6. juulil kaitses Kadri Tüür Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „Semiotics of Nature Representations: On the Example of Nature Writing” („Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel”). Juhendajad olid prof Kalevi Kull (TÜ), prof Peeter Torop (TÜ) ja prof Ulrike Plath (TLÜ). Oponendid prof Kate Rigby (Bathi Spa ülikool, Suurbritannia) ja dots Julia Tofantšuk (TLÜ).
Töö eesmärk oli avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid.
Tartu–Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid, nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid, põhinevad keelel kui märgisüsteemil, tegeledes meid ümbritseva maailma kunstilise modelleerimisega. Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok osutas, et neile, puhtalt inimliigile omastele modelleerivatele süsteemidele eelneb zoosemiootilise modelleerimise tasand, mis põhineb meie tajudel ja kehalisel kogemusel maailmaga suhestumisel. Jakob von Uexkülli mõistet kasutades põhineb zoosemiootiline modelleerimine omailmal (sks Umwelt) ehk liigispetsiifiliste taju- ja mõjuorganite koostoimel loodaval arusaamal oma keskkonnast ning sellega suhestumise viisidest.
Eesti looduskirjandus kitsamas mõttes on algupäraselt eesti keeles kirjutatud dokumentaalproosa, mis põhineb autori isiklikel looduskogemustel ning loodusteaduslikul informatsioonil ja annab seda edasi kirjanduslikus keeles. Looduskirjandus on tekstuaalse ülesehituse põhimõtetelt sarnane ilukirjandusega, mistõttu teda saab uurida kirjandusteaduslike vahenditega, nagu seda teeb ökokriitika. Iga tekst sisaldab varjatud või vähem varjatud kujul alati ka zoosemiootilise modelleerimise tasandit: tajud, teiste liikide omailmad, liikumis- ja toitumisviisid jm. Biosemiootika aitab seda kihistust nähtavaks teha.
Semiootilise mõttevahetuse seisukohalt on oluline töös esitatud mõistete tekst, omailm, mudel ja representatsioon omavaheline suhestamine näitamaks, kuidas looduskirjanduses nende abil tähendusi luuakse.
Väitekirja teoreetilises osas püstitatud hüpoteesidele võib vastused leida kuues artiklis: „Loomade kujutamine tekstides: semiootiline analüüs”, „Lindudest ja puudest tekstideni: ökosemiootiline vaade eesti looduskirjandusele”, „Linnuhääled looduskirjanduses: loomade kommunikatsioon inimeste nägemuses”, „Nagu kala kuival: kala kujutamine looduskirjanduses”, „Atlandi heeringas Eestis: rahvusvahelise majanduse ja rahvusliku ideoloogia murdlainetes” ja „Botaaniline looduskirjandus: kirjandusökoloogiline analüüs”. Lisas on valik autori koostatud eesti looduskirjanduse korpusest, mida on töö analüüsi alusmaterjalina kasutatud.
