PDF

In memoriam Arvo Krikmann

(21. VII 1939 – 27. II 2017)

Foto: Andres Tennus (Tartu Ülikool)

Surma sirp on terav.

(Märjamaa)

27. veebruaril lahkus meie hulgast rahvusvaheliselt tunnustatud parömioloogia teoreetik, silmapaistev folkloori lühivormide, kujundkõne ja huumori uurija Arvo Krikmann.

Arvo Krikmanni teadlasetee kestis üle poole sajandi. Selle algusaja tähiseks on tema  rahvanaljandite alase diplomitöö trükis avaldamine 1962. aastal, viimased artiklid on veel ilmumas. Alates Tartu ülikooli lõpetamisest 1962. aastal kuni aastani 2014 asus tema töölaud rahvaluulekogude juures Eesti Kirjandusmuuseumis (kuni aastani 2000 oli tema ametikoht Eesti Keele Instituudi koosseisus). Rahvaluule erakorralise professorina pidas ta loenguid Tartu Ülikoolis aastatel 1992–2005.

Arvo Krikmanni põhiliseks uurimisaineks said aastakümneteks vanasõnad ja mõistatused. 1975. aastal kaitses ta kandidaadikraadi („Vanasõnade sisu ja maailmavaate uurimise problemaatikast”) ja 1998. aastal filosoofiadoktori kraadi („Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, žanrisuhteid, üldprobleeme”). 1997. aastal valiti Arvo Krikmann Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta on üle kahesaja teadustöö, sh 16 raamatu autor. Arvo Krikmann on aegumatu väärtusega suurväljaannete „Eesti vanasõnad” (I–IV, 1980–1988), „Eesti mõistatused” (I–II, 2001–2002; III:1, 2012; III:2, 2013) ning „Vanasõnaraamatu” (1984) ja „Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ. Valik lõunaeesti mõistatusi” (2000) pea- või kaaskoostaja. Tema folklooriuuringutega on tihedalt seotud eesti vanema kirjakeele ja kujundkõne analüüs (raamatud „Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes” (1986), „„Sai hea obaduse vastu obadust”: Löömist ja peksmist märkivad väljendid eesti keeles” (2004)) ning kirjutised lingvistiliste huumoriteooriate uuematest arengutest(1) ja huumori ning kujundkõne vahekorrast(2).

Arvo Krikmanni teeneks on eesti rahvaluule käsitluse maailmale nähtavaks tegemine. Tema töid publitseeriti juba 1980. aastail rahvusvahelises parömioloogia aastaraamatus „Proverbium: Yearbook of International Proverb Scholarship”, 2009. aastal ilmus selle lisasarjas Krikmanni raamat „Proverb Semantics: Studies in Structure, Logic, and Metaphor”. Arvo Krikmann oli mitme välismaise teadusorganisatsiooni, toimetuskolleegiumi, juhtkomitee ning teadusnõukogu liige: Soome Kirjanduse Selts, Kalevala Selts, Academia Scientiarum et Artium Europaea, Rahvusvaheline Parömioloogia Assotsiatsioon (AIP-IAP), aastaraamat „Proverbium”. Ta kuulus Akadeemilisse Rahvaluule Seltsi ning oli Rahvusvahelise Rahvajutu-uurimise Ühingu (ISFNR) ja Emakeele Seltsi auliige.

Arvo Krikmann oli Eestis üks aktiivsemaid kognitivistliku kujundkõne teooria arendajaid ja rakendajaid nii folkloristikas kui ka lingvistikas. Juba 1970.–1980. aastail  lähenes Arvo Krikmann vanasõnade tähendusstruktuuri mõtestamisele tähelepandavalt uuenduslikult, kognitivistlikust vaatenurgast,(3) märkigem – paralleelselt George Lakoffi ja Mark Johnsoniga. Tema seisukohad parömioloogiliste metafooride ülekandemehhanismi ja -suundade kohta on osutunud universaalse seaduspära juhtudeks. Arvo Krikmann toob vanasõnade kognitiivses struktuuris universaalse mõõtmena välja nende aksioloogilise aspekti ja modaalstruktuuri, mida senistes parömioloogilistes töödes küll ei ignoreerita, kuid mis pigem lahustuvad figuratiivsuses, pragmaatikas, didaktikas jms. Tema pikem kirjutis „Kaasaegse metafooriteooria panus parömioloogiasse”(4) annab põhjaliku ülevaate metafoori, metonüümia jt figuratiivse keele nähtuste ümbertõlgendamise teooria arengutest tunnetusteaduse algusaegadest kuni tänaseni, kaasates käsitlusse kujundkõne analüüsisuundade kõrval ka kognitivistika puhtlingvistilisi vorme. Arvo Krikmanni tähelepanekud figuratiivse kõne polüfunktsionaalsuse, polüsituatiivsuse ja polüsemantilisuse kohta on viimase neljakümne aasta jooksul mõjutanud ja innustanud paljusid kujundkõne uurijaid.

2003. aastal algatas Arvo Krikmann uurimustesarja „Reetor”, olles ka selle peatoimetaja. Põhjusel, et kujundkõne uurimine oli olnud kognitivistlike lingvistide ja psühholoogide pärusmaa, retoorika aga filosoofide, kirjandus- ja kultuuriteoreetikute ala, seadis ta sarja eesmärgiks keskendada ja kanaliseerida juba olemasolevat, mitmekümne aasta jooksul kogunenud potentsiaali. Avanumbri saatesõnas märgib ta, et sellest „võiks Eesti humanitaarmaastikul saada töökoda, kus hakatakse ehitama kui mitte silda, siis kas või purretki üle selle kuristiku, mis neid teineteisest lahutab”. Tänaseks on „Reetorit” ilmunud üheksa köidet.

Arvo Krikmann üllatas vahel oma ootamatute valikutega. Temale omase kirglikkusega asus ta mõtestama pool sajandit kestnud totalitarismi mõjusid meie kultuuris. Ta koordineeris ja korraldas 543-leheküljelise artiklikogumiku „Võim ja kultuur” (2003) väljaandmist, Stalini fenomeni lahti kirjutamine päädis 398-leheküljelise raamatuga „Netinalju Stalinist” (2004).

Me peame enesestmõistetavaks, et Arvo Krikmanni panust humanitaarteadustesse on kõrgelt hinnatud. Alati ei pruugi see nii olla. Arvo Krikmanni on tunnustatud Valgetähe III klassi teenetemärgi (1998), Eesti Vabariigi teaduspreemia (1999), Balti Assamblee teaduspreemia (2004), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2004) ja Soome Kalevala Seltsi Lõikustänupüha auhinnaga (2013), Eesti Teaduste Akadeemia Paul Ariste nimelise medaliga (2014) ning Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga (2014).

Arvo Krikmanni ehk  Kriku, nagu teda tundsid kolleegid, sõbrad ja tuttavad, inimlikus olemuses oli arusaam, et keegi või miski ei ole nii hea, kui kiidetakse, ega nii halb, kui laidetakse. Sestap olid tema antud hinnangud enamasti vaoshoitud napid read, vahel harva siiski ka sügavast eruditsioonist lähtuv mõte-mõttelt, lause-lauselt läbianalüüsitud arvamus. Magistri- ja doktoritööde juhendajana oli ta kaljukindel, et kedagi ei tule kättpidi teaduse juurde talutada, et ka algaja peab ise mõistma, kas tal on võimeid ja visadust seda tööd teha. Just seetõttu laskis ta oma õpilastel areneda looduse antud suunas. Olles ise kadestamisväärselt töökas, ülimalt põhjalik ja pühendunud, ei sundinud ega kiirustanud ta kedagi tagant.

Kriku teaduslik käekiri oli isikupäraselt läbitunnetatud, mõte alati selge   autoripositsiooniga. Tema keel oli nii sõnas kui ka kirjas väga metafoorne, vahel ka nii mänguline, et vähema huumoritajuga inimene ei tarvitsenud peidetud nükkest aru saadagi. Kui Kriku arvas, et lool on kasukamaik man, siis tähendas see seda, et töö on teoreetiliselt nõrk. Käesoleva aasta alguses „taas-esma”-avaldati Loomingu Raamatukogus „Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu”, mille 25-tuhandeline tiraaž 1975. aastal makuleeriti. Raamatu tänusõnades kirjutas Arvo Krikmann, et sellele „sai osaks kurb saatus hukkuda nõukogude tsensuuri haihammaste vahel….”(5)

Nagu loovale isiksusele sageli omane, olid Krikulgi väikesed pained. Kitsamas ringis mainis ta puhuti ikka, et võib juhtuda, et tema eludaatumid langevad saja-aastase nihkega kokku Hurda omadega (22. VII 1839 – 13. I 1907). Jakob Hurda sõnakultuuripärandi uurimiseks, suureks kirjutamiseks ning maailma viimiseks oli talle eluaega antud kümne aasta võrra rohkem. Krikule ei olnud meelt mööda administratiivne töö. Sisemise kohustuse ajel ta siiski täitis Eesti Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjoni liikme ülesandeid ja Eesti Teaduste Akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja kohuseid ning oli ka Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse juht. Teatava sarkasmiga tavatses ta öelda, et „kui sind ei ole kõrgemates alamžanrites, siis sind pole olemas”.

Arvo Krikmanni hing ja olemine kuulusid teadusele, kuid ta oli olemas ka oma sõpradele, olgu need siis lähedal või kaugel. Ta oskas pakkuda tuge vastuvõetavas vormis. Olen minagi talle selle eest siira tänu võlgu. Arvo Krikmanni mõttekaaslane ja sõber, Vermonti ülikooli professor, kaasaegse parömioloogia suurkuju, folklorist ja fraseoloog Wolfgang Mieder kirjutas Krikmanni 75. sünnipäeva puhul siinsamas ajakirjas: „Pole kahtlustki, Kriku, et Sa oled üks minu kangelasi! Imetlen väga nii Sind isiklikult kui ka Sinu uskumatut teadustööd.”(6)

Kes annab, sii om kuningas.

(Tarvastu)

 


  1. A. Krikmann, Koestler, Raskin, Attardo ja teised: lingvistiliste huumoriteooriate uuemaist arenguist. (Reetor 4.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004.
  2. A. Krikmann, Huumori ja kujundkõne eristatavusest. – Teoreetiline keeleteadus Eestis II. (TÜ üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 7.) Toim I. Tragel, H. Õim. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006, lk 21–40.
  3. Nt A. Krikmann, Remarks on proverb semantics 1. On denotative indefiniteness of proverbs. Tallinn: Academy of Sciences of the Estonian SSR, 1974. Ilmunud ka: A. Krikmann, On denotative indefiniteness of proverbs. – Proverbium 1984, kd 1. Columbus: Ohio State University in cooperation with the University of Vermont and the Hebrew University of Jerusalem, lk 47–92. Eestikeelne lähtetekst: A. Krikmann, Vanasõnateksti denotatiivsest määramatusest. – Keel ja Kirjandus 1974, nr 1, lk 22–29; nr 2, lk 83–98. A. Krikmann, Remarks on proverb semantics 2. Some additional aspects of semantic indefiniteness of proverbs. Tallinn: Academy of Sciences of the Estonian SSR, 1974. Ilmunud ka: A. Krikmann, Some additional aspects of semantic indefiniteness of proverbs. – Proverbium 1985, kd 2. Columbus: Ohio State University in cooperation with the University of Vermont and the Hebrew University of Jerusalem, lk 58–86.
  4. A. Krikmann, Kaasaegse metafooriteooria panus parömioloogiasse. – Uurimusi folkloori lühivormidest. (Reetor 1.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2003, lk 52–143.
  5. A. Krikmann, Laustud sõna lagumise lugu (ebakompetentselt poolelt nähtuna). – Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu.  Loomingu Raamatukogu 2017, nr 1–2. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 105.
  6. W. Mieder, Sõbrad on isegi kaugel viibides lähedal. Arvo Krikmann 75. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 7, lk 542.