Ääremaade mees

Aleksander Suumani sünnist möödus tänavu 90 aastat. Sel puhul on kirjastus Ilmamaa välja andnud kopsaka luulevalimiku, mida esitleti aasta algupoolel Kuressaares, Tartus ja Tallinnas. Õigupoolest võinuksid esitlused toimuda ka Suumani jaoks elu- ja loomelooliselt tähtsates paikades – Vilsandil ja Avandusel, aga nii kaugele ääremaadele kirjanduse asjus ei kiputa sõitma.

Suuman oli viljakas luuletaja: 40 aasta jooksul ilmus tema sulest 12 luule­kogu ja kolm valikkogu. Enamasti ilmus uus kogu iga paari-kolme aasta tagant; kahel korral on see periood veninud topeltpikaks. Esimene „paus” on „Krähmu­kirjade” (1966) ja „Valguse kuma sees” (1972) vahel, mil muutub ka Suumani luuletajamaneer. Abstraktsema, lihtsama ja sõnaahtrama kunstniku pilguga kirja pandud poeetiliste looduspiltide (nt „Olen vihm, ma lähen / läbi tuulise metsa”, lk 55) asemele tulevad pajatuslikud külajutud Simunast. Teine paus Suumani luules on kogude „Meil siin Hüperboreas” (1980) ja „Nofretetega metsas” (1986) vahel, kui ta kolib Vilsandilt Tallinnasse ja leiab, „et enam ei ole ei metsa ega merd ja … millest ma elan ja kirjutan ja mida ma maalin …” (lk 520). Suuman koostas ise ka oma luule valikkogusid, kuhu ta lisas alati kimbukese uusi luuletusi. Viimase eluajal ilmunud kogu „Tondihobu tõugud vetikatega” (2002) eest sai ta kultuurkapitali aastapreemia. Neljas, siin kõne all olev valikkogu võtab kokku terve Suumani loomingu, põimides luulet ja maalikunsti.

Tõnu Õnnepalu kirjutab järelsõnas, et koondas luuletusi raamatusse kogude kaupa, säilitades nende algse järjestuse, kuid tehes väljajätte ning lootes, et saadud valimik on esinduslik. Tutvudes Suumani varasemate kogudega, saab öelda, et välja on jäetud kunstiliselt nõrgemad luuletused, kus kajastatakse näiteks nõukogude ideoloogiat (luuletus „Kolhoosile pandi nime”(1)). Välja on jäetud nii mõnigi isiklik arvamus elu ja selle toimimise kohta: „Eesti Ekspress mängib tsirkusetola”(2) või „Lasen end haneks tõmmata / Hani ei jää auto alla”,(3) aga ka luuletused, milles kohtab kangemaid vägisõnu või banaalsusi (nt luuletus „Vana Toomas pöörleb”(4)). Sestap saab tõdeda, et valikkogu „Et valgusest vestelda” esindab tõepoolest Suumani luule paremikku ja on suurepärane läbilõige tema arengust ja kujunemisest luuletajana, aga ka kunstnikuna.

Luulekogule lisab vürtsi Suumani luule ja maalide põimimine. Kaane­illustratsiooniks on valitud tema viimane molbertil olnud õlimaal „Maastik autoportreega”.(5) Maali minimalistlik lihtsus, horisontaalne kulgemine, „Suumani sinine”(6) joonistub välja ka tema teistes luulekogus eksponeeritud maalides. Teose lõpust leiab registri kasutatud maalide andmetega (lk 558–559).

Ka Suumani luule, iseäranis varasem, on väga pildiline ja dekoratiivne. Nagu ta on ise meenutanud,(7) olid tema esimesse luulevihku koondatud tekstid esialgu mõeldud kavatsetavate maalide sõnaliste visanditena ning sõber Paul-Eerik Rummo oli see, kes teda veenis neid luuletustena võtma. Teisalt on Suumani luule väga vormikindel – ta on märkinud sedagi, et keskkoolipäevil, oma esimese suurema luuletuhina aegu, viljeles ta valdavalt sonetti. Et seda vormi valdas ta ilmselt une pealtki, on näha ka valikkogusse jõudnud tekstidest. Õnneks on need seal läbisegi teistsuguste luulevormidega, mis ei lase tekkida ohtra sonetihulgaga paratamatult kaasneval monotoonsusel. Suumani lihtne, pildiline luule on paelunud ka tarbekujundajaid: näiteks on 1984. aastal välja antud nääripostkaart Suumani luuleridadega.(8)

Aleksander Suumani varasem retseptsioon on olnud üpris ulatuslik, pea kõik tegusamad XX sajandi lõpu mees­literaadid on tema luule kohta arvamust avaldanud.(9) Suumanit on Eesti luulemaastikul tituleeritud muutujaks, esile tõstetud tema „kahepaiksust” sõnalise ja kujutava väljenduslaadi vahel. Mida oleks meil siia lisada? Lisagem kohakesksus.

Esimese vihje sellele leiame üsna ootamatust kohast. 1999. aastal ilmunud antoloogia „Aastaajad eesti luules” (koostaja Doris Kareva) nii algab kui ka lõpeb Aleksander Suumani luuletusega „Nüüd, kui jälle” („See oli ammu – / vesi oli vesi, / kivi oli kivi, / puu oli puu”). Nii esmatrükis kui ka nüüdses valikkogus (lk 338) kannab see hoopis pealkirja „Nii kõneleb Bo Carpelan”, kuid ilmselt on viide meil mitte eriti tuntud soomerootsi kirjanikule ajuti liiga esoteerilisena tundunud isegi kirjanikule endale, mistõttu on see luuletus ilmunud ka teist­suguste pealkirjade all. Samas on just see seos väga oluline Suumani kohakeskse loomingu mõistmisel ja mõtestamisel. Bo Carpelani on käsitletud(10) kui omaenese geobiograafiat kirjutavat autorit, väga kohatundlikku ja mälestusmaastikes uitavat kirjanikku.

Eks leidis Suuman isegi: „Luuletamine on kolimine // Kolimine on mahajätmine” (lk 395), jättes niiviisi igasse paika midagi endast ning samal ajal teisenedes uueks. Suumani luulegi saab ju alguse looduspildiliste Alutaguse metsadega, millele järgneb lüroeepiline Simuna külaolustiku kajastamine ning karmi looduse ja inimkarakteritega dokumentaalne Vilsandi. Viimaks maabub luuletaja Tallinnas, Harju tänav 1 majas, mida Suumani isiklikust geograafiast lähtuvalt saab pidada samuti omamoodi ääremaaks, viimaseks rannaks, kust enam edasi minna pole jaksu.

Suumani luules peegelduvat kohakesksust vaatleme siin geokriitilise kirjandusuurimise vaatepunktist lähtuvalt. Geokriitika(11) keskmes on kirjanduses kujutatud ja reaalsete ruumide vastastikused suhted, mille eelduseks on, et kirjandusliku ja tegeliku ruumi vahel peab olema mingi seos, mis laseb konkreetset paika kaardistada. Geokriitika neli elementi on: 1) vaatepunktide paljusus, mille puhul on oluline vaadelda nii kodumaastikku kujutavat autorit (endogeenne vaade), kohast läbi rändavate inimeste pilku (eksogeenne vaade) kui ka (rahvus)vähemuste nägemusi, kellele paik on tuttav, kuid kes ise seal siiski võõrasteks jäävad (allogeenne vaade); 2) kohas kogetav ja kirjanduslikku teksti kanduv aistilisus; 3) ruumi kihiline kujutus, mis võimaldab vaadelda mingi paiga ajas muutumist, ja 4) intertekstuaalsus, mis tõuseb esile siis, kui paiga kohta on varem midagi kirjutatud ja see kirjanduslik ruum on talletunud lugejate kollektiivses mälus.

Kolimine ühest paigast teise toob välja Suumani luules peegelduva vaate­punkti muutuse. Endogeenne vaade oma kodu- ja lapsepõlvemaastikule ilmneb Alutaguse ja sealsete inimeste kujutamises. Vaatepunkti muutus toimub Vilsandile kolides, kus Suuman elab ja toimetab, kuid jääb seal võõraks (allogeenne vaade). Jõudnud Tallinna, muutub Suumani vaade uuesti endogeenseks, olles küll enam mitte seotud lapsepõlve ideaalmaastikuga, kuid siiski tundes end seal ilmselt kodusemalt kui Vilsandil. Ääremaade mees, ääremaade luuletaja, nagu ütleb Õnnepalu järel­sõnas (lk 520).

Niisiis on Alutaguse Suumani algus – paik, mis jääb lõpuni kodukohaks, kuhu ta ikka ja jälle tagasi pöördub ning millest ta kirjutab palju. Kodukoha olulisust ja armsust markeerib hästi luuletus „Kojutulek”: „Kummelid. Kaev. / Tuul logistab ämbrit. / Jalgtee, / tuppa ja lauta viiv. // [---] Kui hea, et kõik on alles.”(12) (lk 38) Kõigist luuletustest, mis räägivad Alutagusest, ei leia otseselt toponüüme või reaalsete paikade kirjeldusi, kuid sellest olenemata paigutuvad need pildikesed väga hästi sealsele maastikule: „Sind vaatan ja kuulan ja / kuulan ja vaatan. / Ei saa sinu kaldalt veel / lahkuda, kohisev jõgi.” (lk 188) Silmas on peetud ilmselt Pedja jõge, mis voolas Suumani kodukoha lähedalt mööda ning mis mängib olulist rolli paljudes lapsepõlvemälestustega seotud luuletustes.

Jantlikud külalood Simunast kannavad juba kerget pajatuslikku, mõnel juhul intertekstuaalsetki kuube, nt „Saatuslik Simuna” (vrd Lutsu „Kevade”): „Kui esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga, / meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga” (lk 116). Simunaga ei seostu Suumanil just kõige helgemad mälestused, kuid ometigi kujuneb tema luules sellest saatuslik paik, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub.

See, kuidas keegi mingist paigast ­kirjutab, tekitab ajas ja ruumis kind­laid sümboltähendusi. Intertekstuaalseid vii­teid kohtame ka Suumani hilisemas Vilsandi-luules. Üheks näiteks võib tuua Heino Väli isiku ja tema tuntuima teose „Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel” (1971) ühtesulamise luule­tuses „Mäng viiki”: „Siis viiendama päeva pärastlõunal [---] / ja pagendusest põgeneda püüdsin. [---] // Üks külamees mind saatis. Habe tuules / tal roosatas ja vuhises kui fööniks. / End talle esitlesin. Tema nohises. / Siinkandis hüüti teda mereröövliks.” (lk 154)

Eesti looduskirjanduse kohta on varem täheldatud, et Eestis on kaks piirkonda, mis on eriti tihedalt loodusesseistikas läbi kirjutatud: Alutaguse ja Vilsandi. Looduskirjandust kitsas mõttes võib määratleda kui autori vahetutel vaatlustel ja loodusteaduslikel teadmistel põhinevaid kunstilise ambitsiooniga proosatekste, aga asjale pisut laiemalt lähenedes ei ole seotud kõnes tekstide kõrvalejätmine looduskirjandusest sugugi vältimatu. Suumani luule tõestab seda eriti hästi. Suuman nopib reaalsetest looduskogemustest välja poeetilise potentsiaaliga hetked ning lisab neile omalt poolt midagi, mida saabki teha ainult luules. Lisaks sõnalistele vahenditele on Suuman kasutanud looduses tehtud tähelepanekute edasiandmiseks ka graafilist vormi (nt luuletuses „Seapuu”, lk 183–184) – võte, mida proosas hästi kasutada ei saakski, kuid mis luules saab juurde mitu väga huvitavat tähenduskihti.

Elatud maastike (ingl lived land­scapes) üheks kindlaks tunnuseks Suumani luules on ülemeelelised kogemused, mida eriti palju leidub just Alutaguse metsadega seonduvates luuletustes. Kui „Vargus” (lk 65–67) ja „Kiusatus” (lk 62–64) kogust „Krähmukirjad” on veel edasi antud ebaisikuliselt, kohalike ­rahvajuttude luulendustena, siis kogudes „Valguse kuma sees” ja „Maa paistel” (1975) muutuvad lood juba oma pere inimestega seotuks („Metsa­vahi jutustus”, lk 100–102) või suisa memoraatideks („Võõras”, lk 102–104; „Üksjalg”, lk 160; „Tundmatu”, lk 161; „Telegramm”, lk 163–164; „Vang”, lk 165–166 jt). Luuletus „Tundmatu” saab järje kogus „Targemat ei ole” (1995), milles luuletaja üritab koos pojaga tagasi pöörduda samasse paika, kus ta lapsena karjas käies kohtas härjapõlvlast („Väikest valges ülikonnas meest”, lk 405), aga ei saa, sest metsateel istub laanekotkas, kes eest ära ei lähe. Põlvkondlikud seosed kehastuvad just Alutaguse laantes, konkreetsetes paikades ja uitamistes. Luuletus „Viimne piir” (lk 166–167) oja taga õhku haihtuvast emast on tugevas seoses Suumani ühe enim (salvestisena) loetud luuletusega „Ei hõbepajust ma mööduda saand” (lk 38), mille saamislugu on kirjas 1976. aastal avaldatud kogumikus „Teose sünd”. See, vist Suumani ainus proosapala on mõjus lugemine, kus kohtuvad maa ja vesi, äikeseilm ja inimene, loomad, looming ja üleloomulikkus.

Vilsandi-luules on analoogsed kogemused ning nende luulendused esiotsa kobavad, nagu näiteks viirastuslik kangastus merest tõusvast mitmekorruselisest saarest (lk 210) või luulekogu kokku seadvat autorit külastavast François Villonist (lk 221–222). Kuid viimaks ei jää ka Vilsandi-nägemused metsade vahel kogetule alla, kui uppunud paadi­omanik tuleb merest oma aluse põletamist vaatama (lk 244).

Suumani esimene otseselt Vilsandi-teemaline luuletus, „Mäng viiki” (lk 149–158), ilmus kogus „Maa paistel”. See on üks pikemaid luuletusi Suumani loomingus, andes väga hästi edasi Vilsandi saare karme olusid ja inimese kohastumist/mittekohastumist nendega. Kui rohkem on räägitud Suumani Vilsandi perioodist kogu „Meil siin Hüperboreas” kaudu, siis tundub, et see luuletus on mõnevõrra teenimatult tähelepanuta jäänud. „Meil siin Hüperboreas” annab tõepoolest väga hästi edasi Vilsandi loodust ja sealset karakteritest küllastunud külaelu, kuid luuletuses „Mäng viiki” kirjeldab Suuman tähelepanuväärse elavusega üht esmakohtumist selle saarega. Koha eripära tunnetus on selles kahtlemata juba olemas. Igas stroofis võib kohata mõnd maastikuelementi, mis kirjeldab ümbritsevat keskkonda: tuul, meri, pukktuulik, tuletorn, karid, kliburinnatis jm. Luuletuse edenedes näeme, kuidas ilulevatest seinapildi-luikedest saavad reaalsed elusolendid, kelle käitumine annab juhtnööre neid märke lugeda oskavatele inimestele. Alguses ei võta Sass ja tema mereröövlist sõber ümbritsevaid loodusolusid piisava tõsidusega ja see maksab neile üsna kibedasti kätte: nad kukuvad läbi õhukese jää, jäävad pimeda peale, pääsevad hädavaevu tagasi saarele. Sügisene noor jää õpetab kannatlikkust ja keskkonnatingimustega leppimist; luule­tuse kulminatsiooniks on pika lauaga kõhuli üle kilomeetritepikkuse jäävälja roomamise kujutus, kus lüüriline mina saab täie selgusega teadlikuks oma ülepaisutatud enesekindlusest, mille abil ei ole siiski võimalik trotsida loodusolusid. Inimene ja luiged vahetavad sümboolselt kohad – vaadeldavast saab vaatleja ning hinnangu andja. Viiki jäämine, tasakaal on inimese ja looduse suhetes ainumõeldav lahendus.

Kogus „Meil siin Hüperboreas” jätkuvad Suumani võitlused maastiku ja inimestega. Luuletuses „Tuisk väljal” (lk 261) nimetab ta end kolkaküla meheks, kes maadleb väljal tuulega. Kohanemise saare ja sealse rahvaga teebki raskeks just Vilsandi saareline omapära, mis segab tavapärast eluolu: „Sel aastaajal mereveed on teetud. / Ei pääse poodi paadiga, ei jala” (lk 256) ning süüa saab ainult kartulit ja silku (lk 242). Kuidas saakski midagi muud süüa, kui läbi küla jalutades äsjapüütud lõhekala naabri­vanaeitede kadedate pilkude all hetkega käes roiskuma läheb (lk 225). Lisaks „kohalikule” Vilsandile luulendab Suuman ka „kultuur-Vilsandit”, nt luuletused „Kirjanik H. V. maja” (hiljem saab sellest Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse inglis” „surnud kirjaniku maja”), „Fred Jüssi põikas sisse”. Suuman võtab Vilsandi-kogemuse kokku: „Nii üht-teist teada saan ma Eestimaast / ja mitte ainult suvitajapilguga” (lk 242).

Suutmata siiski lõpuni kohaneda Vilsandiga, põgeneb Suuman Tallinnasse, millest saab tema viimane asupaik. Luules toimub muutus, looduspildid asenduvad käratseva linnamaastikuga: „Tänavaasfaldis sügav haav. / Aurab. [---] // Tunkedes mehed [---] / sisikonnas sorivad. // Linn ise vaatab pealt. / Mühiseb.” (lk 351) Mitmes luuletuses kohtab kuulmismeele intensiivistumist: „Laste sõjakisa, / joodikute lärm [---] // Mühin, Sahin, Krabin, / vahel ka Välk oma Mürinaga.” (lk 303), „Pegasus teispool seina / Öödpäevad taob tümpsu” (lk 486).

Omamoodi eriskummaline Suumani luules ongi kirjutaja teisenemine koos maastikuga: ühest paigast teise liikumine ja samal ajal ümbritseva keskkonnaga kohanemine; reaalsete kohtade jäädvustamine ning püüd määratleda sõnade abil oma positsiooni maailmas: „Enne oli mul maja / Madaluke mere ääres / Puud längus / Enne oli mul Maja / Nüüd on voodikoht / Suurlinnas / Enne tegin mis tahtsin / Nüüd teen mis võin” (lk 355). Muidugi tuleks Suumani luulet kõrvutada teiste neid paiku kajastavate teostega, et märgata teisenemisi ajas ja ruumis veelgi paremini. See jäägu aga juba tulevaste käsitluste ülesandeks.

Kes võiks olla Suumani uusima luule­valimiku sihtgrupp? Tõnu Õnnepalu kirjutab teose saatesõnas: „Kadunud on need ajad ja arusaamised, milles ja mille keskel Suuman elas ja kirjutas, muutunud on kohad, muutunud on luule ja luuletajaks olemine. Kunstist ja kunstnikuks olemisest rääkimata.” (lk 508) Kahtlemata on sellised retrospektiivsed kogumikud mõeldud eeskätt neile, kel sama autori varasematest üksikkogudest positiivne mälestus: valikkogudel on alati teatav suveniiriväärtus, isegi kui nad pole köidetud kullatud nahka. Kuid kas tõesti on Suumanist aru saamiseks olnud vaja elada Nõukogude Eestis ja talvituda Vilsandil? Või suudab Suuman kõnetada ka tänapäeva publikut? Võiks ju arvata, et kohakogemus ja huvi ühe koha varasemate kunstiliste kujutamiste vastu elab igaühes, kes mööda kodumaad ringi liigub. Või kas ei kõla tänases päevaski aktuaalselt hüüatus Suumani luuletuses „Tants raiesmikul”: „Kallis, miks nii armetumalt / puud kõik maha raiuti?” (lk 195)

Minevikuluuleks ei saa Suumani teoseid pidada senikaua, kuni inimestel säilib vajadus tähenduslike seoste järele kohtadega, mida nad asustavad.