Viimaks ometigi on eesti keeles kättesaadav meie kunstluule alusdokument, Martin Opitzi 1624. aastal ilmunud raamat, millest kogu eestikeelne värsside tegemine 1637. aastal ad leges Opitij poëticas lähtus – nagu kõik natukenegi kirjanduslugu õppinud inimesed ammu teavad. Raamatu proosateksti on tõlkinud klassikalise filoloogi haridusega Kai Tafenau, kes juba oma arhiivitöö kogemusest valdab nüanssideni ka XVII sajandi saksa keelt. Ohtrad saksa- ja muukeelsed luulenäited on ekvimeetriliselt eestindanud samuti klassikalise filoloogi haridusega Maria-Kristiina Lotman, kes tunneb põhjalikult värsisüsteeme, antiikvärssi ja eesti värsi tüpoloogiat. Paremat tõlkijate kooslust oleks raske ette kujutada. Samad tipptegijad on varustanud raamatu ees- ja järelsõnaga ning põhjalike kommentaaridega, nii et teos on ligipääsetav ka algajale filoloogile. Eessõnas annab Kai Tafenau napi, ent ammendava ülevaate Opitzi tähendusest eesti ja saksa luuleloos. Järelsõnas („Martin Opitz ja eesti luule: katkestamatuse kultuur”) arutleb Maria-Kristiina Lotman Opitzi mõjude üle hilisemas eesti tõlke- ja originaalluules. Väljaanne on kakskeelne, nii et originaaltekst ja tõlge on paralleelselt silma all.
Arvestades Martin Opitzi positsiooni saksa kirjandusloos tänapäevase pilgu läbi vaadatuna ning meie potentsiaalsete tõlkijate ja kommenteerijate nappust, võib eestinduse esinduslikkus tunduda lausa raiskamisena. Kuid eesti kirjandusloos on Opitzil tõepoolest eripositsioon, nagu väljaande ees- ja järelsõnas rõhutatakse ja selgitatakse. Ilma tema seisukohti tundmata ei ole eesti värsi ajaloo mõistmine mõeldav, nii et teksti eestindamisse tasus tõesti täie rauaga panustada.
Eesti kirjanduslugu õppinuile on üldteada olnud küll asjaolu, et Opitzi eeskujul võeti eesti luules kasutusele silbilis-rõhuline värsisüsteem ja lõppriim, aga milles need „Opitzi poeetikareeglid”, mille põhjal Reiner Brockmanni kuulutusel esimene eestikeelne juhuluuletus loodi, täpsemalt seisnevad, see on jäänud ähmasemaks. Nüüd saab neid reegleid selges eesti keeles lugeda. Paljuräägitud reeglid on koondatud raamatu 7. peatükki „Riimidest, nende sõnadest ja luule liikidest”. Nagu peatüki pealkirigi reedab, puudutavad reeglid mõnevõrra üllatuslikult eeskätt riiminõudeid. (Ja neid ei ole eesti varases tõlkeluules tegelikult kuigi täpselt jälgitud.) Silbilis-rõhulise värsisüsteemi nõuetest on õieti juttu ainult kahel leheküljel (saksa originaalis lk 154, 156, tõlkes lk 155 ja 157), edasi minnakse juba konkreetsete värsimõõtude juurde. Kurikuulus silbilis-rõhulisuse reegel ise seisneb aga tähelepanekus, mida autori sõnul keegi teine varem pole teinud: nimelt, et erinevalt ladina keelest „näib” saksa keeles olevat „ülimalt vajalik”, et rõhutu silp vahelduks regulaarselt rõhulisega ning värss koosneks kas jambidest või trohheustest.
Just selle printsiibi võtsid saksa vaimulikud, kes eestikeelset kunstluulet looma asusid, värsistamise aluseks. Eessõnas 1656. aastal ilmunud esimesele luulevormis lauluraamatule, mis silbilis-rõhulise värsi ka (pool)kirjaoskamatute eestlaste keeleteadvusse kandis, kirjutavad tõlkijad Georg Salemann, Martin Gilläus ja Heinrich Göseken (uue värsisüsteemi esimene tarvitaja Reiner Brockmann, kellelt lauluraamatus samuti mõned tõlked pärinevad, oli raamatu ilmumise ajaks juba surnud), et ehkki eesti tõlked ei ole veel täiuslikud, on need mõneski mõttes saksa originaalidest vormipuhtamad: „Vaadatagu, kuidas sakslased värsijalgu [pēdes] segavad ja sageli jambi trohheuse asemele või ka trohheuse jambi asemele on pannud. [---] Mida kõike meie siin nendes eesti lauludes küll võimalust mööda vältinud oleme.”(1) Seega pole nende tõlke eesmärgiks olnud õieti mitte originaali meetrumi võimalikult täpne edasiandmine (nagu Maria-Kristiina Lotman lk 229 oletab), vaid justnimelt Opitzi värsisüsteemi nõuete täpne täitmine. XVI sajandi tekstid, näiteks Martin Lutheri omadki, ei pruukinud Opitzi nõuetele alati vastata, aga esimese eesti värsistatud lauluraamatu tõlkijad surusid kõik tõlked laitmatusse silbilis-rõhulisse jambi või trohheusse. Seda on tehtud lausa vääramatu järjekindlusega ja eessõnas väljendatakse oma saavutuse üle varjamatut uhkust. Martin Gilläus on 14 aastat pärast lauluraamatu ilmumist nii ranget Opitzi reeglitest kinnipidamist küll kahetsenud ja möönnud, et pigem oleks võinud kohati puhtast meetrumist loobuda, et loomulikumalt väljenduda, ja näiteks asendada „Minno Südda Pochjast” reaga „minnu süddame Pochjast”, nagu talupojad tegelikult laulvatki.(2) Aga paistab, et eesti luuletõlke jaoks oli asi 1656. aasta lauluraamatuga juba ära otsustatud. Silbilis-rõhuline jamb ja trohheus jäidki kirikulaulus võidutsema. Isegi kui üks või teine tõlkija mõnes hilisemas eestinduses endale veidi suuremat rütmilist vabadust lubas, tasandasid toimetajad niisuguse värsi järgnevates väljaannetes veatult vahelduvate silpide reaks. Kirikulaulu ladusalt vulisevad jambid ja trohheused neelasid endasse hiljem ka muu luuletõlke ning selle hoovuses sündinud eesti originaalluule takkajärele. Vaatamata mõningatele katsetele XX sajandil rakendada nii tõlkes kui ka originaalluules kvantiteerivaid põhimõtteid ning asjaolule, et praeguseks domineerib üldises luulepildis hoopiski vabavärss, pole Opitzi mõju eesti luulest tänini kadunud, nagu Maria-Kristiina Lotman järelsõnas nendib.
Seda, kui rangelt eesti kunstluule Opitzi reeglitega kohe algusest peale paika pandi ja kui põhjapanevaks toonane lahendus osutus, näitlikustab ilmekalt luterlike kirikulaulude eesti tõlgete võrdlus soome tõlgetega. Põhjalikumasse kõrvutusse pole siinkohal võimalik laskuda, ent mainitagu näitena vaid Martin Lutheri kuulsat laulu „Ein feste Burg ist unser Gott”, mis on eesti tõlkes alates 1656. aastast läbi teinud mitu sisulist uuendust, kuid säilitanud kogu aeg kõigis oma variantides täiesti laitmatu jambilise vormi, millesse originaali kohati üsna vabalt lonkav jamb esimeses tõlkes jäigalt suruti. Vrd 1656 Meij’ Jummal on üx kindel Lind / Me pehl se Usk woip trotza: / Se aitap keickest Heddast mind / Ninck sahtap sest heh Otza…, 1992 Üks kindel linn ja varjupaik / on meie Jumal taevas, / Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk, / Ta aitab kõiges vaevas… Seevastu soome varasemates värsstõlgetes ei peetud isegi silbiarvust täpselt kinni ning jambi tõlgendus on seal tänini üsna vaba. Vrd 1701 Meidän linnam’ on Jumal’ taivaast’, / Meidän kilpem’ ja otam’, / Hän auttaa meit’ hädäst’ ja vaivast’, / Kuin usein päällem’ kootaan…, 1992 Jumala ompi linnamme / ja vahva turva aivan, / on miekkamme ja kilpemme / ajalla vaaran, vaivan.
Kas selline asjade käik oli paratamatu või võinuks eesti kunstluule võrsuda meie regivärsi pinnalt ka teistsugusena, on omaette keeruline teema. Traditsiooni ja kultuurilaenude kõrval mõjutab ühel või teisel maal kasutatavat värsisüsteemi ka vastava keele prosoodilise süsteemi eripära. Mari Sarv on kultuurilise identiteedi poolelt seadnud kahtluse alla, kas eesti regivärssi tasubki kvantiteerivana käsitleda või on see pigem järjekordne rahvuslik müüt ja silbilis-rõhuline trohheus ajaks asja ära.(3) Tema uurimused näitavad, et peamiselt ajavahemikus 1880–1920 kirja pandud regivärsside seas on kvantiteedist lähtuvalt mõttekas analüüsida Kirde-Eesti ja ehk ka Mulgi alalt pärit laule, samal ajal kui Kagu-Eesti ning Lääne-, Saare- ja Hiiumaa regilaulud on pigem silbilis-rõhulised. Sarv oletab, et värsisüsteemi teisenemine on tulenenud keele prosoodilise süsteemi teisenemisest ning geograafilised erinevused annavad tunnistust, et lisaks võimalikele sisearengutele on selles protsessis olulist osa etendanud erinevate naaberrahvaste mõjud.(4) Suured prosoodilised mullistused, mis väidetavalt muutsid eesti keele silbilis-rõhulisele värsisüsteemile altiks, olid kirikulaulude tõlkimise ajaks juba toimunud. Maria-Kristiina Lotman rõhutab oma järelsõnas Opitzi raamatule, et eesti keel on silbilis-rõhulise süsteemi rakendamiseks prosoodiliselt sobilik. Võib-olla polnuks siis Opitzi ja kirikulaulude mõju vajagi ja eesti kunstluule oleks niikuinii tekkinud silbilis-rõhulisena? Ehk ainult natuke lõdvema vormiga. Ja muidugi juhul kui ta ilma saksa vaimulike Opitzist lähtunud luuletamisvaimustuseta ja selle edasiarendusest sündinud kirikulaulu tõlgeteta üldse oleks sündinud.
Lisaks soome paralleelidele tasub eesti kunstluule kujunemisloo jälgimisel kindlasti silmas pidada ka läti traditsiooni. Nagu Kai Tafenau eessõnas kirjutab, jõudis silbilis-rõhuline kirikulaulu tõlge läti keelde mõnevõrra hiljem kui eesti keelde, kuid see-eest on läti värsi kohta olemas Opitzist inspireeritud 1697. aastal ilmunud teoreetiline käsitlus „Mittesaksa Opitz”. Tasuks vaadata, kui jäigalt või vabalt läti kirikulaulus läbi aegade silbilis-rõhulist jambi või trohheust on rakendatud ning kui hästi see läti keele prosoodilisse süsteemi sobitub. Eesti, soome ja läti luuletraditsiooni arengu ja kolme keele prosoodiliste süsteemide kõrvutav analüüs võimaldaks ehk vastata ka küsimusele silbilis-rõhulise värsisüsteemi paratamatusest eesti luules. Loodetavasti pakub Opitzi raamatu kommenteeritud tõlke ilmumine seesuguseks kõrvutavaks jälgimiseks uut virgutust.
- G. Salemann, H. Göseken, M. Gilläus, An- und Vorrede an den günsigen Leser. – Neu Ehstnisches Gesangbuch / Worinnen die Kirchen Gesänge Sel. Hn. Lutheri und anderer Gottseligen Männer in die gewöhnliche Melodeyen und gleiche Reimen verfasset sind. Zum Aufnehmen der Gemeinen Gottes in Ehstland wolmeinentlich verfertiget und zum Druck übergeben Von Etlichen Pfarherren im selbigen Lande. Reval: Gedruckt bey Adolph Simon /Gymn. Buchd. 1656, [lk 30–31].
- U. Masing, Martin Gilläuse „Ehstnische Sprachbemerkungen”. – Emakeele Seltsi aastaraamat VIII (1962). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 114.
- M. Sarv, Värsimõõt ja hõimutunded: kvantiteedireeglid eesti regilaulus. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 6, lk 409–420.
- M. Sarv, Possible foreign influences on the Estonian regilaul metre: language or culture? – Frontiers in Comparative Prosody. (Linguistic Insights 113.) Toim M. Lotman, M-K. Lotman. Peter Lang Verlag, lk 207–226.
