Sõrve ots on laulu pesa, Muhus elab nende isa …

Ingrid Rüütel. Saaremaa laule, tantse ja kombeid. CD ja DVD komplekt. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 8.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2014.

Ingrid Rüütel. Saaremaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse I. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015. 400 lk.

Ingrid Rüütel. Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse. CD ja DVD komplekt. (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 9.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2015.

Ingrid Rüütel. Muhumaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse II. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2016. 544 lk.

Eesti teadusmaastik on viimaste aastate jooksul rikastunud nelja tähele­panuväärse rahvaluuleväljaandega meie saartelt: etnomusikoloog Ingrid Rüütli eestvõtmisel on plaadiseerias „Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist” ilmunud kaks audiovideokogumikku ja raamatusarjas „Mis on jäänud jälgedesse” kaks teksti- ja noodiraamatut saarlaste ja muhulaste muusika­pärimusest. Saare- ja Muhumaa lugude ja laulude mahukad köited pakuvad sisukaid mõttearendusi rahvalaulude kogumise olukordadest ja eesmärkidest, regivärsi­listest ja uuematest rahvalauludest, meeste- ja naistelauludest, laulu­meistritest, laulude esitajatest ning trüki­allikate mõjust rahvalaulu­traditsioonile.

Kogumikud avab üldhariv ülevaade paikkondlike lauluvaramute viisidest ja laulusõnadest. Muusikauurija ja folk­loristina on koostaja mõlema raamatu sissejuhatuses innustunud Saaremaa ja Muhu regilaulu viisitüüpidest, põimides käsitlusse lingvistilisi ja kultuuriloolisi üksikasju. Teaduslikku käsitlust ilmestavad rohked teksti- ja noodinäited.

Köitev ja huvipakkuv on laulude teksti­variantide võrdlev analüüs, näiteks Saaremaa „Laevahuku” laulu eriversioonist (Oi, oi, oi, oi, Oldi Aadu) ja Muhus tänaseni populaarsest „Uisulaulust” (Ilm oli paks ja udune, ei uisk läe täna Muhusse). Mitmed põhiteksti lõimitud kultuuri- ja ajalooliselt läbikirjutatud laulukäsitlused võiksid edukalt sobida tänapäeval soositud üheminuti teadusloenguteks.

Väljaannete väärtuslikuks põhi­varaks on esitajate järgi korrastatud ning laulu- ja aineregistritega süstematiseeritud esinduslik valik piirkondlikku rahvaluulet. Tulemus on tähelepanuväärne just seetõttu, et Rüütel on kasutanud peamiselt tema enda osalusel kogutud ainest: Saaremaal aastatel 1956–2012 ja Muhus peamiselt 1970. ja 1980. aastatel, lisamaterjali on saadud veel 2015. aastal. Näiteks omaaegses kuulsas meestelaulukantsis Muhus oli veel 1970. aastatel võimalik kuulda kuni 10-liikmelistelt lauluseltskondadelt ­mitmehäälset meestelaulu. Ingrid ­Rüütel ja tema kolleegid Eesti Kirjandusmuuseumist on selle rahvakultuuri­nähtuse ainulaadsuse õigel ajal ära tundnud ja korralikult jäädvustanud. Muhu mitmehäälse meestelaulu „päästmisega” sai täidetud oluline lünk eesti heterofooniliste rühma­laulude seni vähestes arhiivi­jäädvustustes. Muhu legendaarsest meestelaulust on kogumikku saanud esinduslik valik.

Raamatud sisaldavad rohkesti muusikapärimusega seonduvat, sh usundilist ja kalendrikombestikku, loitse, vanasõnu, naljandeid, muistendeid ja liisklugemisi. Koostaja näeb pärimust sünkretistlikuna ega lõhu seda kergekäeliselt üksikosadeks. Nii annavad laulu- ja muusikakogumikud loomuliku žanrilaienduse kaudu tervikpildi kohalikust rahvakultuurist. See teeb kogumikud sisemiselt suuremaks.

Kultuurilooliselt väärtuslik on saartel tuntud ja armastatud lauljate ja laulumeistrite isikulooline andmestik. Sõnasepad ja viisimeistrid on igaüks oma elu- ja loomingulooga esile tõstetud ja neile seeläbi au antud. Koostaja toonitab, et tema tehtud töö olgu innustuseks kohalikele koduloolastele rahvakultuuri suurkujude edasiseks uurimiseks.

Laulude esmaste trükiallikate leidmiseks on koostaja ja tema kaastöölised teinud kohati detektiivitööd. Tulemused on avastuslikud ja lausa põnevad: kirjanduslike maamärkide tuvastamine on oluline peatükk meie uuema rahva­laulu ja laiemalt võttes kultuuriloolise maastiku kujunemises.

Lisaks laulupärimusele teevad Saare- ja Muhumaa kogumikud ajastutruu sissevaate kogukondlikku olustikku, sh põllu-, kala- ja meremeestekultuuri ning küla ja mõisa suhetesse. Oma koha on leidnud ka Eesti avalikkusele vähe tuntud Saaremaa 1919. aasta mäss ja selle traagiline mahasurumine. Ajaloolise põhjaga populaarsetes külalauludes on jäädvustatud mitmed kurbloolised juhtumised ja rasked elusaatused.

Värskendavaks lugemiselamuseks on mälestused poole sajandi tagustest rahvaluuleeks­peditsioonidest saartele. Teadlane Ingrid Rüütel avaneb oma kogumispäeviku lehekülgedel lugejale mõneti üllatavas rollis. Ta on ladusa stiiliga jutustaja, kelle head olustiku­kirjeldused ja kujundliku sõnaga maalitud portreed on ehedad ja meeleolukad. Välitööde lood on kohati seikluslikud, pajatades laulikute leidmiseks tehtud jäljeajamisest ja värvikatest kogumissituatsioonidest. Samas on kirjeldused ka tõetruud ja ausad, rääkides alguses kogujate peale veidi viltu vaatamisest ja rahvamängude filmimisaegsest liigsest julgusevõtmisest.

Kaasahaaravad meenutused kogumisretkedest on kohati poliitiliselt pingelised. Autor kirjeldab 1956. aasta Kihelkonna ja Vilsandi välitöödelt üht karmkoomilist vahejuhtumit piirivalve­staabis: „Kõige naljakam oli aga see, et erilist kahtlust äratasid minu noodid. Piirivalveohvitser, kes meiega tegeles, polnud ilmselt enne kunagi noote näinud ja pidas neid mingiks šifreeritud koodiks. Tema üsna kurjale küsimusele, mis asjad need on, vastasin, et ноты. – Что за ноты?! Seletasin siis, et need on ümbruskaudsetelt inimestelt kogutud rahvalaulude meloodiad, näitasime ka Salme [Lubi] kirjapandud laulude tekste. Seepeale käskis ta mul need ette laulda. Laulsin paar viisi. Siis jäi ikka rahule ja lõpuks saime ka loa Vilsandile minna.”(1)

Raamatute-plaatide koostamisel on silmas peetud erinevaid sihtrühmi. Laste- ja regilaulude, ballaadide, meremeestelaulude jm tekste-noote sisaldavaid raamatuid ning iseloomulikumate heli- ja videoülesvõtetega plaate võib kasutada nii uurimusliku allikmaterjali, pärimuskultuuriõpiku kui ka seltskondliku laulikuna.

Materjali avaldamisprintsiipides on näha laulikute ja jutustajate algu­pärast esitust austavat lähenemist. Sõnu ja viise on toimetatud vastavalt vajadusele, välditud on liigset ühtlustamist. Ka saarlaste ja muhulaste igapäevane keel on meieni toodud loomutruult, arhailisi keelendeid rekonstrueerimata. Objektiivsus ja romantiseerimisest hoidumine lisab väljaandele professionaalsust ja tõeväärtust.

Saaremaa ja Muhu mahlaka sõna­kasutusega lauluvara teatav tsenseerimine on siiski mõistetav. Näiteks Muhu laulumehe Mõisa Villemi regivärsilise laulu „Teomehe tillike” puhul tunnistab Rüütel, et „kuigi laulus peale fallose ühe rahvapärase nimetuse muid obstsöönseid väljendeid polegi, keerleb kogu laul selle ümber, mistõttu ei söandanud ma laulu selle sisu tõttu siiski käesolevasse kogumikku panna, nagu olen jätnud välja ka muid „vähe kurvaks minevaid” laule ja lõike.”(2) Koostaja professionaalne vastutus pärimusjuhtide ja lugejate ees on arusaadav. Samas olnuks selline rahvapärane sõnakasutus teaduslikus väljaandes igati omal kohal – vastandina tänapäeva populaarmuusika vaesele ja lausa labasele keelekasutusele.

Kogumikele annab visuaalse lisamõõtme fotomaterjal, mis loob meeleoluka ettekujutuse rahvaluulekogumise aegsest eluolust. Piltidel olevad detailid lisavad „mõndagi informantide iseloomu, mentaliteedi ja elulaadi mõistmiseks”, kinnitab koostaja Muhu raamatus, viidates 1970. aastate fotojäädvustustele hobusega kündmisest ja jaanipäevase leedutorni püstitamisest Muhus.(3)

Saare- ja Muhumaa audioplaatidele talletatud helisalvestused on samuti liigendatud laulikute järgi, nagu ka raamatutes avaldatud laulud. Selline ülesehitus annab hea ülevaate nii ühe inimese lauluvarast kui ka kogukondlikust laulupärimusest. Helinäited on valdavalt 1960. ja 1970. aastatest, kui uuem rahvalaul oli veel üldlevinud. Videoplaatidel esitatud filmivõtted on järjestatud kronoloogiliselt 1960. aastate tummfilmidest kuni 2010. aastate koduvideoteni.

Videoplaatide tegemisel oli suureks tehniliseks proovikiviks 1961. aastal Saaremaal ja 1975. aastal Muhus rahva­luulekogumise ekspeditsioonil tehtud tummfilmide ja helisalvestuste sünkroniseerimine. Ingrid Rüütel tunnistab Saaremaa plaadi saatesõnas, et omal ajal piiratud tehniliste võimaluste tõttu eraldi jäädvustatud heli ja pildi digitaalne ühendamine osutus raskeks, kuid põnevaks väljakutseks. Ent töö kiidab tegijat. Taastatud tervikud annavad tõepärase ja nauditava vaatamiselamuse nii omaaegsetest Mustjala pulmakommetest kui ka Muhu laulumängudest.

Sarja edasitegemisel võiks jätkata tehniliste lahenduste arendamist. Kiirel tehnoloogia uuenemise ajastul võib laserplaat muutuda tänastele lastele ja noortele peagi aegunud infokandjaks. Seeria järgmistes väljaannetes oleks hea pakkuda paralleelselt plaatidega võimalust laadida salvestusi näiteks QR-koodi abil kasutajale sobivasse digivahendisse, st arvutisse, telefoni või mp3-mängi­jasse. Nii jõuaks pärimus hõlpsamini ka kiire teabevooga harjunud põlvkonna kuulde- ja vaatevälja.

Midagi ei sünni tühjale kohale. Rüütel viitab lugupidavalt Saare ja Muhu pärimust 1930. aastatel kogunud ja uurinud Richard Viidalepale, Saaremaal Mustjalas 1960. aastatel lauluvara kogunud ja selle „Vana Kandle” V osas välja andnud Herbert ja Erna Tamperele, 1980. aastatest alates Muhu laste­laule ja vanemat rahvalaulu uurinud Janika Orasele ning viimastel aastatel Muhu meestelaulu uurimise teatepulga üle võtnud uue põlvkonna folkloristile Marti Mereäärele. Kogumispäevikutest ja uurimisainese kirjeldustest tuleb selgelt välja Rüütli austav ja arvestav koostöö ka kohalike koduloouurijate ja kaastöölistega ning paljude laulikute järel­tulijatega. See kõik annab valminud teostele tugeva kogukondliku tausta.

Rahvaluule on kollektiivne looming. Samuti eeldab pärimuse publitseerimine head ja asjatundlikku toimetajaskonda. Saare- ja Muhumaa kogumike valmimisele on aidanud kaasa professionaalne ja pühendunud toimkond. On sümpaatne, et koostaja oskab hinnata ja hoida oma kaastöölisi, keda ta väljaannete sisse­juhatustes ka vääriliselt tunnustab.

Lõpetuseks on hea meel tõdeda, et Ingrid Rüütli algatatud maakondlik rahva­muusikakogumike seeria on monumentaalse rahvalaulude sarja „Vana Kannel” vääriline. Imetlust äratab meie rahvamuusikauurimise grand old lady erialane produktiivsus: igal aastal ilmub paar teaduslikult kaalukat väljaannet. Seda annab järele teha.