi-laused väljendavad samu tähendussuhteid ning mis on möönva rind- ja põimlause erinevused? Uurimismeetoditeks on korpusest lähtuv kvalitatiivne analüüs ning vabamoodustuse / sunnitud valiku katse, et välja selgitada, kas katseisikud väljendavad kindlaid tähendussuhteid korpuselausetega sarnaselt. Eesmärk on laiendada arusaama möönvate rindlausete ja mööndlausete semantikast ning pragmaatikast kahe konjunktsiooni võrdluse põhjal.

1. Alistav ning rinnastav mööndussuhe

Mööndust väljendavates lausetes tuleb selgelt esile alistuse ja rinnastuse hajus üleminekuala. Subordinatsiooni ja koordinatsiooni piir on hägune, kuna põhjuslikku, ajalist, võrdlus- ja teisi semantilisi suhteid võib väljendada nii rinnastuse kui ka adverbiaalse alistusega (Croft 2001: 322, 328), ning alistav sidend võib markeerida rinnastussuhet ja rinnastav sidend alistussuhet (Kortmann 1997: 59). Näidete 2a ja 2b osalausete vahel on võrdlev seos, ent lause 2a on rindlause ning 2b adverbiaallause.

(2a)	Mari on pikk ja Peeter on lühike.
(2b)	Kui mina andestasin naabrimehele kodupartide toidunõust matti võtva kajaka mahalaskmise, siis Väiketrips on kompromissitu. [aja1990]

Vaatamata mööndust väljendava põimlause ja rindlause sarnasusele, markeerib möönva põimlause sidend harilikult eeldust, rinnastav sidend aga selle ümberlükkamist (Erelt 2014: 33–34). Eesti keele mööndlause sidendeid käsitlenud Helen Plado ja Liina Lindström väidavad, et alistuse ja rinnastuse üleminekuala näitab ka see, et mõlema komplekslause tüübis kasutatakse samu möönduspartikleid või seotakse lauseid omavahel ainuüksi sellesama möönduspartikliga (Plado, Lindström 2012: 148–149). Näiteks 3a on rindlause, milles on möönduspartikkel siiski; 3c on põimlause, milles on sama möönduspartikkel, ning 3b rindlause, kus sidendi asemel on kasutatud ainult möönduspartiklit siiski konnektiivina. Kui konnektiiv siiski esineb eeldust ümberlükkavas osalauses, siis konnektiiv küll eeldusega osalauses.

(3a)	Sügis oli (küll) käes, kuid siiski olid puud rohelised.
(3b)	Sügis oli (küll) käes, siiski olid puud rohelised.
(3c)	Kuigi sügis oli käes, olid siiski puud rohelised.

Adverbiaallauses funktsioneerib kõrvallause pealause suhtes lauseliikmena ning seda võib pealauses esindada korrelaat (EKG II: 281–282). Rindlause ja põimlause vormilisele sarnasusele tähelepanu juhtides on Holger Diessel välja toonud, et vahel ei ole adverbiaalne kõrvallause pealausesse integreeritud tugevalt ning meenutab pigem rindlause osalauset – selline põimlause on põhimõtteliselt rindlausest eristamatu (Diessel 2004: 43). Võib ka oletada, et sarnaselt möönvale rinnastusele on möönva põimlause puhul pigem tegemist kahe suhteliselt iseseisva osalausega.

Adverbiaalne alistus võib mööndust väljendada samaselt rinnastusega (König, Siemund 2000; Izutsu 2008: 652). Seega võib eeldada, et semantilised käsitlused kehtivad nii mööndusega põimlausete kui ka rindlausete kohta. Kuna nende sarnasustele on mitmed autorid eelnevalt tähelepanu juhtinud, on oluline välja selgitada, mis neid konstruktsioone üksteisest eristab.

Kuigi traditsiooniliselt peetakse rindlause sidendit kumbagi osalausesse kuulumatuks (EKG II: 275), kasutan siinses artiklis mõisteid konjunktsiooni asukoht ning konjunktsiooniga markeeritud osalause, selleks et eristada möönva rindlause osalausete järjekorda ning seda, kumba sündmust on väljendatud pea- või kõrvallauses. Näiteks lauses 3a ja 3c „asuvad” rindlause sidend (3a) ning sama mööndussuhet väljendav põimlause sidend (3c) erinevas osalauses. On märgata rinnastuse ja alistuse üleminekuala mööndussuhtes (pealause ja kõrvallause on iseseisvamad nagu rinnastuseski), kuid nende vahel on oluline vormiline erinevus: kumb sündmus on markeeritud vastava sidesõnaga.

2. Möönduse semantilised tüübid

Mööndus jaguneb otseseks (5a, 5b; vt joonist 1) ja kaudseks (6a, 6b; vt joonist 2). Otsese möönduse puhul kannab üks osalause ootust, et teise osalause sündmust ei toimu, kuid teine osalause möönab, et see siiski toimub. Kaudse vastanduse puhul kannab esimene osalause üht eeldust ning teine osalause sellele vastupidist eeldust. (Izutsu 2008: 662, 665–666) O o t u s on otsese möönduse esimese osalause järelduslik eeldus, et teise osalause sündmust ei toimuks. E e l d u s t e alla võib lugeda nii ootusi kui ka kaudse möönduse osalausete vastanduvaid järeldusi.

(5a)	See auto on kallis, kuid me ostsime selle.
(5b)	Kuigi see auto on kallis, ostsime selle.

Lausete 5a, 5b esimese osalause sõnastusest tuletatav eeldus on: ’auto ei vääri ostmist, kuna see on kallis’. See eeldus lükatakse ümber teise osalause sõnastusega – ’auto ostetakse’ (vt joonist 1).

J o o n i s 1. Otsene ootusvastane rinnastus Izutsu (2008: 663) põhjal (Sokk 2013: 19).

(6a)	See auto on kallis, kuid väga vastupidav.
(6b)	Kuigi see auto on kallis, on see väga vastupidav.

Lausete 6a, 6b esimese osalause sõnastusest tuletatav eeldus on: ’auto on kalli hinna tõttu halb või ei vääri ostmist’. Teise osalause eeldus on samuti sõnastusest tuletatav: ’auto on hea ja seda tasub osta, kuna see on vastupidav’. Domineerima jääb teise osalause eeldus (vt joonist 2).

J o o n i s 2. Kaudne ootusvastane rinnastus Izutsu (2008: 665–666) põhjal (Sokk 2013: 20).

Eesti keeles on lisaks otsesele ja kaudsele mööndusele ka kolmas möönduse tüüp, mida olen nimetanud tagasihaardemöönduseks (Sokk 2013: 24). Selline mööndus sisaldab eeldust, et mõlema osalause informatsioon on juba (kuulajale) teada, kuna see moodustatakse mõlema osalause sisu põhjal (vt joonist 3).

J o o n i s 3. Tagasihaardemööndus (Sokk 2013: 23).

Näiteks lausete 7a, 7b eeldus moodustub teise osalause informatsioonist (’tuba on olnud suletud kümme aastat’) ning esimese osalause informatsiooniga (’toas pole tolmu ja õhk on värske’): kui toas pole tolmu ja õhk on värske, ei saa see olla olnud kaua suletud. Seega on kõnelejale ja kuulajale juba lauset ümbritsev kontekst teada (räägitud on toa suletusest), teise osalause informatsioon on teatud määral tuttav ning eeldus lükatakse ümber teise osalause sõnastusega, mis on täpselt vastupidine esimese osalausega väljendatud eeldusele.

(7a)	Toas ei olnud tolmu ja õhk oli värske, kuid tuba oli olnud suletud kümme aastat.
(7b)	Tuba oli olnud suletud kümme aastat, kuigi toas ei olnud tolmu ja õhk oli värske.

Otsese möönduse eeldusi võib vormistada tingimuslause abil ning osalaused on temporaalses või tingimuslikus suhtes. Kui otsene mööndus on seotud sisutasandi tingimuslausega, siis tagasihaardemööndus sarnaneb episteemiliste tingimuslausetega. Episteemilise tingimuslausega põimlauses on sõnastatud tingimus tegelik sündmuse tulemus, sõnastatud tulemus aga on tegelik tingimus. Selle põhjuseks on see, et kõneleja seostab teadaoleva informatsiooni eeldatavalt toimunud sündmusega. (Dancygier, Sweetser 2000: 116) Näiteks lauses Kui toas pole tolmu, on ta seda juba koristanud on sündmuste ajalise järgnevuse põhjal tulemuseks tolmu puudumine, ent see on väljendatud osalausega, millega harilikult väljendatakse tingimust, seevastu on koristamine väljendatud osalauses, millega harilikult väljendatakse tulemust. Selle pöördvariandis Kui ta on tuba juba koristanud, siis pole selles enam tolmu on tavapärane sündmuste järjestuse esitus. Seega saab kõneleja järeldada koristamist vaid selle põhjal, et toas pole tolmu. Episteemiline tingimus toob esile kõneleja eelnevat teadmist (Dancygier, Sweetser 2000: 116). Tagasihaardemööndus on ümberpööratud otsene mööndus, nt lause 7b ümberpööratud lause on Tuba oli olnud kümme aastat suletud, kuid selles polnud tolmu ja õhk oli värske. Vastupidiselt otsesele ja tagasihaardemööndusele pole kaudse vastanduse puhul tegemist konditsionaalse või temporaalse suhtega; erineval ajal toimunud sündmused on võrdluse all: ootusvastane ei ole see, et ühe järel toimub teine.

3. Möönvate kuid– ja kuigi-lausete erinevusi

Rinnastavate kuid- ja alistuvate kuigi-lausete kasutuserinevuste leidmiseks analüüsisin TÜ kirjakeele korpusest 1990. aastate aja- ja ilukirjandustekste. Materjalis esines kuid 129 ajakirjandus- ning 113 ilukirjanduslauses ja kuigi oli 115 ajakirjandus- ning 148 ilukirjanduslauses. Analüüs oli kvalitatiivne.

Analüüsi käigus selgus, et kuigi– ning kuid-lausete vahel on semantilisi ja vormilisi erinevusi, millele keskendun järgmistes alaosades. Neist semantilistest ja vormilistest erinevustest tulenevad tüübid on kujutatud joonisel 4 – need võivad kombineeruda vaid kindlal viisil. Omavahel vastanduvad otsene, kaudne ja tagasihaardemööndus; otsene ja tagasihaardemööndus on kas temporaalse (kaks ajaliselt järgnevat sündmust) või konditsionaalse suhtega (üks sündmus tingib teise mittetoimumist), mis omakorda võib olla hinnanguline (avaldatakse arvamust). Temporaalne ja konditsionaalne suhe on kaudses vastanduses „tasandatud”, kuna tegemist on pigem kahe sündmuse vastandamisega kui põhjusliku suhtega.

J o o n i s 4. Korpusmaterjalist selgunud mööndust väljendavate kuid– ja kuigi-lausete semantilised tüübid.

3.1. Temporaalne ja konditsionaalne mööndus

Temporaalse ehk ajalise mööndussuhtega osalaused väljendavad sündmusi, mis on ajalise järgnevuse ja tingimusliku suhtega. Näiteks tagasihaardemöönduse suhtega korpuselause 8a põhjal moodustatud lause 8b väljendab kaht sündmust, mis järgnevad üksteisele. Sarnaselt tingimuslausega on siin ajaliselt eelnev sündmus (’Kalev on lõpu lähedal raskes kaotusseisus’) selline, mille järel ei peaks toimuma ajaliselt järgnevat sündmust (’Kalev võidab’), kuid mööndussuhtes see ootamatu sündmus siiski toimub. Temporaalset tagasihaardemööndust võimaldab kuigi-lause selgemini väljendada (8c), kuna ajaliselt järgneva sündmusega kõrvallause (’Kalevi võit’) võib pealause lõppu paigutada ning lugeja saab seega informatsiooni kätte sellises järjekorras, nagu need tegelikult toimusid (’halb seis → võit’).

(8a)	Kalev võitis lõpuks küll päris kindlalt 109:98, kuid viimase mänguminuti alates näitas tabloo vaid 102:98 ja pallgi oli külalismeeskonna käes. [aja1990]
(8b)	Viimase mänguminuti alates oli Kalev kaotamas ja pallgi oli külalismeeskonna käes, kuid lõpuks võitis Kalev siiski päris kindlalt 109:98.
(8c)	Viimase mänguminuti alates oli Kalev kaotamas ja pallgi oli külalismeeskonna käes, kuigi lõpuks võitis meeskond päris kindlalt 109:98.

Konditsionaalse ehk tingimusliku möönduse puhul ei ole oluline sündmuste ajaline suhe, nagu järgnevus, vaid tavaolukorras esinev sündmuste vastastikune tingitus. Näiteks lauses 9a moodustub ootusvastasus selle põhjal, et talvel on harilikult lumi maas, mida aga antud hetkel pole. Erinevus ajalise suhtega tagasihaardemööndusest on selles, et ootus ei moodustu t u l e m u s e järeldusest (’kui tuba on puhas, on seda äsja koristatud’), vaid t e a d m i s e järeldusest (’kui on talv, on lumi maas’). Siin võimaldab alistussuhe (kuigi-mööndus) enam esile tuua üht sündmust, nimelt aastaaega talv (9b). Ootus selle poolest ei muutu (’kui on talv, on lumi maas’), kuna rindlause möönev sidesõna markeerib eelduse ümberlükkamist (’lume puudumine’) ning põimlause möönev sidesõna eeldust ennast (’talveaeg → lume olemasolu’) (vt Erelt 2014: 33–34).

(9a)	Talv on juba käes, kuid lund pole kuskil.
(9b)	Lund pole kuskil, kuigi talv on juba käes.

3.2. Hinnanguline vastandus

Möönduse üks pragmaatiline roll on hinnangu väljendamine. Lähedus teiste adversatiivsete suhetega, eriti kontrastiivsusega, tähendab, et hinnangulise möönduse puhul on (enamasti) kõrvutatud ühe entiteedi kaht omadust ning rõhutatud ühe üleolekut. Hinnangulise mööndussuhtega osalausete sündmuste vahel võib olla konditsionaalne ja temporaalne suhe.

Hinnangut saab väljendada otsese vastandusega (10a), kaudse vastandusega (10b) ning tagasihaardemööndusega (10c). Lauses 10a on rõhutatud väite kindlust. Lauses 10b on võrreldud söödatüübi kaht omadust (seoses teise söödaga), rõhutatud on negatiivset külge. Lauses 10c on võrreldud põlevkivibensiini kaht omadust (’kauaaegne kasutus vs. naftabensiinile allajäämine’), rõhutatud on selle negatiivset külge.

(10a)	Elu on seda väidet kinnitanud, kuigi leidub ka vastupidiseid näiteid. [aja1990]
(10b)	Kuivsilo on märgsilost loomasõbralikum, kuid lehmad vajavad ka mahlakat sööta. [aja1990]
(10c)	Seda jätkati küll Kiviõlis kuni 1960. aastate keskpaigani, kuid naftabensiiniga konkurentsis jäi põlevkivibensiin igas mõttes alla. [aja1990]

T e m p o r a a l s e  h i n n a n g u l i s e  m ö ö n d u s e puhul on osalausetes väljendatud sündmuste vahel vastandlik suhe, kuna esimese osalause (või põimlause kõrvallause) sündmus tingib, et teise osalause (või pealause) sündmust ei toimu. Sellega võib väljendada kõneleja arvamuse muutumist. Näiteks lauses 11 on kõneleja esimeses osalauses välja toonud sportlase positiivse külje ja sellega ka enda positiivse hinnangu, teises osalauses on väljendatud aga ootusvastast negatiivset resultaati. Osalausetevahelise seose tõttu on temporaalne hinnanguline vastandus otsene või tagasihaardemööndus.

(11)	Jõudsite ka NHLi, kuid teie karjäär piirdus seal vaid kümne mänguga. [aja1990]

T i n g i m u s l i k k u  h i n n a n g u l i s t  m ö ö n d u s tväljendab osalause, mille sündmus on teise sündmusega võrreldes ajaliselt määratlemata ning mis tavaolukorras takistaks esimese sündmuse toimumist. Näiteks lauses 10c eeldab teadmine, et põlevkivibensiin on halvem, et seda ei toodetud jätkuvalt. Ootamatu on see, et see jätkus. Tegemist on tagasihaardemööndusega: kõneleja on soovinud rõhutada põlevkivibensiini negatiivset omadust. Lause 12 kõrvallause väljendab eeldust, et tööd on piisavalt (hinnang: ’lastel peaks lubama ka töötada’), pealause aga väljendab vastupidist (hinnang: ’lastel ei peaks lubama töötada’).

(12)	Kuigi lubatud on töötada alates 14. eluaastast, pole juba mitu aastat ka vanemad tööd leidnud. [aja1990]

K a u d s e  v a s t a n d u s e g a  h i n n a n g u l i n e  m ö ö n d u s võrdleb ühe referendi kaht omadust, rõhutades neist ühte. Näiteks lauses 10b on kõneleja väljendanud kuivsilo positiivset omadust esimeses osalauses ning negatiivset omadust teises. Esimese osalause eeldus on, et loomadele võib ka ainult kuivsilo sööta (positiivne hinnang), teise osalause eeldus nendib, et seda teha ei tasuks (negatiivne hinnang), ning vähendab esimese hinnangu osakaalu.

Et kinnitada korpusest leitud semantiliste tüüpide paikapidavust, koostasin katse, mille sõltumatute muutujate kujundamisel lähtusin korpuslausetest.

4. Katse ülesehitus

Katse kujundamisel lähtusin Simon J. Handley ja Aidan Feeney (2006: 233–234) katsest. Kasutasin sündmuskirjeldusi ja vabamoodustuskatset, et selgitada välja korpusmaterjalist ilmnenud kasutusmustrite (tingimuslikkus, temporaalsus, hinnangulisus) nüansid. Meetodite osas toetusin ka Anni Jürise ning Ann Veismanni (2013) käsitlusele.

Katseisikuteks olid 53 Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme üliõpilast, kes pidid kümne sündmuskirjelduse (millest kaks olid kontrollsündmuskirjeldused) kohta moodustama laused sidesõnaga kuid või kuigi (vabal valikul). Sündmuskirjeldused olid moodustatud paaridena, mida oli kokku neli – paaridel olid samad sõltumatud muutujad; kaks sündmuskirjeldust olid kontroll-laused. Sõltumatuteks muutujateks (etteantud muutujad) olid semantilised seosed sündmuskirjelduses väljendatud sündmuste vahel. Sõltuvad muutujad olid katses 1) sidesõna (kas kuid või kuigi) ning 2) see, kumba sündmust (osalauset) sidesõna markeeris. Katse eesmärk oli välja selgitada, milliste tähendussuhetega eelistatakse üht või teist konjunktsiooni ning kas need tähendussuhted tingivad kindla kasutusmustri (kõrvallause asukoht, konjunktsiooni asukoht) ja väiksemaid erinevusi tähendustes.

Oli katseisikuid, kes ei vastanud ühele sündmuskirjeldusele – nende vastuseid on arvestatud. Kontroll-lausetele vastas mitteootuspäraselt kaks katseisikut, nende vastused ei ole uurimusse kaasatud.

5. Katsematerjali analüüs

Katsematerjali analüüsisin statistiliselt. Pearsoni korrelatsioonikordaja (r) näitab käesolevas uurimuses 1) kui palju kahe sündmuskirjelduse vastuste jaotused sarnanevad: mida lähemal see arv on (+/–) ühele, seda sarnasemad on jaotused; 2) kas katseisikud, kes vastasid ühele sündmuskirjeldusele ühtemoodi, vastasid mõnele teisele sündmuskirjeldusele samuti ühtemoodi. Hiiruut-test (p) näitab 1) kui palju võis katseisikute vastuseid mõjutada sündmuskirjeldus; 2) kas katseisikud, kes vastasid ühele sündmuskirjeldusele ühtemoodi ja teisele sündmuskirjeldusele teistmoodi, olid mõjutatud sellest, et need sündmuskirjeldused olid üksteisest erinevad, või oli see tingitud juhuslikkusest.

Sündmuskirjelduste sõltumatud muutujad olid temporaalsus (sündmuste järgnevus/mittejärgnevus), põhjuse-tagajärje suhte olemasolu, hinnangulisus ning see, kas hinnang on ette antud sündmuskirjelduses või katseisiku enda tuletatud. Lisaks selgus katsest, et hinnangulise möönduse puhul võib konjunktsiooni valikut ning kõrvallause asukohta mõjutada viisakus. Sündmuskirjelduste vastuste seas ilmnes seega üks potentsiaalne sõltumatu muutuja: viisakus, mis ei olnud katse alguses teada. Pearsoni korrelatsioonikordaja viisakuse mõjuga ning ilma viisakuse mõjuta sündmuskirjelduste vahel oli kahel korral r = 0,07 ning ühel korral r = –0,09. Sõltumatuse hiiruut-testiga selgus, et viisakusest mõjutatud ja mitte mõjutatud sündmuskirjelduste vastuste vahel võib olla sõltuvussuhe (p = 0,05).

Olen artiklis välja toonud vaid need sündmuskirjeldused, kus võis vastuseid mõjutada viisakus. Esimene sündmuskirjeldus (edaspidi õpetaja sündmuskirjeldus) oli järgnev:

Kui õpetaja küsib, miks pea kõik tunnikontrollis teoreemi küsimuses eksisid, vastab üks õpilane, et temale ei meeldinud pinnapealne seletus, ja lisab lohutuseks, et samas kirjeldas seletus mõnda asja paremini kui õpik. Kujutlege, et olete õpilane. Teie täpne sõnastus oleks:

Õpetaja sündmuskirjeldus andis katseisikule ette kaks omadust, mis vastanduvad üksteisele hinnangu poolest (teoreemi seletuse pinnapealsus vs. paremus õpiku seletusest), ning kumba omadust peab rõhutama (negatiivset). Negatiivseteks omadusteks olen nimetanud neid, mis on halvustavad või teisele kõnelejale ebameeldivad, positiivseteks aga vastupidiseid. Vastused liigitasin neljaks vastavalt sellele, kumba sündmust või omadust väljendav osalause oli markeeritud ning millise konjunktsiooniga. Ligikaudu sama tähendussuhet väljendavad kuid– ja kuigi-laused liigitasin erinevateks vastuseliikideks; teist tähendussuhet jagavad kuid– ja kuigi-laused teisteks vastuseliikideks. Nagu ülal mainitud, markeerib kuigi eeldust ning kuid selle ümberlükkamist (Erelt 2014: 33–34), seega on laused 13a ning 13c omavahel samade eeldustega, 13b ning 13d omavahel samade eeldustega (’kui seletus on pinnapealne, on see halb’ vs. ’kui see kirjeldab mõnda asja paremini, on see hea’).

(13a)	Teie seletus oli pinnapealne, kuid samas kirjeldasite mõnda asja paremini, kui seda õpikus tehtud oli.
(13b)	Teie seletus kirjeldas mõnda asja paremini kui õpik, kuid see jäi pinna­pealseks.
(13c)	Kuigi seletus oli pinnapealne, sobis mulle see seletus paremini kui õpik.
(13d)	Mulle ei meeldinud pinnapealne seletus, kuigi see kirjeldas mõnda asja paremini kui õpik.

Enamik katseisikuid (45-st 27) vastas tüübiga 13d, kusjuures kõrvallause oli pealause järel neist enamikul juhtudest (27-st 22). Kui tüüp 13a rõhutab negatiivset hinnangut (’pinnapealsus’), vähendades selle kaalu positiivse hinnanguga (’parem kui õpik’), siis variant 13b kinnistab seda, et negatiivne omadus on tugevas ülekaalus. See, et lausete 13b ja 13d eeldused on samad, ent konstruktsioonid erinevad, võib olla tingitud viisakusest. Mõlemad konstruktsioonid rõhutavad negatiivset omadust, kuid põimlausega (13d) on võimalik positiivne omadus (’paremus õpikust’) välja tuua negatiivse omaduse (’pinnapealsus’) rõhutamise järel, vähendades sellega eelneva dominantsust või pehmendades kriitikat.

Teise sündmuskirjelduse (edaspidi neiu sündmuskirjeldus) puhul oli tegemist samuti hinnangu väljendamisega, ent siin polnud oluline jääda viisakaks. Teine sündmuskirjeldus oli järgnev:

Tanel rääkis lõbusa neiuga. Taneli arvates ei leidunud neiu ja tema vaadetes ühtegi kokkupuutepunkti. Tanel rääkis oma sõbrale edasi, millest nad rääkisid ja mis talle ei meeldinud vestluses. Kujutlege, et olete Tanel. Teie täpne sõnastus oleks:

Vastusetüüp 14a esines 49 katseisikust kahekümnel, tüübiga 14b vastas 23 katseisikut. Seega oli nende kahe vastusetüübi jaotus võrdlemisi ühtlane. Erinevalt õpetaja sündmuskirjeldusest ei olnud siin põimlausete seas ülekaalus varianti, kus kõrvallause oli pealause järel. See võib olla tingitud asjaolust, et kolmandast isikust rääkides ei pea arvamust viisakalt väljendama, vaid võib rõhutada enda subjektiivset hinnangut (’ei olnud ühiseid vaateid’).

(14a)	Neiu oli lõbus, kuid meie vaated ei ühtinud.
(14b)	Kuigi tegemist oli lõbusa neiuga, ei leidunud minu ja tema vaadetes ühtegi kokkupuutepunkti.

Viies sündmuskirjeldus (edaspidi popurrii sündmuskirjeldus) andis katseisikule ette kaks vastanduvat hinnangut, millest üks on subjektiivne. Jällegi oli tegemist olukorraga, kus subjektiivne hinnang on kuulajale ebameeldiv. Viies sündmuskirjeldus oli järgmine:

Mihklile ei meeldi üks laul, sest see on popurrii. Elise meelest on lugu väga lõbus ja rütmikas. Ta ütleb Mihklile, miks talle lugu meeldis, mis sest et tegemist on popurriiga. Kujutlege, et olete Elis. Teie täpne sõnastus oleks:

51 vastuse seast vastas 50 katseisikut variandiga 15a. Kuigi selle sündmuskirjelduse puhul oleks võinud eeldada samuti viisakuse mõju konstruktsiooni valikule, on vastustest selge, et viisakus ei mängi siin rolli. See võib olla tingitud sellest, et rõhutada on vaja enda arvamust (’laul oli hea’). Konflikt ei ole kõneleja kahe subjektiivse hinnangu vahel, vaid kõneleja ja kuulaja subjektiivsete hinnangute vahel. Enda hinnangu viisakaks rõhutamiseks saaks rakendada kuigi-lauset, paigutades kuulaja hinnangut väljendava kõrvallause pealause järele (15b).

(15a)	Tegemist on küll popurriiga, kuid laul on väga lõbus ja rütmikas.
(15b)	Laul on väga lõbus ja rütmikas, kuigi tegemist on popurriiga.

Kaheksas sündmuskirjeldus (linnapea sündmuskirjeldus) andis katseisikule ette kaks vastanduvat hinnangut, ent mitte seda, kumb hinnang peab olema rõhutatud. Sündmuskirjeldus oli järgmine:

Kui linnapea väidab avalikkuse ees, et plaanib raha noortekeskusesse paigutada, siis linnavalitsus kahtlustab, et tegelikult plaanib linnapea teha rahaga midagi muud. Oletage, et kohaliku ajalehe peamine uudis on sellest tekkinud skandaal. Te peate loo sõnumi kokku võtma. Teie täpne sõnastus oleks:

Linnapea sündmuskirjelduses vastas enamik katseisikuid (34) variandiga 16a, kolmteist vastusevariandiga 16b ning kolm katseisikut vastusevariandiga 16c.

(16a)	Linnapea plaanib raha noortekeskusesse paigutada, kuid linnavalitsus kahtlustab, et plaanis on midagi muud.
(16b)	Kuigi linnapea väitel plaanitakse raha noortekeskusesse paigutada, kahtlustab linnavalitsus, et linnapeal on rahaga muud plaanid.
(16c)	Linnapea lubab kogu raha noortekeskusesse paigutada, kuigi linnavalitsus kahtleb selle tõesuses.

Kui neiu sündmuskirjeldus rõhutas kõneleja subjektiivset hinnangut objektiivse omaduse taustal, siis linnapea sündmuskirjelduses on kahe sündmuse konflikt, mille kõneleja lahendab rõhutamisega. Näiteks lauses 16a ning 16b on rõhutatud linnavalitsuse väidet ning seega antud linnapea lubadusele endapoolne hinnang – kaheldud on linnapea väite õigsuses. Kuna katseisik pidi sõnastama lause ajalehe jaoks, siis on oodatav, et vastuseid mõjutab viisakus. Lauses 16c on katseisik küll rõhutanud linnapea väidet, ent kuigi-lause pealause järele paigutades on linnapea väite kaalu tugevalt alandatud. See on neutraalsem viis konflikti lahendamiseks ning seetõttu pole lausel 16c nii palju retoorilist kaalu kui lausetel 16a ja 16b.

6. Katse tulemused

Linnapea ja neiu sündmuskirjelduse vastuste vaheline Pearsoni korrelatsioonikordaja on 0,07, mis näitab, et nende vahel on väga madal korrelatsioon (mida lähemal on kordaja väärtus ühele, seda suurem on korrelatsioon). Kui vaadata linnapea ja neiu sündmuskirjelduse jaotusi, siis mõlemal oli ülekaalus esimene ja kolmas vastusetüüp. Neiu sündmuskirjelduse puhul oli esimene vastusetüüp negatiivset omadust (’neiuga mitteklappimine’) rõhutav kuigi-lause ning kolmas vastusetüüp sama omadust rõhutav kuid-lause. Linnapea sündmuskirjelduses oli samuti ülekaalus esimene (linnavalitsuse kahtlust rõhutav kuigi) ja kolmas (linnavalitsuse kahtlust rõhutav kuid) variant, kuid kolmandat oli esimesest üle kahe korra enam. Seega on märgata, et enda subjektiivset hinnangut (’neiu ei meeldi’) võib objektiivse omaduse taustal (’neiu lõbusus’) avaldada nii kuid– kui ka kuigi-konstruktsiooniga. Mis puudutab kahtlust või varjatud arvamuse avaldamist, siis on kuid markeerivam kui kuigi: kuid-lause tõstab linnavalitsuse kahtluse selgemalt esile ja seega ka kõneleja enda poolehoiu. Nii õpetaja kui ka linnapea sündmuskirjelduses olid teine ja neljas variant suures alakaalus, seega eelistas enamik katseisikuid rõhutada üht ja sama, ent erinevate konstruktsioonidega.

Õpetaja ja neiu sündmuskirjelduse sõltumatuse hiiruut-testi p-väärtus oli 0,05, seega võib väita teatud kindlusega, et nende vahel on sõltuvussuhe. Võrreldes võimaliku sõltuvussuhtega õpetaja ja neiu sündmuskirjelduse vastusejaotusi, on märgata (vt tabelit 1), et õpetaja sündmuskirjelduses oli ülekaalus esimene vastusetüüp (seletuse pinnapealsust rõhutav kuigi, 45-st 27 juhul), sage oli neljas vastusevariant (õpiku seletusest paremust rõhutav kuid, 12 korda) ning kuus korda esines teine vastusevariant (õpiku seletusest paremust rõhutav kuigi). Neiu sündmuskirjelduses olid ülekaalus esimene (ühiste vaatepunktide puudust rõhutav kuigi, 49-st 20 juhul) ja kolmas (ühiste vaate­punktide puudust rõhutav kuid, 23 juhul) vastusetüüp, teist (neiu lõbusust rõhutav kuigi) ja neljandat tüüpi (lõbusust rõhutav kuid) esines vastavalt viiel ja ühel juhul.

T a b e l 1.

Esimese ja teise sündmuskirjelduse vastusetüüpide jaotused

Õpetaja sündmuskirjeldus		Neiu sündmuskirjeldus
kuigi-lause	esinemiskorrad	kuigi-lause	esinemiskorrad
’halb omadus’	27	’halb omadus’	20
’hea omadus’	6	’hea omadus’	5
kuid-lause		kuid-lause
’halb omadus’	0	’halb omadus’	23
’hea omadus’	12	’hea omadus’	1
Lauseid kokku	45	Lauseid kokku	49

Nagu näha tabelist 1, on kõnelejale ebameeldiva halva omaduse (’seletuse pinnapealsus’; ’neiuga ühiste vaatepunktide puudumine’) esiletoomine sidendiga kuigi valdav. Võib oletada, et head omadust rõhutava kuid-lausega vastanud katseisikud (12 isikut) on pidanud õpetaja kritiseerimist juba omaette piisavalt tugevaks kõneaktiks ning seda enam proovinud esile tuua head omadust, sest halba omadust rõhutavaid kuid-lauseid ei esinenud kordagi (Seletus oli õpiku omast parem, kuid jäi pinnapealseks). Sellest võib omakorda järeldada, et hinnangu väljendamisel võimaldab arvamust rõhutada kuid-lause enam kui kuigi-lause. Tuleb silmas pidada ka seda, et halba omadust rõhutavate kuigi-lausete seas oli valdav enamik (22 lauset 27-st) sellised, kus kõrvallause (’hea omadus’) oli pealause järel (Seletus oli pinnapealne, kuigi parem kui õpiku oma). See võimaldab rõhutada pealausega halba omadust, ent viimasena siiski mainida ka head omadust.

Kuna viisakustaktikat ei olnud oluline kasutada neiu sündmuskirjelduses, siis ei ole üllatav, et kuid-lausete osakaal on kõrgem. Andmete põhjal võib järeldada, et neutraalses keskkonnas võib arvamuse avaldamiseks rakendada nii kuid– kui ka kuigi-lauseid. Kuna kuid on markeeritum kui kuigi, võib järeldada, et neiu sündmuskirjelduses kuid-lauset (Neiu oli lõbus, kuid meil ei olnud ühiseid kokkupuutepunkte) kasutanud on soovinud rõhutada enda hinnangut. Kuna see on seotud (p = 0,05) õpetaja sündmuskirjeldusega, siis on katseisik, kes on õpetaja sündmuskirjelduses kasutanud viisakustehnikat (halba rõhutav pealause, millele järgneb positiivne kõrvallause), ka neiu sündmuskirjelduses kasutanud markeeritumat konstruktsiooni (oma hinnangut esile toov kuid-lause).

7. Kokkuvõte

Artiklis selgitasin välja korpusest lähtuva kvalitatiivse meetodi abil kuid– ja kuigi-mööndkonstruktsioonide semantilis-pragmaatilised põhitüübid ja nende funktsioonid. Kui otsene ja kaudne mööndus sarnanevad sisutasandi tingimuslausetega, siis tagasihaardemööndus on seotud episteemiliste tingimuslausetega. Põhitüübid võib omakorda jaotada alatüüpideks.

• Temporaalne mööndus, mis võib olla otsene või tagasihaardemööndus, kusjuures viimast väljendab enamasti kuigi-lause.
• Tingimuslik ehk konditsionaalne mööndus vastandab ühe sündmuse üldkultuurilisele teadmisele ning on enamasti otsese vastandusega, kusjuures sidesõnaga kuigi on võimalik enam pehmendada rõhutatut kui sidesõnaga kuid.

Lisaks nendele kahele alatüübile kasutatakse mööndust hinnangu väljendamiseks, enamasti ühe entiteedi kahe vastanduva omaduse puhul. Hinnangut on väljendatud enamasti kaudse möönduse tähendussuhtega, ent seda on võimalik väljendada ka kahe teise möönduse tüübiga.

• Temporaalne hinnanguline mööndus – rõhutatud on tulemust (otsene mööndus) või põhjust (tagasihaardemööndus). Põhjusel ja resultaadil on vastanduvad hinnangud – eeldatakse halba või head ning see lükatakse ümber.
• Tingimuslik hinnanguline mööndus – vastandus tuleb üldkultuurilise teadmise ja ootamatu sündmuse vastanduvatest hinnangutest; see, kumba on rõhutatud, sõltub mööndustüübist, mis võib olla otsene (rõhutatud on ootamatut) või tagasihaardemööndus (rõhutatud on kultuuriteadmist).

Kaudse vastandusega väljendatud hinnanguline mööndus võrdleb enamasti ühe referendi kaht omadust ning rõhutab neist üht. Prototüüpseim hinnangut väljendav mööndussuhe on kaudse vastandusega. Prototüüpseim mööndussuhe on aga tingimuslik hinnanguline mööndus.

Korpusest ilmnenud kasutusnüansside kehtivust kontrollisin vabamoodustuskatsega. Korpusmaterjalist välja selgitatud sõltumatutele muutujatele (tingimuslikkus, temporaalsus, hinnangulisus) lisaks  ilmnes katsematerjalist viisakus. Et kinnitada viisakuse mõju hinnangulistele mööndkonstruktsioonidele, on vaja edasisi katseid. Katsematerjalist selgus, et vastavalt sellele, kas kõneleja antav hinnang on kuulajale meeldiv, neutraalne või ebameeldiv, kasutatakse kuid– või kuigi-lauset, kusjuures kuigi-lause puhul on oluline kõrvallause asukoht pealauses. Sidesõnaga kuid rõhutatakse enda arvamust ning sidesõna kuigi võimaldab rõhutatut kuulaja jaoks pehmendada, kui paigutada kõrvallause pealause järele.

Sissejuhatuses püstitatud esimese uurimisküsimuse vastus on jaatav: kuid– ja kuigi laused väljendavad samu tähendussuhteid.  Möönvate rind- ja põimlause erinevused võib tulemuste põhjal kokku võtta järgnevalt: 1) temporaalset tagasihaardemööndust võimaldab kuigi-lause selgemini väljendada, seejuures rõhutades esile toodud sündmust enam kui kuid-lause; 2) hinnangulistes lausetes, kus konstruktsiooni valikut võib mõjutada viisakus, kasutatakse kuid-lause asemel enam kuigi-lauset, mis võimaldab vähendada negatiivse hinnangu kaalu; 3) hinnangulistes möönvates lausetes, kus ei ole tegemist viisakusega, kasutatakse enam kuid-lauset, et rõhutada tugevamini enda hinnangut.

Edaspidi tasub vaadata, kas leitud kuid– ja kuigi-lausete funktsioonid kehtivad ka teiste mööndkonstruktsioonidega ning kuidas ja milleks kasutatakse mööndust suulises keeles.

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning projekt PUT475 „Kirjakeele morfosüntaksi varieerumise integreeritud mudel: pilootuuring eesti keele näitel”.