Lühidalt

Jean-Pierre Minaudier. Grammatika ülistus. Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnadehuvilise lingvistilised rännakud. Tallinn: Varrak, 2017. 149 lk.

„Grammatika on ennekõike unistus ja luule!” ütleb Jean-Pierre Minaudier, kes on oma eksklusiivse raamatukogu täitnud maailma erinevate keelte grammatikatega. Neid on tal kaaneteksti andmetel 1296 (praeguseks võib-olla juba rohkem) ja neis kirjeldatakse 931 keelt. Raamatu alguses väidab Minaudier end laulvat ülistuslaulu teenimatult varju jäänud luuleobjektile, milleks on gerundium, teose lõpus lubab aga kirjutada gerundiumi ülistuseks hümni kahekümne neljas keeles.

Algus- ja lõpupeatüki vahele mahub rohkesti nii unistusi, luulet, põnevaid grammatilisi avastusi kui ka säravaid vaimukusi. Grammatikate toel rändab autor kogu maailmas, ka selle kõige kaugemates ja raskesti ligipääsetavamates soppides, kuhu iial ulatunud keele­teadlase jalg.

Minaudier hindab keerulisi keeli, keelelist mitmekesisust ja talle ei meeldi Chomsky universaalid, mille raamidesse tema õnneks ei mahu enamik maailmas kõneldavaid keeli.

Nagu ka eestlasest indiaani keelte uurija Indrek Park, hindab Minaudier keerulisi keeli. Mida keerulisem ja kummalisem, seda huvitavam!

Jean-Pierre on ka Eesti sõber, ta on tõlkinud eesti kirjandust ja kirjutanud prantslastele Eesti ajaloost. Paraku ei leidnud ma tema raamatus nimetatud keelte nimekirjast keeli, mida on uurinud just eestlased. Kamassi ja masai (või ka maasai) keele puhul on see arusaadav, sest Ago Künnap on küll kirjutanud kamassi keelest doktoritöö, kuid mitte grammatikat. Siiski on viimane kamass Klavdia Plotnikova käinud 1970. aastal koguni Eestis ja temast kirjutati sel puhul eesti ajakirjanduses palju. Oma keelt sai ta lõpuks rääkida ainult jumalaga. Ka misjonär Leonhard Blumer kirjutas masaidele küll aabitsa ja masai­keelse katekismuse,(1) kuid mitte akadeemilist grammatikat. Aga kindlasti on masai grammatika olemas ja arvatavasti ka Jean-Pierre’i riiulil. Indrek Pargi hidatsa keele grammatikal soovitaksin Jean-Pierre’il küll silm peal hoida: see on kaitstud mõni aasta tagasi Indiana ülikoolis doktori­tööna. Park tegeleb samas ülikoolis edasi Põhja-Ameerika indiaani keelte uurimise ja kirjeldamisega, nagu ta on rääkinud Vikerraadio keelesaates 6. ja 12. XII 2015. Ta on tegelenud ka lakotadega ning arikara keelega, mis suri välja mõni aasta tagasi, ja mandani keelega, mida rääkis Pargi intervjuu ajal veel viimane 84-aastane mandan.

Tõlkija Indrek Koff on Minaudier’le olnud võrdväärne partner. Minaudier on küll ka ise eestlaste jaoks oma raamatut pisut täiendanud eesti ainesega, kuid mulle tundub, et üht-teist on lisanud ka tõlkija. Mitmel juhul on tõlkes kasutatud allikat nimetamata eestlase jaoks kõnekaid fraase eesti kirjandusest (luulet vaid targad mõistavad, rumal luuleta läbi saab; merd, mida ju lapsena ihkasin ääretut mina jms). Ka kõigi enamasti tundmatute keelte nimetuste paljudel juhtudel esmakordne eestlasteni toomine pole kindlasti olnud lihtne.

M. J.

Liivi rahva keel ja meel. Eduard Vääri uurimused liivlastest ja liivi keelest. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, 2016. 429 lk.

Teeneka liivi keele uurija, Tartu Ülikooli professori Eduard Vääri 90. sünniaastapäeva puhul ilmus kogumik „Liivi rahva keel ja meel”. Selle on koostanud Ott Kurs, Tuuli Tuisk ning Reet Vääri, toimetanud Ott Kurs, Karl Pajusalu, Tuuli Tuisk ja Mare Valge ning keeletoimetanud Ellen Niit. Teos koondab Eduard Vääri uurimusi liivlastest ja liivi keelest, mis on kirjutatud enam kui poolesaja aasta vältel. Ühtlasi sisaldab kogumik liivlaste endi loomingut (ennekõike luulet), samuti liivikeelseid jutustusi, mis on kas osaliselt või täielikult varustatud eestikeelse tõlkega.

Eduard Vääri enam kui 200 uurimuse, artikli ja ettekande hulgast on kogumiku koostajad üllitanud loogilise ülesehitusega ning kasutajasõbraliku tervikliku teose: I peatükk koondab üldisi kirjutisi liivlaste kohta, II peatükk keskendub konkreetsetele kohtadele ja inimestele, III liivlaste jutustustele ja luulele, IV peatükk aga tutvustab lugejale Eduard Vääri artiklite põhjal liivi keele uurimislugu ning V peatükk liivi kirjaviisi ja kirjakeelt. Raamatu lõpus paikneb bibliograafia, mis loob tervikpildi Vääri töödest liivi keele alal, isikunimede register annab aga võimaluse jõuda hõlpsasti raamatus mainitud isikuteni, näiteks liivlaste ning nende uurijateni. Toimetajad on teinud tänuväärset tööd asjakohaste ja täpsustavate märkuste lisamisega ning tekstide, aga ka koha- ja isikunimede tänapäeva liivi kirjakeelde panemisega. Nimelt oli suur osa raamatus kasutatud tekstidest Eduard Vääril kirja pandud foneetilises transkriptsioonis, osa aga ka liivlaste endi üles tähendatud igaühe äranägemise järgi. Raamatut ilmestavad arvukad fotod mitmest erakogust ja arhiivist.

Seega on raamatu koostamisel õnnestunud silmas pidada võimalikult laia publikut: nii keeleteadlasi kui ka teisi keelehuvilisi, kellele liivi rahva meel ja keel huvi pakuvad. Teose väärtus seisneb ka selles, et raamat võtab kokku Eduard Vääri elutöö eesti keele lähedase sugulaskeele uurimisel, mis algas üliõpilaspõlves 1948. aastal ning päädis artikli „Liivi kiri ja kirjakeel” ilmumisega tema viimasel eluaastal 2005.

MIINA NORVIK

Keiti Vilms. @keitivilms. Eesti esimene säutsukogumik. Tallinn: Tänapäev, 2017. 175 lk.

Keiti Vilms pälvis 2016. aasta keeleteo valimistel publikuauhinna oma Twitteri-postituste eest ning varsti pärast seda ilmus tema säutsude valikkogu. Senine arvustus on kogule andnud pigem kiitvaid hinnanguid, kusjuures kontekstidena tulevad kõne alla nii sünnikodu internet, „puhas” kalamburistika kui ka luule laiemalt. Kajar Pruul leiab, et tõeliselt loova sõnamängu osakaal on Vilmsil üle 50%, mis olla tavatult kõrge(2), Alvar Loog jällegi näeb tema isikupärana „isiklikkust” ja „naiselikkust”(3). Viimane tõlgendus mõjus üllatavalt, kuid eks näiteks raamatu „100% Leo Luks” taustal võib nii olla küll.

Ometi teeb just nii pidulikele taustadele asetamine raamatule karuteene. Vaimukaid leide on Vilmsil loomulikult küllaga, aga kas sõnamängu ikka saab sisuliselt arvustada? Samamoodi liiga piduliku mulje jätab (irooniliselt?) pompoosne kujundus. Kui võrrelda mustas sametis köidet näiteks (:)kivisildniku kureeritud pehmel poorsel paberil kirju sarjaga, kust pärineb eelnimetatud Leo Luksi teos, tekib tunne, et kalambuurile sobib paremini pretensioonitu ümbrus. Ta on tänavaäärelill, mis rõõmustab möödujat enim siis, kui surub end äkitsi läbi asfaldiprao, õieke väike ja tagasihoidlik, ent rentsli taustal ometi nii kaunis. Sellist sobilikku rentsli­raamistust võib ajastust sõltuvalt pakkuda kas ajakirja Pikker saba või meie päevil Twitter.

Tunnustuse pälviski Vilms ju õieti oma Twitteri-„kohalolu” eest, ning seal ei postita ta muide sugugi ainult sõnamänge. Tema voost leiab lisaks kalambuuridele lugemissoovitusi nii uuemast kui ka vanemast kirjavarast, eesti luule katkendeid  või muidu tsitaate maailmakirjandusest, uudis- ja unarsõnu koos definitsioonidega, lingvistikauudiseid laiast maailmast, naljakaid uudispealkirju. Jah, ka viimased on omal moel keeleline nali – või teistpidi, rõhutavad ridade vahel, et nali, ja võib-olla mõte üleüldse, sõltub alati keelest. Sellest kõigest moodustub tõesti võluv kompott, ja on oluline, et klaasike seda kompotti kuulub järgijate argimenüüsse, mitte ei ole pakitud pidupäevakujundusse.

Vist teavad nüüd juba kõik, et president Toomas Hendrik Ilves tituleeris Vilmsi meie aja Aavikuks, nagu afišeerib ka raamatu tiitelleht. Lisaks sellele on Vilmsi nimetatud „digiajastu Koidulaks” (Alvar Loog) ning „eesti keele Evitaks” (Igor Kotjuh).(4) Küllap sigineb neid tiitleid veelgi. Nii nagu kalambuurižanr ise, on sellised väljendused kohutavalt piinlikud – ja sealjuures ometi just nagu tabavad midagi.

J. R.

Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt. Kogunud Andrus Kasemaa. MTÜ Alatskivi Kogukonna Arenguselts, Liivi Muuseum, 2017. 453 lk.

Enne, kui kadunud aegade ja vanavara fetišeerija Andrus Kasemaa jõudis kuulutada, et ta on „väsinud kõigest sellest vanast” ning et talle meeldib hoopis uus, „ostukärukujuline maailm”,(5) ilmus tema koostatud ja saatesõnastatud kodukohauurimus „Ajapüüdja”. See võtab vaatluse alla Kokora küla ja selle lähiümbruse, mida Kasemaa on oma loomingus kujutanud Poeedirahu nime all. Osalt ongi see raamat otsekui Kasemaa mastaapseimast Poeedirahu-kujutusest, romaanist „Leskede kadunud maailm” (2012) järelejäänud paberite või ilukirjanduse tarbeks teostatud „välitöödelt” kogunenud materjali publikatsioon (mõne sõnasõnalise kattumise kahest raamatust tõesti leiab). Ent suurem hulk materjali on kogutud hiljem ja tegelikult kajastabki raamat süstemaatilist Kokora, selle naaberalade ja kohalikest leskedest mitmekesisema kogukonna ajaloolist uurimist, mille tulemusi on võrgu­avarustesse pudenenud juba aastaid.

Raamatu põhiosa sisaldab 43 inimese mälestusi nii koostajaga vabalt kulgevate vestluste kui ka teadlikult lugejale suunatud kirjalike monoloogide vormis. Lõppu on lisatud arhiiviallikaid (nt ülevaade kohalikust hariduselust) ning hulk fotosid. (Kahjuks on aastail 2012–2016 järjepidevalt täienenud koduloolise blogi kokoravald.blogspot.com tohutu fotomaterjali köitvamatest paladest jõudnud raamatusse vähe.)

Esmapilgul on raamat mitte ainult küljenduslikult rohmakas, vaid ka koor­mavalt mõõdutundetu, aga naljalt midagi kärpida poleks saanudki, iga mälestuse detailid on erinevad. Jutustatakse perekonnast, mängumaadest, nooruspõlve eredamatest hetkedest (nt „lipsulkäigud”, laadad), kooliajast, töökogemusist, aga ka unenägudest jne. Detailselt kirjeldatakse nii sündmusi, olmet, kaaslasi, hooneid kui ka maastike- ja kombemuutusi (koguni aluspesu kandmise üksikasju). Mäletajate sünni­aastad, mida pole märgitud järjepidevalt, jäävad vahemikku 1913–1970. Koostaja osutab, et raamatus on „rääkijate subjektiivne ajalugu”, mille varjus on „uurija suutmatus kõike mõista” (lk 5). Ometi avaneb siit ka see, kuidas külale tekkis Kasemaa silmis ühtäkki põnev lugu ehk kuidas lihtne uitleja jõudis kodukandi lummani (lk 4). Ilukirjandusest tuttavat kohakujutust nüansseerib „Ajapüüdja” oluliselt: „Leskede kadunud maailmas” ennekõike 1920.–1930. aastate kui Kokora kandi helgeima aja kujutusele lisandub ka selle perioodi põhjalik kirjeldus, mis ilukirjanduse idüllist oli välja lülitatud, st kolhoosiaeg ja maaelu hääbumine.

Veidi eksitab tagakaane tutvustus: teos kujutab lugusid „ühest külast Peip­si lähedal”. Kujutatakse siiski mitut kohta, lisaks Kokorale on olulisim Välja­mõisa, aga juttu on ka nt Torilast, Savastverest, Alatskivist. Ja kui tänapäeval tuleb piirkonda tutvustada Peipsi kaudu, seega ääremaana, siis raamatust selgub, et Kokorat hakati tajuma ääremaana alles 1976. aastal Alatskivi kolhoosiga ühinemise järel (lk 297, 318). Raamat oma pulbitseva mikrokultuurilooga peegeldab tasakaalukalt siiski mõlemat vaatepunkti: kodust, tähenduslikku, õitsvat Kokorat ning viletsat, hääbuvat perifeeriat.

B. M.