Rumalad mulgid ehk etümologiseerimise okkaline tee

Teretulnud on Taavi Pae ja Kersti Lusti ponnistus näitamaks, et mikroetnonüüm mulk : mulgi ei ole läti, vaid muud, nt onomastilist päritolu (Pae, Lust 2017). Alles kümme aastat tagasi Mari-Ann Remmeliga kahasse kirjutatud loos on Pae olnud n-ö traditsioonilisel seisukohal, s.o „mulk seletusena tundub tõenäolisem siiski tema läti päritolu” (Pae, Remmel 2006: 108). Mulgi päritolu üle on omal ajal pead murdnud niihästi lennuka fantaasiaga harrastusetümoloogid kui ka professionaalsed keeleteadlased, Pae ja Lust annavad uurimisloost üsna põhjaliku ülevaate. Nii eesti kui ka indoeuroopa keeli käsitlevas etümoloogilises kirjanduses on kinnistunud rahvusvaheliselt tuntud slavisti, mõne aasta ka Tartu ülikoolis tegutsenud Max Vasmeri (1886–1962) esitatud läti etümoloogia, s.o laen läti originaalist muļ̂ķis ’loll, lollpea, tohman, juhmard, tobu, ohmu, unimüts, lambapea, eesel’ (vt Vasmer 1920: 343–346, 1921: 8, 1922: 13). Vasmeri seisukohta on tsiteerinud ja indoeuropeistide hulgas levitanud balti keelte sõnavara uurija Kazimieras Būga teaduslikus jätkväljaandes „Tauta ir žodis” aastal 1923 (vt Būga 1961: 684), soome keeleteadlane, läänemeresoome keelte balti laenude uurija Jalo Kalima (kaaludes sõna kuulumist koguni vanemasse laenukihistisse, vt Kalima 1936: 139), leedu etümoloogilise sõnaraamatu autor Ernst Fraenkel (LEW I: 471 sub mùlkis²) jt. Läti sõna leedu vaste on mùlkis ’loll, rumal, arutu, mõistmatu (inimene), molutaja; kogukas, jäme, lihav inimene’, millel on rida homonüüme, sh nt mul̃kis ’nuttur, vesistaja, piripill’ ja hilislaen mùlkis ’lõss, kooritud, läbiaetud piim’ saksa murdelisest laenualusest molke id. (LKŽ). Balti sõnaperel on usutav ja väga ulatuslik indoeuroopa taust (vt IEW II: 719 sub *melǝ -k-, *mlāk-; Etimologija).

Lugesin tähelepanelikult autorite argumente ja leidsin, et osa neist vajab tingimata kommentaare: minu arusaam mulgi traditsioonilise tõlgenduse õigsuses veel kõikuma ei löönud. Juba etteruttavalt tahan öelda, et autorite tööle oleks suurt kasu toonud keeleajaloo, eriti ajaloolise derivatsiooni tundmine, parem orienteerumine balti materjalis ja etümologiseerimismetoodika valdamine, sest autorid toonitavad, et nende töö rõhuasetus on sõna päritolul.

mul´t või mul´k?

Autorid juhivad tähelepanu sellele, et läti muļķis hääldus on multis (Pae, Lust 2017: 434 joonealune 1) [tegelikult küll mul´t΄is], tahtes sellega ilmselt öelda – seda selgelt väljendamata –, et läti laenu korral oleks ootuspärane häälikukuju mul´t, mitte mul´k. mul´tis esindab standardläti hääldust, ent läti keel pole ajalooliselt olnud ega ole tänapäevalgi homogeenne. Läti mediodorsaal ehk keskkeelehäälik t΄, mida kirjas märgib grafeem ķ, valmistab paljudele läti keelt emakeelenagi kõnelevatele inimestele mitut laadi hääldamisraskusi. Ülemläti dialekti paljudes murretes häälik puudub ja seda korvab palataliseeritud k΄ (vt nt Laua 1969: 137 jj; LV 2013: 19).(1) Seda tõsiasja peegeldavad ilmekalt liivi ja eesti keele läti laenud. Kuraliivi keeles on lt ķ substituudiks kas k või t΄k, kuid mitte t΄ (Suhonen 1973: 32, nt mu’l´k̆ki ’loll’), eesti keeles samuti valdavalt k΄ või k, üksikjuhtudel t΄ resp. t, mille põhjus on seotud rahvaetümoloogilise tõlgenduse, onomatopöa või muude hälvet põhjustavate, eesti murdekeele iseärasustest johtuvate teguritega (Vaba 1997: 408).

Baltisaksa keeles tunti läti sõna muļķis kujul Mulks [mulks] ’kohtlane, lihtsameelne inimene / einfältiger Mensch’ ja see oli käibel nii Kuramaal kui ka lätikeelsel Liivimaal elavate baltisakslaste keeleuususes (Kiparsky 1936: 99; baltisaksa esinemuse esmateated Kiparsky järgi W. v. Gutzeiti sõnaraamatus „Wortschatz der Deutschen Sprache Livlands” (Riga, 1859–1899)).

Üksnes salatsiliivis, s.o Vidzeme läänepoolses osas on ķ asendajaks üsna järjekindlalt t΄, omasõnavaraski sageli k΄ > t΄: sõnas mult΄ ’loll’ on lt ķ esindatud ootuspäraselt t΄-ga; vrd veel muid salatsiliivis esinevaid laenunäiteid: agurt΄ ’kurk, kurgi’ < van murd agurķis, krut΄t΄ ’roop’ < kruķis. Kuid ee mul΄k sündis ja arenes mikroetnonüümiks ida pool, tõenäolisimalt Ruhja piirkonnas, kus ķ asendajaks oli k΄ (k), kuid sellest lähemalt allpool.

mul´k ja lol´k

Autorid eksivad, väites, et eesti murdekeel ei tunne apellatiivi mu΄lk tähenduses ’loll’ (Pae, Lust 2017: 440). Jämajalt on siiski registreeritud mul´k : mul´gi ’vähese mõistusega inimene’, mis on laenatud Kuramaal kõneldud läti keelest või tuntuks saanud liivi keele vahendusel (Vaba 1997: 136). Huvitavat laenujuhtumit esindab Karulast lol´k : lol´gi ’loll’, mis on õieti eesti ja läti lolli tähistavate sõnade sulam (Vaba 1997: 122). Käesoleva teema seisukohalt on neil teateil muidugi marginaalne tähendus.

Kuidas, miks ja kus tekkis mikroetnonüüm mul´k? Kolm versiooni

Etnonüümide, sh mikroetnonüümide semantilist tüpoloogiat on innukalt uuritud ja asjaomane kirjandus on ulatuslik. Värskeima näite saab tuua meie lähinaabrusest: Antra Kļavinska on uurinud etnonüüme ja nende tekke­motiive latgali folkloori näitel ja kaitsnud mõni aeg tagasi sel teemal doktoritöö (Kļavinska 2015). Uurimistulemused kinnitavad, et emotsioonidest juhinduvad hinnangulised, nöökiva või koguni halvustava sisuga mikroetnonüümid pole paraku tavatud. Seda tüüpi etnonüümid on sünnifaasis kahtluseta eksoetnonüümid, s.o naabrite poolt antud. Loomulikult eeldan, et tekkefaasis oli eksoetnonüüm ka mul´k, kuid mis hetkest muutus see lõunaviljandlaste endoetnonüümiks (enesenimeks), pole selge. Karastunud sõnavarauurija küll teab – aniharva õnnestub seista uue sõna imelise sünnihetke juures.(2)

Esimene versioon. Max Vasmer on mul´gile läti algupära esitades toonud samasisulisi näiteid Euroopa eri paigust. Analoogidele tuginedes on ta oletanud, et lõunaviljandlaste keelepruugis sageli korduv lätilaenuline mul´k hakkas naabritele sedavõrd kõrva, et sobis nende arvates lõunaviljandlasi tabavalt tähistama; lisan – tühjenenud sealjuures algsest sisust. Just nii on kujunenud kas või saarlaste hüüdnimi muga Saaremaa murdekeelest naabritele kõrva hakanud ja veidrana tundunud pronoomenist muga ’mõni, osa, muist’ (nt mugadel oli üks, mugadel oli kaks ’mõnedel oli üks, mõnedel oli kaks’, vt EMS VI/26: 139).

Teine versioon. Soodsad eeldused mikroetnonüümi mul´k sünniks kujunesid XVI saj lõpus ja XVII saj alguskümnenditel Ruhja (Rūjiena) piirkonnas, kui sealne etniline situatsioon dramaatiliselt muutus seoses Liivi sõja (1558–1583) sündmustega. Vene väed rüüstasid ja hävitasid 1560. a augustis Ruhja kihelkonna külasid, mille tagajärjel eestlaste arv vähenes. XVII saj esimestel kümnenditel hakkas kihelkonda ja hajusamalt põhja poole Saarde ja Viljandi suunas tulvama arvukalt lätlastest uusasukaid Kuramaalt, kes mh tõid kaasa oma keeleuususe, mille ilmekaid jälgi leidub Ruhja piirkonna läti keeles ja kohanimistus tänapäevalgi. Piirkond lätistus, läti-eesti keelepiir nihkus tunduvalt põhja poole, seal aga eestistus lõplikult hiljemalt XVIII saj jooksul. Minu arvates on Paul Johansen (1938: 52 jj) Rootsi 1600., 1624. ja 1638. a revisjonidele toetudes väga usutavalt kirjeldanud piirkonna lätistumise kulgu. Revisjonide nimeainestik kõneleb sellest, et XVII saj alguskümnenditel olid paljud talukohad piirkonnas veel eestlaste käes, eriti kihelkonna põhjaosas (Arras, Moiseküll, Metzküll ja Kürbelshof (Johansen 1938: 52). Etniliste olude muutumine, segaasustus ja rinnutsielu tekitavad kokkupõrkeid, vastastikust vaenamist, pilklikku nimetamist jne. Johansen on oletanud, et sellistes oludes sündis pilkenimi mul´k (Johansen 1938: 53, viide 14). Pae ja Lust näikse küll tundvat Johanseni kirjutist (Pae, Lust 2017: 441 joonealune 27), lähevad aga millegipärast sellest Johanseni esitatud intrigeerivast, kuid täiesti loogilisest oletusest vaikides mööda. Lolluse temaatika on seda tüüpi emotsionaalsetes mikroetnonüümides laialt viljeldud nähtus. Wiedemanni sõnaraamat tunneb läänlastele naabrite antud pilkenime lǟne-lol´l´ (Wiedemann 1973: 519), Vestringi sõnaraamatus leidub variant Läne Lüll ’Läänemaa talupoeg’ (Lül ’juhm inimene’, Vestring 1998: 125). Soomes on naaberkihelkonnad tähistanud pilke­nimega lollo ’lollike’ Edela-Soomes elavat Loimaa rahvast. Jne, jne. Pole nähtavasti liiaks ikka ja jälle endale meelde tuletada tõsiasja, et kipume hindama omaaegseid olusid, arusaamu jm tänapäevase mõõdupuuga.

mul´gi päritolu teemat emotsionaalses sõnavõtus käsitlenud Eduard Vääri (2000: 11) rõhutab, et lätlased ei tunne sellelaadset eestlaste kohta käivat nimekuju. Sama seika toonitavad ka Pae ja Lust (2017: 440). Seda argumenti kommenteerides tahan juhtida tähelepanu vanade, n-ö folkloorsete etnonüümide äärmiselt lokaalsele levikule, nt eestlasi tähistav kurrata või kurrats (< ee kurat) ei ole ega pole kunagi olnudki ülelätiliselt tuntud. Ses suhtes on täiesti uues situatsioonis tänapäeva Lätis eestlasi märkivad ja sotsiaal­meedias viljeldavad urmasi või estiņi, mida tänu internetile tuntakse tõenäoliselt üle kogu Läti riigi.

Muide, veel ühel ootamatul moel on läti keel võinud mõjutada meie mikroetnonüüme, nimelt lõunaeesti taustaga kene-liitelisi nimesid, mis täiesti ilmselt jälgivad läti tuletusmalli ja millele on juhtinud tähelepanu juba Julius Mägiste (vt lähemalt Vaba 2004: 53).

Kolmas versioon. Jumekas on seegi oletus (ja vahest koguni kõige tõesem), et mul´k on lähtunud läti lisa- ja/või talunimest, see omakorda üldnimest muļķis. Autorid väidavad ekslikult, et „Liivimaa Läti osas Muļķi– ja Muļķu-nimelisi kohti pole” (Pae, Lust 2017: 441). Nii see siiski ei ole. Jānis Endzelīns teatab vanadele allikatele („senrakstos”) toetudes mulcke talust Rūjienas (Ruhjas) (Endzelīns 1961: 456–457). Kättesaadava kirjanduse põhjal on võimalik osundada veel Limbaži piirkonna Aloja haldusüksuse Brīvzemnieki vallas asuvale järvele nimega Muļķa ~ Muļķu ezers ~ Muļķezers (Endzelīns 1961: 456–457; Vietvārdu datubāze). Selle järvenime seost üldnimega muļķis toetavad arvukad stulb-tüvelised järve-, jõe- ja soonimed (nendega on võimalik tutvuda nt Läti kohanimeandmebaasis Vietvārdu datubāze, vrd lt stulbs ’rumal, loll, taipamatu, juhm, napakas, nõme, nürimeelne, sõge jne’). Siin on ehk vajalik juhtida tähelepanu adjektiivi stulbs semantilise hargmiku arhailistele liinidele ’liikumatu, kange, jäik’ ja ’pime, mittenägev, nägemisvõimetu’ (detailsemalt: LEV II: 312–313; vrd ka ee sõge ’pime, mittenägev’ > ’loll, rumal, segane, taipamatu, vähearenenud, harimatu, mahajäänud’), mis on muide esindatud muļķis-pere semantilises hargmikus, nagu osutasin juba eespool. Muļķ-tüvelisi kohanimesid esineb ka Kuramaal (Dundaga) ja Latgales (Krāslava külad: ltg Lelī Muļki, Mozī Muļki, lt Lielie Muļķi, Mazie Muļķi) (Endzelīns 1961: 456–457; Vasmer 1971: 720; Vietvārdu datubāze). Leedu hüdronüümide etümoloogiline sõnaraamat esitab mulk-tüvelised veekogude nimed Mulkiškio Skardelis (jõgi) ja Mulkiškis (järv), mis on seotud kas otse hüüdnimedest lähtunud perekonnanimede Mul̃kis, Mulkỹs vahendusel üldnimega mùlkis ’loll, rumal (inimene), molutaja, arutu, mõistmatu’ (või etümoloogiliselt muud päritolu, kitsalevikulise substantiiviga mul̃kis ’nuttur, vesistaja, piripill’) (Vanagas 1981: 221; LPŽ: 280).

Läti nimeuurijad seovad perekonnanime Muļķis üldnimega muļķis ja arvavad ebasündsate perekonnanimede hulka (vt Staltmane 1981: 147). Inta Rogenbuka (2016: 34, 155) andmeil on Muļķis antud Vidzemes kahele suguvõsale. Selle üsna ebahariliku nime tekkelugu pole Läti uurijad valgustanud.

mulk : mulgi ja mulk : mulgu ning talunimed Mulgi ja Mulgu

Autorid kirjutavad (Pae, Lust 2017: 440): „mulk seostub peale rahvanimetuse veel eelkõige augu, ava, aiamulgu või läbikäigukohaga aias.” See seisukoht on ekslik: sõnapaar esindab graafilisi homonüüme, mis ei ole kuidagimoodi etümoloogiliselt seotud. u-tüveline mulk : mulgu kuulub läänemeresoome ühispärandisse, sama sõnapere liige on võib-olla ka vdj-sm-is-krj-vps mulkku ’munandikott, munand, song jt’ (SKES II: 350; EEW V: 1566; SSA 2: 177), ent mul´k : mul´gi ei kuulu siia. Julius Mägiste on oma doktoritöös (Mägiste 1928) ulatusliku keeleainestiku toel usutavalt näidanud, et ee-, i– ja u-tüvelised variandid on keeliti küll võimalikud lms *oi-, *e̮i-deminutiividest, nt *loll-oi: ee loll : lolli ja lolu id., Kuu lollukane ’lollikene’, vdj lolli ja lollo ’juhm, lollakas, juhmakas’ (Mägiste 1928: 50, 69, 95, 122 jj), sm lollee, lolli ’loll’, lollo (Loimaa rahva pilkenimi naaberkihelkondades); u-tüveline mulk : mulgu ei esinda seda tuletustüüpi, mistõttu etümoloogiline seos mikroetnonüümiga on välistatud. Selle eriline rõhutamine on vajalik kas või seetõttu, et autorid näikse soovivat Mulgi-nimed seostada Põhja-Eestis levivate Mulgu-nimedega. Kuid viimased ei kuulu etümoloogiliselt siia. Lisanime Mul(l)ika jmt kaasamine samasse ringi pole samuti mõeldav.

Autorid on teinud tänuväärse töö, kogudes suure hulga hästi dokumenteeritud ainestikku, kuid selle asjatundlik etümoloogiline analüüs seisab neil alles ees. Loodetavasti autorite ind ei rauge ja nad jätkavad otsinguid ning käesolevad tagasihoidlikud kirjaread ei pärsi, vaid lisavad vunki.

Käesolev kirjatükk on valminud pelgalt autori huvist teema vastu ega ole seotud mitte ühegi rahastatava projektiga.