Laulik jutustab laulikust

Palun tädist kirjeldus visake tulle
et ta mul tihti ette tulli siis rääkisin
ta elu lugu Kui ta teid ära ei tüüta ehk
siis loete läbi.(1)

Nii lõpetab oma järjekordse rahvaluulesaadetise kaaskirja Marie Sepp (1862–1943), Kolga-Jaani lähedal elanud maanaine, laulik ja pärimuse koguja. Kirjas jutustab ta pikemalt kohaliku kogukonna väljapaistvast isikust, laulikust ja ämmaemandast, Vainu tädiks kutsutud Mari Pärtensist (1832–1919). Tsiteeritud lõik viitab mitut laadi suhestumistele, mis ühelt poolt on Marie Seppa ajendanud Mari Pärtensi „elu lugu” kirja panema, aga teisalt sundinud kahtlema selle mõttekuses. Marie ebaluse taga on rahvaluule­kogujatega koostööd tehes kujunenud arusaam, et viimased tunnevad huvi üsna piiratud osa vastu maarahva elumaailmast ja arhiivi ehk ei sobi ühiskonna madalamast kihist pärit lihtsa naise elulugu. Et Marie vaatamata kõhklustele Mari Pärtensist kirjutas, viitab rahvaluulekirjapaneku adressaadi olemuslikule mitmesusele: kirjapanekud ei ole sageli suunatud mitte niivõrd anonüümsele rahvuslikule kogukonnale, mida arhiiv esindab, kuivõrd konkreetsele inimesele. Marie Sepa adressaadiks oli August Pulst teatri- ja muusikamuuseumist, kellega tal oli tekkinud soe usalduslik suhe ja kellega ta tahtis jagada oma mälestusi Mari Pärtensist. Vajadus Marist kirjutada annab märku viimase erilisest kohast Marie Sepa suhtevõrgustikus ja enesemääratluses.

Artikli lähtepunktiks ongi Marie Sepa kirja pandud Mari Pärtensi „elu lugu” ja muu biograafiline aines tema arhiividele saadetud tekstides. Marie Sepa kirjapanekuid võib vaadelda näitena rahvalikust (oma)elulookirjutusest. Kirjutades oma kogukonna- ja pereliikmetest ning iseenda elust XIX sajandi lõpukümnenditel, on ta kasutanud erinevaid jutustamismudeleid. Seetõttu ajendavad tema tekstid arutlema rahvaliku elulookirjutuse võimalike ees­kujude ning erinevate kirjalike ja suuliste inimesest jutustamise viiside üle. Artikli teiseks teemaks on elulookirjutus kui biograafi enesetunnetuslik projekt, nii nagu see väljendub Marie Sepa mälestustes Mari Pärtensist ja nende ühistest laulu- ja mänguesitustest. Tekstid annavad võimaluse jälgida, kuidas ta kirju­tades kujundab enda identiteeti, suhestudes talle isiklikult lähedase kaas­esitaja-loojaga, kes kujutatud ajal oli samuti küpses eas naine.

Marie Sepp rahvaliku (eluloo)kirjutajana

Sissejuhatuseks tutvustan Marie Seppa elulookirjutaja ja rahvaliku kirjalikkuse esindajana. See annab võimaluse tuua ühtlasi välja Marie Sepa eluloo pidepunktid: kirjutamine oli kogu elu jooksul tema oluline eneseväljendus­vahend, kujundades tema modernset minatunnetust ja võimaldades osaleda sotsiaalsetes võrgustikes ka väljaspool kohalikku kogukonda (vrd Edlund 2016; Kuismin 2016; Kikas 2014).(2)

Rahvalik kirjalikkus on viimastel aastakümnetel muutunud populaarseks iseseisvaks uurimisteemaks Põhjamaades ja mitmel pool mujal Euroopas (vt Kikas 2015: 33–36; Kauranen 2013: 22–23). Kuna kirjutamine sai üldiseks eneseväljendusvahendiks alles moderniseerumise käigus ja esialgu kasutasid seda ainult vähesed mitteeliidi esindajad, kerkivad Marie puhul üles mitmed tüüpilised rahvaliku kirjalikkuse uurimisega seotud küsimused: kuidas ta kirjutama õppis, mis ajendas teda kirjutama, milliseid kirjaliku eneseväljenduse vorme ja kanaleid ta kasutas?

Marie Sepa kirjutamishuvi sai alguse kodust. Tema isa Hans Kõu oli ümbruskonnas ainus, kes tuli pärast 21-aastast teenistust tsaariarmees koju tagasi. Maailma näinud mehena pidas ta kirjaoskust ilmselt väga vajalikuks, sest juba nelja-aastaselt oskas Marie lugeda ja „siis õpetas isa tahvli peale tähti maalima, nii et vallatuse jauks kunagi aega üle ei jäänud” (ETMM, MO 237:1/35:195). Mõisateenijast emaga seostuvad mälestused lugemisest, emalt oli Marie õppinud nii kiriku lauluraamatu kui ka tollal ilmunud esimeste populaarsete ilmalike laulikute (Jannsen 1860; Brandt 1864) laule. Soosaare vallakoolis, kus Marie sai olude sunnil käia kokku ainult 11 nädalat, paistis ta teiste seas silma nii oma kirjutamisoskuse kui ka üldise vaimse võimekusega.

Pärast leeriskäimist oli Marie aastatel 1879–1886 teenijaks Purtsis (ehk Eessaarel, Vissuvere külas), Mari Pärtensi kodutalus. Sealses suurperes olid säilinud vanemad traditsioonid ja oskused kui mujal ümbruskonnas. Mari Pärtensi ema, Purtsi vanaperenaine Rõõt Meiel oli parim kohalik regilaulutundja, kellelt aastatel 1876–1878 kogutud laulud ilmusid 1886. aastal „Vana kandle” II köites (Hurt 1886; R[eiman] 1897). Võib oletada, et regilaulud, mille Marie Purtsis Rõõdalt ja Marilt õppis ning mida hiljem on temalt korduvalt kirja pandud ja salvestatud, ei seostunud talle juba siis mitte ainult naiste emotsionaalse kooslaulmiskogemuse, vaid ka kirjakultuuri ja eliidi väärtushinnangutega. Marie käis ka kooris laulmas ja näib, et tal võis Purtsis olla isegi omamoodi kirjaliku maailma vahendaja roll – ta on kirjeldanud, kuidas lihavõtete ajal „tõin koolikogust juturaamatuid ja lugesin neid, teised kuulasid” (ETMM, MO 237:1/35:164).

Kirjutamisel oli tähtis koht Marie armastuse loos, mis jääb samuti Purtsis olemise aega. Mariel tekkis romantiline suhe peremehe õepoja Kristjan Sepaga, kes oli samasse tallu sulaseks tulnud. Noored avaldasid oma tundeid ainult salajases kirjavahetuses. Osalt oli põhjuseks pererahva vastuseis, kes lootis, et mõlemal õnnestub oma kehva varanduslikku olukorda „parema partiiga” parandada. Võib-olla enamgi mõjutas noori privaatse, tunnetel põhineva paarisuhte ideaal: keskklassile omane romantilise armastuse mudel levis ka maarahva seas (nt Frykman, Löfgren 2015: 118–121, 191). Marie on oma armastuslugu iseloomustanud lauluridadega: „Ei puu ei tule süsi / või nõnda põleda / Kui armastus mis tõsi / Ja teistel teadmata” (ETMM, MO 237:1/35:203).(3) Kristjan Sepast sai 1886. aastal Marie abikaasa ja 1892. aastal sündis nende ainus poeg. Mõlemad teenisid leiba käsitöö ja mitmesuguste maatöödega, elades Kõue väikekohal Vissuvere külas, kuhu Marie isa oli omal ajal elukoha rajanud.

Meieni on Marie Sepa kirjutistest jõudnud pärimusejäädvustused, nendega seotud omaelulugu ja kirjavahetus. Avalikest kirjutamispraktikatest oli rahvaluulekirjutamine talle ilmselt kõige sobivam ja tuttavam.(4) Mariel oli rohkesti vanema pärimuse alaseid teadmisi ja jäädvustamiskogemusi – rahvalaulu­kogujad küsitlesid teda juba 1906. ja 1929. aastal.(5) Kihelkonda külastanud professionaalsete kogujate kõrval tegutses Kolga-Jaanis 1930. aastatel aktiivselt rahvaluulearhiivi kohalik kaastööline, Rõõt Meieli järel­tulija Johannes Raidla (Grauberg). Pärast oma mehe surma 1930. aastal pani Marie iseenda tarbeks – võib-olla just rahvaluulekogujate tegevusest inspireerituna – kirja mõistatusi: „Ma jäin üksi oma majasse ja nutsin väga palju, nii et mo silmad enam midagi ei näinud. Siis hakkasin mõistatusi kirjutama. Mis meelde tulli, seda üles kirjutasin, senni kui päris suur kogu saada.” (ETMM, MO 237:1/34:11)(6)

Arhiividele hakkas Marie Sepp kaastööd tegema hiljem ja ajendiks polnud mitte anonüümsed avalikud üleskutsed, vaid kogujate isiklikud pöördumised. 1935. aastal otsis folklorist Elmar Päss Rõõt Meieli fotot ja Marie saatis talle koos vastusega laulumängude üleskirjutusi. Pärast helisalvestamist Tallinnas Riigi Ringhäälingu stuudios 1937. aastal palus August Pulst Mariel kirja panna oma eluloo ja rahvaluulet. Ehk just tänu muljet avaldavalt korraldatud helisalvestamisele (nt Tampere 1936; Tõnurist 2004; Sildoja 2014) mõistis Marie Sepp varasemast rohkem rahvaluulekogumise ja enda kui vanade laulude tundja tähtsust. Samal aastal on ta Exegi monumentum tüüpi värsside eeskujul „iseendal luuletanud” luuletuse, mille üks salm kõlab: „Mu mehe vanaema(7) laulud, / mis raadiole laulsin ma, / need on mu mälestuste sammas, / need seisvad aastasadasid ka.” (ETMM, MO 237:1/34:9) Järgnevat korrespondentsi ajendasid ilmselt nii Marie soov panustada rahvusliku pärandi loomisse ja hoida kontakte linnaeliidiga kui ka loova eneseväljenduse vajadus (vrd Kauranen 2013). Ergutavalt võisid mõjuda ka väiksed rahasaadetised teatri- ja muusikamuuseumi poolt (Marie on neist rääkides kasutanud kujundit „suhkruraha”).

Kirjalikud ja suulised (oma)eluloolisuse mudelid. Mari Pärtensi „elu lugu”

(Oma)eluloolisusel on Marie Sepa tekstides oluline koht. Ta on jutustanud endast, enda ja Purtsi pere – ehk siis oma mehe – sugulastest-esivanematest, samuti silmapaistvatest kogukonnaliikmetest, olgu need Purtsi pere katkuajal ellu jäänud esiisa Mats, XIX sajandi alguse kohalik naljamees Türsa Tõnis või mõisnikud ja pastorid, kaasa arvatud aasatel 1889–1917 Kolga-Jaanis tegutsenud Villem Reiman.

Marie Sepa elulookirjutuse omapära aitavad mõista erinevate valdkondade uurimused jutustamise, oma mina ja identiteedi kujundamise viisidest. Klassikalise, individuaalset arengulugu kujutava koherentse ja lineaarse saavutusloo kõrval leidub teistsuguseid eluloovorme, mida on seostatud eelmodernsele, kogukondlikule ühiskonnale, aga ka naistele omase enesetunnetusega. Inimene ei vaja sel puhul autonoomset identiteeti, vaid tunnetab end pigem suhestatuna teiste inimestega, osana tervikust (nt Friedman 1998: 72–73; Giddens 1991; Kirss 2002; Kurvet-Käosaar 2003: 180–181). Teiseks võib Marie Sepa tekstidest otsida suulise (oma)eluloolisuse peegeldusi. Suulisus näib välistavat sidusa lineaarse, kogu elu hõlmava jutustuse, keskendudes kronoloogiliselt korrastamata värvikate, iseseisva süžeega episoodide vahendamisele. Samal moel võidakse esitada ka kirjalikku eluloojutustust (nt Kirss 2010). Näiteks on eesti folkloristide uurimustes suulist kultuuri esindavatest seto naistest esile toodud nii suhestumuslikkust kui ka tuginemist suulise traditsiooni jutustamismudelitele. Merili Metsvahi on kirjeldanud, kuidas Ksenia Müürsepp ei rääkinud kunagi terviklikku lineaarset elulugu, isegi kui teda küsitlemisel sellele suunati (Metsvahi 2007: 37–41). Oma ja teise elu kujutamise hajusus ja suhetekesksus tuleb esile Anne Vabarna (oma)eluloolistes tekstides (Kalkun 2003, 2014).

Tänapäeva teoreetikud ei pea elukujutuse suhestumuslikkust ja fragmentaarsust siiski ainult ühiskonnatüübi- või soospetsiifiliseks mudeliks. Aina enam on tähelepanu pööratud kaasaegses suulises argisuhtluses toimivatele identiteediprotsessidele, mis tuginevad samuti „väikestele lugudele” (Bamberg 2011; vrd Eakin 2008). Suulise suhtluse puhul muutub eriti nähtavaks jutustamise intersubjektiivsus, dialoogilisus, enesemääratluse sõltuvus sellest, kellele ja mis olukorras endast jutustatakse. Adressaadi küsimust peetakse tähtsaks ka kirjutatud eluloo puhul. Fenomenoloogilisest filosoofiast pärit intersubjektiivsuse mõistes nähaksegi „kõigi subjekti ja subjektsuse ­vormide kujundamise põhialust” (Passerini 2007: 4; nt ka Freeman 2014a, 2014b; Kurvet-Käosaar 2016a: 165, 2016c: 37, 39).

Marie Sepa tekstid võib üldjoontes jagada kaheks, lähtudes sellest, kas need seostuvad pigem kirjaliku või suulise jutustamismudeliga. Ühele poolele jääb Marie autobiograafia, millest veerandi moodustab tema isa üsna mahukas elulugu. See on tellitud ja küsimustikuga juhendatud tekst, mille eesmärgiks on luua kronoloogiliselt korrastatud lineaarne ülevaade elust (vrd Jaago 2014). Marie jutustuses on vastavalt etteantud kavale oluline koht tema vanematel, abikaasal ja pojal. Tihedad kogukonna- ja peresidemed olid talu­pojaühiskonna aluseks ja on loomulik, et elulooküsimustikus kasutati perekonnaliikmeid elukujutuse pidepunktidena (vrd Kirss 2002: 14).

Suhetekeskse enesekujutuse kõrval võiks Marie tekstidest otsida ka individualistlikku enda saavutustele keskendumist, mille üheks tunnistajaks näib olevat eespool tsiteeritud luuletus „mälestuse sambast”. On oletatud, et rahvapärastele kirjutajatele olid elulookirjutamisel eeskujuks matusekõned ja trükitud nekroloogid (Kuismin 2013: 65–66), lisaks ilmus raamatutena ja ajakirjanduses „tähtsate meeste” elulugusid. Samal ajal võib Marie eneseväärtustamises näha ka kollektivistlikele kultuuridele omast vajadust rõhutada enda kui kogukonnaliikme au, vastavust kogukonna positiivsetele normidele (Hofstede 2001: 230). Tema minapildis tundub olevat kesksel kohal töövõime, mis aitas vaatamata kehvale varanduslikule seisule toime tulla ka eakana ja oli ühtlasi talupojaidentiteedi üks nurgakive: „[Kristjan] olli täieste vali poiss, iga tööga sai hakkama [---] mina ei olnud oma tegemises vähem vali” (ETMM, MO 237:1/35:198) (vrd Kirss 2002: 10; Kurvet-Käosaar 2016b: 121). Samavõrd toob Marie esile oma vaimset andekust ja kogukonna väljapaistva esitaja-looja staatust.

Ülejäänud elulooline aines Marie tekstides esindab pigem teist poolust, suulisele inimesekujutusele iseloomulikke väikseid lugusid, millest osa võib folkloristi vaatepunktist liigitada muistendiks, pajatuseks, isiku­kogemuse jutuks, kuulujutuks (nt Järv 2015).(8) Suulise jutustamise eesmärgiks ei ole inimese elu kui terviku süstemaatiline kirjeldamine. (Kogukondliku) identiteedi kujundamine toimub köitva meelelahutuse vormis.(9) Lood muudab jutustamis- ja kuulamisväärseks intrigeeriv süžee ja reaalne sündmus selle taga, kujutatava isiku populaarsus ja isiklikud emotsionaalsed seosed (Hiiemäe 1978: 38–44; Ukkonen 2000: 30–31). Lugusid räägitakse sageli tsüklina, mille seob kokku peategelane. Kui jutustatakse võõrale või kui seltskond on hajusam – ei teata kõike ja kõiki –, esitatakse rohkem andmeid, arutletakse, kommenteeritakse (Hiiemäe 1978: 62–63, 2008: 94, 200; Kaivola-Bregenhøj 2005: 4).

Mari Pärtensist kirjutatu sobib hästi suulise inimesekujutuse mudeli näiteks. Kuna Marie on jutustanud temast August Pulstile, kes kogukonnas Vainu tädiks kutsutud Marist midagi ei teadnud, alustab ta elukäigu visandiga. Selle keskmes on ebatavaline sündmus, Mari mehe surm enne nende esimese lapse sündi. Suulisele ajaloole omaselt on daatumid pisut nihkes,(10) muutes loo dramaatilisemaks:

Et ma tihti tädid olen nimetand, siis räägin, kes ta õieti olli. Tädi olli Purtsi peremehe õde (lauluema tütar). Tädi vastu olli saatus väga vali olnud, Liiva-Annus on tema mehe esimesel aastal kohe ära kutsunud, nii et ta isegi ei ole veel teadnud, et ta emaks saab. Peale mehe surma on ta mehe talust ära tulnud Purtsi venna juure, sel ajal ollid teopäevad ja mõisatükid teha ja inimeisi läks talusse palju tarvis. See olnud 1857. a. Nii on ta isatalusse mõne kuu pärast tagasi tulnud, nii et ta mehe talust midagi ei ole saanud. Venna juures olles kasvatas oma poja suureks. Et koolimaja lähedal olli, siis olli koolitamene kerge, ainult lõunaleib olli ligi võtta. Kui mina sinna läksin, siis olli poeg jo võera ees teenimas, tädi olli sui alati talu töös, talve elas omaette. Olli inime, kes alati teistele nalja tegi. (ETMM, MO 237:1/34:20–21)(11)

Ülejäänud elulooandmed – lahkumine Purtsist Vainu tallu sealse peretütrega abiellunud poja juurde (seetõttu kutsutigi Marit Vainu tädiks) ja surm – on paigutatud järgnevate lugude vahele ja lõppu.

Eluülevaate viimane fraas „olli inime, kes alati teistele nalja tegi” juhatab sisse järgnevad lood, mis jutustavad Mari Pärtensi erilisest koomikuandest. Esimene lugu on poja pearaha maksmisest, milleks Mari kasutas puusugade parandamisega kogutud peenraha:

Tädi korjand omale kõik 2- ja 3-kopikased rahad, teind veikse koti ja pannud 5 rubla sisse, võtnud kaikaga selga ja läinud poja pead maksma. Kirjutaja küsind, mis tal rääki on. Ütlend: „Tullin poja pead maksma.” Kõik naernud laginal, kui ta raha koti laua peale pannud.

Kui selles loos teenib Mari kogukonna heakskiidu, viidates omamoodi vastu­panulise käitumisega ilmsele sotsiaalsele ülekohtule – venna talus elaval lesel oli keeruline leida vahendeid poja pearaha maksmiseks –, siis teine lugu on näide mängulisest seisusepiiride lammutamisest peoolukorras, milleks Mari kasutab klassikalist narrirolli. Siin lisandub andekale improvisatsioonile Mari „soo- ja eakohatu” leivanumber tiritamm:

1880. aastal, kui ma jo seal [Purtsis teenijaks] ollin, ollid nad Meleski klaasivabrikus pulmas. Sel ajal olli vabrikuhärra sakslane.(12) Tädi läinud kohe härra juure: „Tere, sõber, saan ma näha sind! Kas mäletad, kui me karjas käisime?” Pakkund oma lähkrist härral rüübata. Härra ei ole võtnud, läind teise tuppa ja küsind: „Kas see naene on rumal?” Kui ta kuulnud, et niisugune naljakas, siis härra läind tagasi ja hakkand ka karjaskäimise lugusi rääkima. Küsind ikka teineteise käest: kas sa seda mäletad? Mõlemad olnud head meelespidajad. Viimaks ütlend tädi: „Muud sa tegid minust paremine, aga tiretammi kasvatasin mina!” Härra ei ole seda mäletand, aga tädi ütlend: „Võime jo praegu proovida,” ja kasvatand härra ees tiretammi. Härra ütlend: „Ma maksan so tammi kinni. Kui sa enne paremini said, siis saad nüüd ka.” Annud tädile 50 kopikud.

Tsükli lõpuosa räägib Mari Pärtensist kui kohalikust ämmaemandast. Marie jutustab, kuidas Maril oli kahele pikale puuvarvale lõigatud iga vastu­võetud lapse kohta sälk – poisid ühel ja tüdrukud teisel. Marie oli neid sälke kokku lugenud üle kolmesaja. Mari surmast kirjutades rõhutab Marie veel kord tema staatust armastatud meelelahutajana, aga samal ajal ka kogukonna üldist lugupidamist Mari vastu tema ameti tõttu:

Ja igal pool olli ta ristsel. Saate isigi aru, kui palju tema rahvale nalja tegi, pulma viidi teda alati ka, ta olli alati oodatud pidu võeras. Ta surri 1918 a. Köster tegi hauakõnet ja ütles, et kõik kihelkond tundis Vainu tädid. Olli Lihavõte viimsel pühal matus. Väga palju olli inimeisi tulnud temale viimist au andma – olli ta jo paljudel nende ahastuse tunnil abiks olnud. Siis arvasid oma kohuseks pärga tema hauale panna.

Nagu eelnevast selgus, ei ole Marie Sepa käsikirjas Mari Pärtensi isiksust peaaegu üldse kirjeldatud, ainus omadus, mida ta mainib, on „naljakas”, „kes alati/palju nalja tegi”.(13) Mari Pärtensit on meenutanud ka noorem sugulane Rõõt Grauberg ja temalgi piirdub isiksuseomaduste valik esitajaoskustega. Kirjeldus keskendub Mari tegevusele laulja, naljategija ja käsitöölisena:

Sii olli kange laulumiis ja pilli mängis kah. Tema tegi puupahast viiuli ja mängis sellega. Ega ta lugu saandki mängida, saagis mudu aga viguri tegemise aeg. Egas teist siukest nallategijat põlnd, kui tema olli. Tema olli kõikides jootudes külas, vahel sai siis teda naerdud kas katki. Siis ta kandis kaelas veikest oma tehtud lassi, kus kõegest korten viina sisse läks. Kui ta siis vigurdas, laulis ja mängis, siis sinna lassi kallati talle viina sisse. Tema tegi puuriistu, lassisi, kappasi, pütte, korvisid ja viil teisigi asju. Mõned tema tehtud asjad on viil praegugi alles. Olli 85 aastat vana, kui surri. Elas oma poja Jüri (Pärtensi) juures. Kudus ka vöösid. Jüri ei olnd laulu- ega pillimiis, aga suur nalla- ja viguritegija olli ta küll. (ERA II 141, 482/3, Johannes Raidla Rõõt Graubergilt 1936)

Marie Sepa maalitud pilti Mari Pärtensist kui esitajast täiendavad märkimisväärselt rahvalaulude ja kommete kirjapanekud. Neis on kõrvuti – või ka omavahel põimunud – kaks kihti: umbisikuline „rahva” luule (nt Oras 2008: 41) ja Marie Sepa isiklikud mälestused konkreetsetest sündmustest, tema enda ja Mari Pärtensi (ühistest) esitustest. Laulumängu sõnade kirja panemine on Maries vahel äratanud mälupildi värvikast etendusest ja ta on selle üles tähendanud samade vihikulehtede servadele. Enamik kombekirjeldusi on esitatud isikukogemusjuttudena.

Põimuvad ja vastanduvad laulikuidentiteedid

Eelnevatest näidetest selgus, et Mari Pärtens oli oma olemuselt esineja. Kui süveneda Marie Sepa tekstidesse tervikuna, siis näib, et Mari Pärtensi meenutamine on Mariet inspireerinud mõtestama ka enda esitajaidentiteeti, ühiseid esinemisolukordi kirjeldades taaspaigutuma Mari kui esitaja suhtes. Esitamise asemel võiks rääkida ka loomisest, sest suulises kultuuris ei saa neid üksteisest lahutada. Loovusel on oluline roll kultuurilistes esitustes, mis ühendavad kogukonda ja tagavad selle toimimise (Bauman 2012). Väljapaistvad esitajad-loojad – laulikud, jutuvestjad, kombetäitmise korraldajad, ka koomikud ja narrid – on kultuurilise esituse keskpunktis ja vastutavad selle kõrgendatud energiataseme eest. Kui mõista performatiivsust identiteediloome tähenduses, mille aluseks on sotsiaalsed käitumismustrid (Butler 1993), siis kultuurilise esituse käigus loovad kogukonna väljapaistvad esitajad oma identiteeti esitaja-looja-rituaalijuhina. Selle kõrval esitatakse ka soo-, ea-, klassi- ja muid identiteete.

Marie Sepa kirjapanekuid lugedes võib tajuda nii sarnasust kui ka erinevusi kahe naise (tipp)esitaja-looja staatuse, soo ja eaga seotud performatiivsuses. Raske on öelda, kas ja kuidas mõjutab tekste ajaline distants kujutatud sündmustega: „jutustava minana” asub Marie eaka naise positsioonil ja „jutustatav teine” on samuti eakas naine Mari Pärtens, „jutustatav mina” on Marie ise noore naise ja väljapaistva esitajana (nt Smith, Watson 2010: 72–88).

Üks näiteid Marist ja Mariest kui kultuurilise esituse juhtidest on „Värava­mängu” kirjeldus. Sellest selgub ühtlasi kahe naise rollierinevus: Marie on juhtiv laulja ja Mari koomik, mitteverbaalse huumori meister, kes osalejaid lõbustab:

Kaks inimest võtavad teineteise käest kinni ja jäävad kesk tuba seisma ja värav on valmis. Sandisalk on selja taga, kes tahavad läbi minna. Aga nad peavad ka ikka midagi sandi moodi tegema. Minu mehe tädi [Mari Pärtens] laskis kukerpalli ja kasvatas tiretammi, see tegi rahval alati naeru laginat. Mina ollin alati väravis. Sealt peab laul algama. (ERA II 256, 317/9)

Marie Sepp on kirjeldanud peamiselt lõppriimiliste ringmängude esitusi ja nende kõrval ka mõnda regilauluesitust.(14) Ta on olnud eestvedaja noorte koosmängimistel: „Ennast kiita ei ole ilus, aga ma ütlen, et mina üks neist parematest mängijatest ollin. Kus mina ollin, sääl alati mäng läks. Käisid ka teised neiud koos minu juures õppimas. [---] Kus mina ollin, seal mängudest puudu ei tulnud. Minu mees olli tubli pillimees ja mina niisama tubli mängija.” (ETMM, MO 237:1/34:20)(15) Ringmängud esindavad eelkõige noortekultuuri, nende põhiteemaks on paarilise leidmine ja sugudevahelised suhted (Rüütel 1980: 38). Nii nagu ülipopulaarse sentimentaalse kirjanduse kaudu (Jansen 2004: 70–71; Undusk 2011: 569), levis ka laulude vahendusel talurahva seas uus, romantilise armastuse mudel, mida iseloomustab paarilise jumaldamine, truudus ja ohvrimeelsus. Kodanliku kultuuri mõjul hakati abielus nägema eelkõige emotsionaalset, mitte ainult majanduslikku sidet. Noorte ideaaliks muutus tundeabielu, kus paarilise valik ei lähtu majanduslikest kaalutlustest ega allu suguvõsa kontrollile. (Giddens 1992: 38–47; Frykman, Löfgren 2015: 119–136) Ringmängud, kus etendati laulu sisu, andsid võimaluse neid uutmoodi suhteid läbi mängida (vrd Asplund 2002). Laulusõnad õpetasid, milliseid tundeid tunda ja kuidas neid väljendada: alates „suu ja käe andmisest”, humoristlikumas võtmes „musu andmisest”, ja lõpetades „leinas nutmise” või „mahalangemisega”.

On loomulik, et noorel Mariel ei olnud sellistes mängudes probleemi rolli valikuga. Keerulisem oli Mari Pärtensil, kes talle omase esinemiskire ja noorusliku energiaga mängis ringmänge koos noortega. Marie kirjeldustest selgub, et Mari leidis endale sobivad rollid eelkõige humoristliku sisuga ja mitme­kesiseid tegevusi pakkuvates ringmängudes. Neist tekstidest peegeldub Marie siiras vaimustus Mari esitajaoskuste üle. Mari loomingu näiteks on tema soolo­etenduseks kujunenud „Klaasvabrikandi mäng”: Mari kehastas mees­peategelast, klaasipuhujat, kes vastavalt laulusõnadele puhub klaasi, näitab oma räbaldunud ja kokku traageldatud riideid, korjab ja suitsetab tubaka asemel soosammalt, põlgab ära oma vana naise ja läheb noortele tüdrukutele kosja:

Minul olli tädi [Mari Pärtens], kes väga hästi mängis. Temal olli kott kaelas, kus ta varandus sees olli. Seal olli pudel, mis ta puhkus, siis kaks särki, mis ta näitas – hall ja must riidetükk kokku aetud, mis ta ühe toredama isikul viskab, keda musilaseks arvab. Siis on piip ja ka samblaid, mis ta isi maha viskab ja siis korjab, et suitsu teha. Tädil olli omatehtud piip, mis õige suur olli ja kena näha. Siis olli naene ka kotis, mis närudest kokku olli punterdud, nagu lastel titt tehakse. Kosjakäik olli nali: neiud jooksid kui kanad kulli eest, poisid aitsid neid kinni võtta ja siis sai mususid, nii et kotti pandi. (ETMM, MO 237:1/35:83–84)

Mänguga kaasaminemise ja imetluse kõrval võib Marie kirjelduses mõnel puhul siiski märgata ka distantseerumist. Eesmängija matkimisel põhineva „Aadamamängu” kommentaaris kirjutab ta „härradest”, kes võiksid mängijate ennastunustava kehastumise üle imestada (härrade all mõtleb ta Tallinna heliplaadistamise komisjoni ja teisi korraldajaid), aga asub sellega ka ise kõrvaltvaataja positsioonile:

Kui härrad oleks juhtund Purtsi tulema, kui kõik inimlapsed käpakil koera viisi haukusid, siis oleks mõtlend, et hullumajja on sattunud. Aga tädi [Mari Pärtens] näitis, et Aadama pojad nõnda teevad ja meie pidime ka tegema. Aga tiretammi ei teind keegi järel, andsid panti. (ETMM, MO 237:1/35:92)

Ka Marie muudes tekstides kohtab distantseerumist Mari Pärtensi kasutatud väljendusvahenditest. Võiks oletada, et Marie Seppa olid mõjutanud keskklassi käitumisnormidele omase enesedistsipliini ja -kontrolli põhimõtted (vrd Frykman, Löfgren 2015: 43–47 jm; Vunder 2008: 464). Neist lähtudes oli Mari esitusstiil oma spontaansuses kontrollimatu ja „korralikkuse” piire ületav. Vähemalt osaliselt võis Mariele nii mõjuda Mari loomadeks või (veiderdavaks) vastassoo esindajaks kehastumine, mille rituaalne karnevali­likkus meenutab vanemat traditsiooni, sealhulgas näiteks naistepidusid (Loorits 1940; Kalkun 2010: 21–22). Eelmodernse suulise kultuuri väljendusvahenditest eemaldumine seostub vanade rituaalide kunagise tähenduse ja mõjukuse vähenemise ning nende meelelahutusliku poole võimendumisega moderniseerumise käigus.

Marie positsiooni uueaegse mõtteviisi pooldajana näitavad eriti selgelt esituskohtade ja -olukordade(16) eelistused. Tähendusrikas on jutustus vastla­päevast, kus Purtsi rahvas sõidab pärast Mari läbiviidud ennustamisi tema lauldud vastlalaulu saatel traditsiooni kohaselt kõrtsi, Marie aga läheb kooli­majja koolilastega ringmänge mängima: „…mina läksin kooli ja tegime lastega ringmängu. Sel ajal muud mineku kohta ei olnud kui kõrts. Mehed käisid sääl alati, aga vastlaõhtul ka naised. Nii oli igal aastal, teised käisid kõrtsis, mina koolis.” (ETMM, MO 237:1/35:163) Kõrtsiminekust loobumine ei tähenda vana kombe eitamist. Marie olukorravalikute taustaks on pigem moderniseerumisperioodil haritlaste levitatud ideed, mis suunasid maarahvast omandama haridust ja „kultuurseid”, keskklassile omaseid käitumisnorme – võib-olla pani neile valikutele aluse juba ema endise mõisateenija staatus. Marie Sepp on väitnud, et ta ei käinud ka noorte tantsuõhtutel, kiigel ega jaanipidudel, sest seal joodi ja kakeldi. Eriti vastumeelne oli talle ehalkäimise komme. Peale­tükkivate ehaliste tõttu loobus ta ajutiselt isegi teenijakohast ja kui teda tagasi paluti, leidis turvalise magamiskoha Mari Pärtensi juures. Ehkki Marie vastumeelsusel võib olla isiklikke põhjusi, taunis ehalkäimist ka tollane ajakirjandus (Jansen 2007: 316). Marie ringmängurepertuaaris on laul, kus neiu karmilt noomib ehale tulnud noormeest, et see „vana aja kombeid armastab”. Seega ei distantseerunud Marie ainult vanemale kultuurile omasest väljenduslaadist, vaid ka omaealiste rühmakultuuri „vähem tsiviliseeritud” osast.(17)

Distants noore Marie ja eaka Mari vahel ei lähtu mitte ainult vanemate või uuemate käitumisnormide järgimisest, vaid ka east. Sotsiaalgerontoloogid on täheldanud soorollide muutumist vanemas eas vastassugupoolele sarnasemaks, samuti on teatud folkloorižanrid ja registrid vähemalt avalikus kasutuses „lubatud” ainult meestele ja vanadele naistele (Gutmann 1994: 155–184; Silver 2003; Vakimo 2001: 138). Mari julgeid esitusi ja vabadust kasutada neis mehelikke elemente võib seletada ka tema eaga. Näide rituaalsest normirikkumisest, mis sobib ainult teatud vanuses inimesele, on pulma sõimulaulude esitamine. Mari Pärtens oli oma ema Rõõt Meieli kõrval üks suuremaid kohalikke pulmalaulikuid. Pulmalauliku ülesandeks oli rituaali läbiviimine ja selleks vajaliku osalejate kõrgendatud meeleseisundi hoidmine jõulise laulu, füüsiliselt aktiivse esituse ja muuhulgas ka rituaalsete sõimulauludega. Viimaseid peeti kogukonnas põhimõtteliselt meeste repertuaariks ja neid sobis laulda ainult eakatel naislaulikutel: „Tüdrukud ropemaid lugusid ühes ei kaasitand. Vanad naesed niid ollid niid kõige hullemad. Niid tiadsid ja mõistsid rohkem ja egas niid ei kartnd ega häbenend.” (ERA II 141, 108, Johannes Raidla Rõõt Graubergilt) Sõimulaulude sobimatus (noorematele) naistele selgub Marie Sepa kirjelduses sellest, kuidas naised talgute ajal põllul summutasid valju lauluga meeste omavahelisi sõimulaule: „Mehed laulsid üheteisele vastu, vahest läksid ägedaks päris. Siis meie laulsime kõvasti, nii et nad vaikisid või et meie ei kuulnud neid.” (ETMM, MO 237:1/35:168) Ei ole võimatu, et sellist reaktsiooni mõjutasid lisaks traditsiooniliste registrite soo- ja easpetsiifikale juba ka uuema aja käitumisnormid.

Soome kultuuriuurija Kati Mikkola on näidanud, kuidas vabatahtlikud rahvaluulekogujad kasutasid kirjutamist võimalusena väljendada konservatiivseid, muutustele vastanduvaid ideoloogiaid (Mikkola 2009). Ka eaka Marie Sepa tekstid näitavad, et ta ei aktsepteerinud sugugi kõiki moderniseerumise käigus toimunud muutusi, näiteks vanade tööoskuste kadumist või uusi „veidraid” lauakombeid. Muu seas on Marie kirjeldanud kunagise laulmis- ja ringmängutraditsiooni kadumist: „Ja nüüd enam ringmängu ei ole, ainult tants. Enne olli laulu alati kuulda, karjalapsed laulsid, luhalised laulsid, nüüd ei ole enam. Ei kuule enam laulu häält moeal kui pidudel koorilaulu ja raadio laulud, pea igas kolmandas talus on jo raadio.” (ETMM, MO 237:1/35:161) Sellises kurtmises näib peidus olevat Marie isiklik probleem, mida võiks kokku võtta sõnaga esitajaüksindus: Mariel ei olnud ümber noori, kellega koos tegutsedes rahuldada esinemisvajadust ja jagada oma oskusi, nii nagu seda tema nooruses oli teinud Mari Pärtens.

Samal ajal Marie siiski jätkas esitaja-loojana: seda aga kirjakultuuri tähenduses, „esinedes” üksinduses tuttavatele linnahärradele või anonüümsetele arhiivikasutajatele. Ta kirjutas üles pärimust, täiendas ja kujundas ümber regilaulutekste ning lõi ka uuemas stiilis luuletusi-laule. Kirjutamine andis kaudse võimaluse oma teadmisi edasi anda, sest August Pulst vahendas tema saadetud laulumänge Tallinna noortele rahvatantsuharrastajatele. Esitajana vajas Marie tunnustust ja lootis seda linnaeliidilt, oma kirjapanekute adressaadilt. Marie kirju Pulstile läbib pärja teema: ta ei taha oma kaastöö eest mingit muud tasu kui pärga oma hauale. Näib, et pärjaigatsuses suhestub Marie taas Mari Pärtensiga, kelle hauale pärja panemine kogukonna poolt oli talle sügava mulje jätnud – seda enam, et pärgade panemine polnud tollal ilmselt talurahva seas veel üldine tava. Pärjapanemise erilist tähendust Marie silmis kinnitab tema mälestus Villem Reimani matustest, mis toimusid aasta enne Mari Pärtensi omi. Marie on meenutanud, et „pärgade unnik nagu heina­saad olli”, seepärast paluti naistel need hauale sättida ja ta ise oli seejuures üks abilisi (ETMM, MO 237:1/35:186). Pärg linnast, Marie „uuelt kogukonnalt”, oleks ta sümboolselt paigutanud justkui Mari Pärtensi kõrvale.

Kokkuvõtteks

Kunagi lauliku teemasse süvenedes jõudsin arusaamani, et teise mõistmine ja biograafiline kujutamine eeldavad isiklikku emotsionaalset kogemus­seost, äratundmishetki (Oras 2008: 30–31). Marie Sepa materjalidega tegeldes ei jõudnud ma millegipärast pikka aega sellise isiklikult puudutava seoseni, ehkki ma laulsin ja õpetasin tema laule, mängisin tema kommentaare järgides eri seltskondadega laulumänge, õppisin ära tiritamme, mida Marie Mari Pärtensist kirjutades tähtsaks pidas. Kord hämarduvas toas, pliiats ja paber käes, Marie Sepa tekstide paljundustest märkmeid tehes jõudis minuni järsku äratundmine. Piirid kadusid ja ma samastusin hetkeks Mariega: me istume vaikuses, omaette, kummardume paberi kohale – sest muidu silm ei seleta hästi – ja kirjutame. Võib-olla laulmine on meile tähtsam, aga igal juhul on kirjutamine saanud osaks meist.

Marie Sepa aegne, XIX sajandi teise poole maarahvas paigutus suulise ja kirjaliku kultuuri piirile. Sellel piiril asuvad ka Marie Sepa tekstid, kirjalikud peegeldused tema noorusaja suulisest laulmisest, mängimisest, jutustamisest, kirjutatud eaka naisena muuseumitöötaja August Pulsti palvel. Rahvapärases kirjalikkuses oli palju loomingulisust: iga kirjutaja rakendas uut meediumi ja selle konventsioone omal viisil (Edlund 2016: 82). Marie Sepa rahvaluule­kirjapanekud ei vasta enamasti omaaegsele umbisikulise rahvaluule kirjutamise mudelile, tuues keskmesse tema enda ja talle olulised kogukonnaliikmed. Kui neile lisada Marie omaelulugu ja kirjad, moodustub kirju pilt (oma)­eluloolise jutustamise mitmesugustest võimalustest. Juhendi järgi kirjutatud Marie omaelulugu esindab sidusa, lineaarse ja kronoloogiliselt korrastatud ülesehitusega pigem modernset kirjalikku elulookirjutust ja näitab Marie „eluloo­võimelisust”. Ka Mari Pärtensist on Marie oma sõnutsi kirjutanud „elu loo”, ent see erineb tema omaeluloost, olles suulisele (inimesest) jutustamisele omaselt kokku pandud väikestest värvikatest lugudest, mis osalt kuulusid arvatavasti kogukonna ühisesse juturepertuaari, osalt vahendasid Marie isiklikku kogemust. Mari Pärtensi lugu täiendavad laulumängude ja kommete kirjeldustesse põimitud mälestuspildid Mari esitustest.

Ehkki subjektsus toetub olemuslikult intersubjektiivsusele, tundub, et Marie Sepp kui XIX sajandi talupojaühiskonnas kasvanud naine määratleb ennast rohkem lähi- ja kogukonnasuhete kaudu kui modernne autonoomne indiviid. Sulandumise ja eraldumise vahel näib siiski tekkivat omamoodi pinge­väli, sest juba kirjutamine oma eneserefleksiivsusega eraldab kirjutajat, pannes nii ennast kui ka oma kogukonda kõrvalt vaatama. Kogukonna­traditsioonide vahendaja ja linnaeliidi suhtluspartnerina asetus Marie pigem modernse eristuva ja eneseteadliku indiviidi positsioonile. Kaldumine uute, keskklassi käitumisnormide ja ideede poole peegeldub juba mõnedes Marie noorepõlve valikutes ja näitab moderniseeruva küla­kogukonna sisemisi erinevusi.

Lähedust ja samas distantseerumist võib tajuda ka Marie mälestustes Mari Pärtensist ja nende ühistest esitustest. Väga lähedane emotsionaalne side ja kogukonnaga jagatud vaimustus Mari esitajavõimete üle sundis eakat Mariet temast kirjutama. Ilmselt peitub kirjutamisvajaduses ka soov (taas)­mõtestada Mari ja enda esitajaidentiteeti. Ehkki Mari ja Marie olid mõlemad omaaegsetes esitustes liidripositsioonil, ei kattunud nende rollid ega ka esinemisstiil. Distantsi tekitas naiste erinev vanus, mille puhul traditsioonis aktsepteeritakse erinevaid väljendusvahendeid. Aga vähemalt kirjutades näib Marie distantseeruvat ka Mari spontaansest, jõulisest, rituaalse taustaga performatiivsusest, mis seostub pigem eelmodernse kultuuriga.

Võib-olla alles vanemana mõistis Marie Mari kui eaka naise kunagist vitaalsust ja esinemiskirge. Mõistmist võis toetada Marie enda esitajaüksindus, mis oli tingitud tema kui suulise esitaja, lauliku positsiooni nõrgenemisest moderniseerunud külas. Marie suunas esinemisvajaduse kirjutamisse ja lootis saada Mariga võrdväärselt tunnustatud. Erinevalt Marist pidi see lähikogukonnale nähtav tunnustus tulema väljastpoolt, Marie uuelt publikult. Selles lootuses näivad taas kohtuvat individualism ja kogukondlikkus, eneseteostusvajadus ja soov kinnitada enda au oma lähikogukonna silmis.

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadus­ministeeriumi uurimisprojektiga IUT22-4 „Folkloor kultuurilise kommunikatsiooni protsessis: ideoloogiad ja kogukonnad”. Tänan Leena Kurvet-Käosaart ja Mall Hiiemäed heade nõuannete, Tiina Jürgensit, Ene Kuljust ja Ülle Tarkiainenit konsultatsioonide eest, samuti Kristel Kurahashit (end. Mets) ja Säde Tatart, kelle (üli)­õpilasuurimusi Marie Sepast olen kasutanud.