PDF

Väärtuslik teadusraamat

Lembit Vaba. Sõna sisse minek. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 73.) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2015. 495 lk.

Oma auliikme Lembit Vaba juubeli puhul on Emakeele Selts välja andnud tema artiklikogumiku „Sõna sisse minek”. Raamatusse on Lembit Vaba valinud aastail 1989–2015 valminud 47 kirjatööd, jagades need kolme ossa: „Balti-läänemeresoome keelekontaktid” (lk 13–206), „Läti-eesti-liivi ja eesti-liivi-läti kontaktid” (lk 207–334) ning „Sõnal on sõlmed sees” (lk 335–442). Peale eestikeelsete tekstide on kogumikus 12 saksaeelset ja nii soome, läti kui ka inglise keeles üks artikkel. Need teadustööd on varem ilmunud umbes 20 ajakirjas või raamatus, kusjuures kokku üle poole kas Keeles ja Kirjanduses (15 artiklit) või Linguistica Uralicas (10). Raamatu lõpetavad artiklites kasutatud lühendite (lk 423–428), kirjanduse (lk 429–471) ja võrgumaterjalide nimestik (lk 471–472) ning Lembit Vaba aastail 1973–2015 ilmunud tööde loetelu (lk 473–495). Juhiksin tähelepanu ka raamatu tagakaanetekstile, kust saab selgust, miks raamatul on just niisugune pealkiri.

Lembit Vaba kaks varasemat teadusraamatut „Läti laensõnad eesti keeles” (Tallinn: Valgus, 1977) ja „Uurimusi läti-eesti keelesuhetest” (Tallinn–Tampere: Eesti Keele Instituut, 1997) keskendusid läti laenudele ja kontaktidele, siin tutvustatavas raamatus aga on esiplaanil neist vanemad balti-läänemeresoome sidemed. Raamatu ja selle esimese osa juhatab sisse põhjalik, algselt 2011. aastal Keeles ja Kirjanduses avaldatud artikkel „Balti laenude uurimine avab meie kauget minevikku”. Selles antakse ülevaade balti keeltest ja balti-läänemeresoome kontaktide iseloomust ja nende uurimisloost ning laenude kronoloogiast, häälikustruktuurist, erivanuselistest kihistustest ja tähendusrühmadest jmt, aga samuti läänemeresoome keelte balti laenude tähtsusest balti keelte häälikuloo uurimisel. Enam-vähem samu teemasid käsitleb kokkusurutumalt ka teine, ingliskeelne artikkel, mis põhineb 2010. aastal XI fennougristide kongressil peetud ettekandel. Esimese osa ülejäänud artiklid on peale mõne üksiku ilmunud juba enne 2010. aastat. Niisiis on nad lisaks teiste uurijate panusele ja Lembit Vaba veel varasematele töödele samuti olulisel määral nende kahe üldistava artikli aluseks. Ometigi võib väita, et selle raamatu kontekstis moodustavad nood 26 artiklit vastupidi justkui kahe ülevaate laienduse.

Nii laiendavad ja täpsustavad seisukohta, et balti laene esineb küllaltki tihti tähendusrühmiti, artiklid „Balti laenud läänemeresoome maastikusõnavaras”, „Balti fragment eesti mesindussõnavaras”, „Kolm eventuaalset balti verbilaenu läänemeresoome keelte lõunarühmas: kurtma, kõngema, kärvama”, „Kust on tulnud meie langud?”, „rend ja laud. Kisklauast söögilauaks”. Osa mainitud artikleist rõhutab ka laenude levikuandmete olulisust, mida käsitleb veel artikkel „Über eine Wortgruppe baltischer Herkunft mit südestnischer Verbreitung” („Ühest balti päritolu lõunaeestilise levikuga sõnarühmast”). Seisukohale, et balti laenudes ilmnevad teatavad kindlad häälikulised ja fonotaktilised seigad, annavad üksikasjalikuma kinnituse artiklid „Sõnasisese Cm-järjendiga baltismid välmas ja värm”, „Heinrich Gösekeni sõnaraamatu hermet ja hürn”, „Lms pahmas balti päritolust”, „Ee varn, sm vaarna jt. võimalikust balti algupärast”, „Zu den baltischen m-Deverbalen in den ostseefinnischen Sprachen” („Balti m-tunnuseliste verbaalnoomenite laenamisest läänemeresoome keeltesse”), „Über die baltische Herkunft von est. rühm und seine ostseefinnischen Entsprechungen” („Sõna rühm ja selle läänemeresoome vastete balti päritolust”), „vagel – kas etümoloogiline umbsõlm?” jt. Üsna mitu juba mainitud artiklit juhivad tähelepanu ka sellele, kui olulist infot annavad läänemeresoome balti laenud balti keelte häälikuajaloo kohta, otsesemalt võib lisaks muule sellest lugeda näiteks artiklitest „Ostseefinnishes meri ’Meer’ – doch ein baltisches Lehnwort” („Läänemeresoome meri on ikkagi balti laensõna”) ja „Kust on tulnud meie langud?”.

Lembit Vaba artiklid paistavadki silma selle poolest, et nad on väga üksikasjalikud, neis on alati esitatud käsitletavate läänemeresoome sõnade ning nende läti ja leedu vastete ammendav loetelu ja analüüs, aga samal ajal on ka iga üksiksõna käsitlus (singas, katt, näri, keris, käblik, kähr, rahe, õisvesi) seostatud eespool mainitud laiema häälikulise, semantilise ja geograafilise taustaga. Niisviisi on tema artiklikogumik – peale selle, et teeb kokkuvõtte 27 aasta tööst – ühtlasi läänemeresoome balti laenude uurimise ja avastamise käsiraamat.

Kogumiku teine osa „Läti-eesti-liivi ja eesti-liivi-läti kontaktid” algab artikliga „Kuidas läti-eesti keelekontakt on mõjutanud eesti murdekeele grammatikat ja sõnamoodustust”, kust selgub, et läti mõju on olnud tugev või tuntav Leivu ja Lutsi keelesaarte murrakus, teiste eesti murrete puhul aga piirdunud peamiselt ainult Lätiga piirnevate Hargla, Karula ja Rõuge kihelkonnaga. Kolmes artiklis vaadeldakse, kuidas on läänemeresoome keeled mõjutanud läti keelt. „Läti keel läänemeresoome luubi all” annab läti keele ja selle ajaloo lühiiseloomustuse ning vaatleb läänemeresoome (liivi ja eesti) mõju ja laene ning läänemeresoome-läti ühisarenguid nii foneetika, morfoloogia, sõnamoodustuse kui ka süntaksi tasandil. Läänemeresoome laensõnu ja läänemeresoome-läti sõnavaralisi seoseid üldisemalt käsitlevad artiklid „Über Probleme bei der Erforschung der ostseefinnisch-lettischen lexikalischen Beziehungen” („Läänemeresoome-läti leksikaalsete suhete uurimise probleemidest”) ja „Kā tālāk? Dažas domas par Baltijas jūras somu valodu aizguvumu pētīšanu latviešu valodā” („Kuidas edasi? Mõningaid mõtteid läti keele läänemeresoome laenude uurimisest”). Ehk oleks võinud kaaluda selle artikli eesti keelde tõlkimist? Mõni algselt soome või saksa keeles ilmunud artikkel on ju tõlgitud (või avaldatud nende tõlkimiseelne eestikeelne variant?), aga neid keeli mõistetakse Eestis ometi paremini kui läti keelt. Tegemist on küll teadusraamatuga, kuid võib arvata, et ta äratab ka laiemat huvi ja et nii mõnigi lugeja tahaks rohkem teada just seda, kuidas eesti keel läti keelt on mõjutanud. Olgu niisiis artikli tutvustamiseks esitatud siin vahepealkirjade tõlked: „Kas laenud või substraat?”, „Kas häälikuasendused on järjekindlad?”, „Baltisaksa keel vahendajakeelena”, „Häälikuasendused laenu­allika ja laenamisaja fikseerijana”, „Lõunaeesti murrete läti kontaktid”, „Võtmesõna kreevinid”, „Mida ikkagi deskriptiivsõnadega peale hakata?”. Sõnavarateemaga on seotud ka kolm retsensiooni: „Mis on läti meteoroloogilises sõnavaras pärit läänemeresoome keeltest ja vastupidi” analüüsib Benita Laumane 2005. aastal avaldatud vastavasisulist mahukat uurimust, „Liivi keel elab edasi läti slängis” tutvustab 2005. aastal ilmunud läti slängi sõnastikku põhiliselt liivi keelest lähtudes ja „Läti slängi sõnaraamatust eesti slängi(uurimise) taustal” – 2006. aastal ilmunud sõnaraamatut eesti keelt silmas pidades. Otsesemalt liivi keele kesksed on „Kura kaja liivi keeles”, millest ilmneb liivi keele olulisus XVII sajandi alguseks hääbunud kura keele häälikuehituse ja sõnavara uurimisel, ning kogumiku selle osa ainuke üksiksõna käsitlus, milles esitatakse liivi adverbile paldīn ’praegu, nüüd’ läti etümoloogia. Teistest artiklitest eristub mõneti oma teema poolest „Eesti-läti kakskeelsusest Valgas. Vaade ajalukku”, kust saab teavet ka Valga ajaloo ja eesti-läti etnilise piiri kujunemise kohta.

Raamatu kolmas osa „Sõnal on sõlmed sees”, kuhu Lembit Vaba on koondanud sõnavara ja selle päritolu uurimisega seotud üldisemaid käsitlusi, algab saksakeelse artikliga, milles analüüsitakse eesti keele näitel läänemeresoome laensõnavaras toimunud sõnaalguliste konsonantühendite asendusi (ühe või kahe konsonandi väljajätt, vokaali lisamine). Selle teemaga haakub ka raamatu esimese osa artikkel „Ergänzungen zur Substitution des baltischen wortanlautenden *st” („Täiendusi balti sõnaalgulise *st asendamise kohta”). Sõnasiseste konsonantidega tegeleb kaks artiklit, vastavalt nasaalide ning r-i kao ja lisandumisega nii meie oma sõnavaras kui ka laenudes. Artikkel „Need tüütud putukad” võtab vaatluse alla tähendusrühma, kus on suurel hulgal laensõnu: kirja- ja murdekeeles on indoiraani, balti, läti, vene, (alam)saksa, rootsi, soome, võib-olla poola ning piiblitõlgetes ka heebrea päritolu putukanimetusi. Mitmes artiklis esitatakse taas sõnaetümoloogiaid: saba (k.a selle tuletised), sarn, sarnane, sülem, kusal, räni, kreml. Selle teema ja kogu raamatu viimaseks artikliks on „Sõna sõlmed. Etümoloogilisi märkmeid üsked jt. ’tuulamata vili’ kohta”, kus arutletakse mõne sellise sõna päritolu üle, mille laenuallikas ei ole üheselt selge.

„Sõna sisse minek” annab Lembit Vaba viimase paari aastakümne teadustööst mitmekülgse ülevaate. Ent on väga loomulik, et tema töö jätkub, pärast selle raamatu trükkiandmist on ilmunud tal mitu kirjutist nii Keeles ja Kirjanduses kui ka mujal, sealhulgas läänemeresoome balti laenude olulisest rollist balti vokaalisüsteemi arengu selgitamisel(1) ning sõna lõõts etümoloogia(2), mis on erilise tähtsusega avastus, sest pakub lisatoe sõna mets balti päritolu kinnituseks.


  1. L. Vaba, Leisten die Baltismen in den ostseefinnischen Sprachen einen Beitrag zur Klärung der Entwicklungsetappen von balt. *ei? – Linguistica Uralica 2016, kd LII, nr 1, lk 26–31. https://doi.org/10.3176/lu.2016.1.02
  2. L. Vaba, Über eine mögliche baltische Herkunft von frühostfi. *lēćća *’Blasebalg’. – Linguistica Uralica 2016, kd LII, nr 3, lk 161–167. https://doi.org/10.3176/lu.2016.3.01